Linnapeal oli muhk otsa ees ja lõug värises. Ta oli pugenud olme- ja biojäätmekastide vahelisse kitsasse prakku ning oleks hea meelega hirmust niutsunud kui tagaajajate hõiked poleks nii lähedalt kostnud.
Svinstvo linnas olid alanud rahvarahutused. Kurat teab, milline õlekõrs lõpuks kaameli seljarootsu murdis – oli see pargipingil istujatele parkimistasu kehtestamine, habemeaktsiisile vuntsiaktsiisi lisamine, Õigluse ja Hoolimise Divisjoni kõneisiku sm Sossinovski üleskutse panustada hoolsalt õiglastesse lisamaksudesse või see, et Sauna-Ants tõstis vihakõne ellu rakendamise ettekäändel saunaviha hinna kahekordseks – igatahes olid linnatänavad järsku täis oma valitsejatega üldse enam mitte rahul olevaid tigedaid linnakodanikke, kes olid justkui unustanud, et oli need valitsejad äsja ise valitsema valinud.
Linnavalitsus varjus strateegiliste varude lattu ehk raekoja sahvrisse ning saatis abipalve Vabade Linnade Liidule, kust vastati, et abipalve võetakse sobilikul ajal arutusele ning positiivse vastuse saab see kõigi liikmete konsensuse puhul, millega võib minna aega, sest näiteks Svinstvo naaberlinna suveräänne valitsus oli kohe teada andnud, et nemad juba annetasid hiljaaegu pruugitud väljamaa külmutuskapi ja ärgu need jobud rohkem oodaku ning teised linnapead leidsid samuti, et neil endilgi pole pärast iseenda palkade tõstmist mingeid ülearuseid ressursse.
Tigedad linnakodanikud tegutsesid hämmastavalt järjekindlalt: peksid läbi sõltumatu väljaande „Svinstvo Hääl” toimetuse, avasid uuesti kooli, raamatukogu ja lasteaia, lõpetasid manöövrid kunstiringi juhatajalt Maasikalt rekvireeritud õunaaias tegutseval abieluvõrdsuse polügoonil, panid põlema postiljoni jalgratta ja lukustasid linnapea ämma sauna leiliruumi. Remondimees Fedja sisenes viinapoodi mitte ukse vaid akna kaudu, pistis põue kolm pudelit viina ning leidis, et revolutsiooniline situatsioon võiks aset leida igal hommikul või vähemalt igal esmaspäeva hommikul. Matemaatikaõpetaja häkkis sisse linnapea ja tema ämma salakontodele, arestis sinna peidetud miljonid ning maksis õpetajatele palgad välja. Siis rünnati raekoda.
Linnavalitsejad riputati kõik laternapostide otsa – kes näppe-, kes keelt-, kes jalgupidi – vastavalt rahvale osutatud teenuste hulgale ja kvaliteedile. Linnapea leiti üles prügikastide vahelt. Kui tema väriseva lõua alla silmust seati, hakkas raekoja kell lööma. Või õieti hakkas tirisema.
Ja linnapea ärkas üles. Äratuskell lõi (ptüi – tirises ikka!), alanud oli uus päev, uus ja veel parem päev linnavalitsemise päevade lõputus reas. Taevas säras kevadpäike ja linnapea kõndis raekoja poole. Vastu tulevad kodanikud kummardusid vööni ja liputasid saba, sõltumatu väljaande „Svinstvo Hääl” peatoimetaja lõi kulpi ning kardavoi saluteeris oma uue taskunoaga. Linnapea noogutas armulikult ja jättis meelde need, kes pilgu ära pöörasid. Linn liikus helgesse homsesse, ei seganud seda karavani ei kaameli katkev selgroog, kardavoi koera haukumine ega isegi mitte Fedja naise kommentaarid, mida me siinkohal ei avalda, sest see oleks heade ajakirjandustavade jäme rikkumine ning annaks halba eeskuju nooremale lugejale.
Kõik oli ju korras?
Nagu ikka?
Või mida teie arvate, head valijad?
No comments:
Post a Comment