ROHEPÖÖRE

      Svinstvo linnas alustas tööd rahva poolt valitud uuem ja parem valitsus. Uuem ja parem oli kohalike demokraatiatavade kohaselt üksiti ka vana hea, sest rahvas andis oma hääled harjumuspäraselt ikka samadele valitsejatele, kes olid valitsenud juba nende isasid ja vaarisasid. Mitte et rahvas oleks neid eriti armastanud, rahval oli muidki muresid, aga tuttavad molud ning nende juba tuttavad tembud (vt „Seatemp”) tõotasid anda rahvale edaspidiseks sama mõõdukalt rahulolematut argipäeva, mõõdukalt jätkusuutlikku elu ning taaskord mitmetpidi mõõdukat äraelamist.

     Mõõdukas verevahetus toimus ikka ka – värsket verd vanasse ringlusesse volitati pumpama kunstiringi juhatajat Maasikat, kes oli ammugi kuulutanud, et linnavalitsemine vajab suurt pilti ning tema teab, kuidas seda tehakse. Seda pilti oleks huvitav näha, leidis rahvas ja arvas, et vast pole vaja peljata, et Maasikas mingi modernistliku käki kokku keerab, sest kui linnapea isepäiset loomeinimest ohjeldada ei suuda, siis suudab seda kindlasti volikogu juhtima asunud linnapea ämm – tunderikas naisterahvas, kelle sõnu – „Mina olen meie peres ainuke tõeline mees!” – mitte keegi polnud mitte kunagi tihanud kahtluse alla seada.

     Kõigepealt, nagu ikka, tõsteti linnavalitsejate palka, mille peale rahvas mõõdukalt porises nagu ikka ja mida keegi tähele ei pannud, nagu ikka. Siis hakati valitsemisega pihta, nagu ikka.

     Kuna riigivalitsemise mäe pealt oli saabunud direktiiv rohepöörde läbiviimiseks omavalitsuslike piirkondade elutegevuse tagamiseks, siis otsustati palkade tõstmisest järgmise ülesandena tagada omavalitsemisega seotud isikute elutegevus ning kiireloomuline direktiiv koheselt ellu viia. Linnapea moodustas laiapõhjalise komisjoni, kuhu nimetas linnavarade tasakaalu viimise reformimise juhatamise osakonna juhataja, elektri ja kütte sotsiaalse sisse- ning väljalülitamise demokraatliku divisjoni peakoordinaatori, meediagrupi „Svinstvo Hääl” väljaannete salliva sisu ja liberaalse vormi edumeelse vastavuse eest vastutava kolleegiumi esimehe isikliku sekretäri ja iseenda ning avas komisjoni tegevuse tagamiseks eelarves vastava laiapõhjalise rea. Kardavoile, kes arvas, et rohepööre on mingi uus liiklusmärk, tagati Svinstvo relvajõudude logistikanõuniku ametikoht koos uue taskunoa ja korraliku aastapreemiaga.

     Tõtt öelda jäi direktiivi sisu komisjonile pisut arusaamatuks – no kuda sa inimeseloom „rakendad relevantseid progressiivseid tehnoloogiaid ja juurutad elektritransporti rohepöörde realiseerimiseks turbulentse kliimasoojenemise toksilises situatsioonis süsiniku emissiooni globaalseid riske tekitava tõusu volatiilsetes tingimustes”? Kas postiljoni sääreväristaja elektrifitseerimine ning söejooniste tegemise ärakeelamine kunstiringis oleks piisav meede?

     Õnneks leidus direktiivis siiski midagi, mille puhul komisjon ilmutas üksmeelset mõistmist –„ökoloogilise (selle imeliku sõna seletamine anti ülesandeks koolmeistrile, soovitades tal järeldustega mitte kiirustada) JALAJÄLJE vähendamine”.

     Jalajälgede mõõtmine ja nende suurusele vastavate kvootide kehtestamine algas ning tulemused ei lasknud ennast kaua oodata – suurimad jalajäljed Svinstvo poristele tänavatele oli loomulikult jätnud remondimees Fedja. Mis ei olnud üllatus, sest polnud ju saladus, et Fedjal olid peale suure südame ja hinge ka linna suurimad saapad. Üllatus oli hoopis see, et peaaegu sama suurte jälgedega oli maha saanud Fedja naine!

    Kvoodi kehtestamise jutu peale sai Fedja miskipärast pahaseks, laenas linnavarade tasakaalu viimise reformimise juhatamise osakonna juhatajalt kolm rubla ning läks kõrtsi, et maha pesta ausale tööinimesele ülbete ekspluataatorite poolt osaks saanud järjekordset teenimatut solvangut. Tema naise kommentaari me siinkohal ei avalda, sest see oleks heade ajakirjandustavade jäme rikkumine ning annaks halba eeskuju nooremale lugejale. Nimetame vaid, et Fedja vanu rohelisi kummikuid, mis naine jalast võttis ning komisjoni esimehele vastu vahtimist viskas, saatis eredalt mürkroheline kommentaar.

     Kardavoi koer tippis tänavatele ilusaid pisikesi künoloogilisi jalajälgi, lasteaias lauldi „kollased juuksed, rohekas kleidike”, koduaiad valmistusid eelarvest lisa küsimata kevadiseks rohepöördeks ja linnapea jõi kodus naisega šartröösi. Kristallkausikeses serveeritud rohelist sibulat miskipärast peale ei hauganud, oleks vist pigem tahtnud selle euroopa munkade poolt pruulitud imala rohelise löga peale korraliku klähvi kodumaist valget viina visata.

     Aga muidu oli kõik korras.

     Nagu ikka.

     Mida te siis arvasite?

 

 

18. märts 2023