Monday, December 15, 2014

MILLEKS VAJATAKSE KUNSTNIKKU



Kunstnikuamet on kummaline nähtus, kunstnikuks on võimalik õppida, selline elukutse oleks nagu olemas, majandusstruktuuris on kunstnik aga lihtsalt üks ettevõtja paljude teiste seas. Üks väikseimaid ettevõtjaid, sest töötab üksi, viimase rahandusministri hinnangul (kõik ettevõtjad on sulid!) veel lisaks ka pisisuli.
          Majandusmees ajaks parema meelega asju ilma kunstnikuta, kuivõrd kunstilisi aspekte on keeruline rahas mõõta ning kunstnikud on tülikad ja kulukad. Kui tõesti ilma läbi ei saa, siis katsub vähemalt kunstniku sõnaõigust piirata ja talle nii vähe maksta kui võimalik.
          Ajal, mil riiki juhivad inimesed, kes usuvad, et rahandus on õnne sünonüüm, muutub kunstnik paariaks. Tal oleks targem nimetada ennast kas visuaaleksperdiks või loomemajanduse spetsialistiks ning suhtlemisel loobuda kunstiterminoloogiast fiskaalsõnavara kasuks.
          Hiljaaegu tellis üks riiklik muuseum minult näitusekujunduse, mille tegemise käigus analüüsisin kunstniku rolli ja püüdsin aru saada, milleks mind õigupoolest tarvis oli.

KUNSTNIK
Kas ja milleks on näituse tegemises, nagu igas muuski ruumilahendust vajavas tegevuses, kunstnikku tarvis? Mis asi see on, mis tarkadel juhtidel - korraldajatel - kuraatoritel - koostajatel - lavastajatel - puudub, et nad kujundaja peavad palkama? On see mingi veider vana komme, mida õlgu kehitades sallitakse?
          Teatrimaailmas nimetatud probleemi aeg-ajalt arutatakse ning vähemalt ühe korra olla direktor seda lavastajalt avalikult küsinud. Lavastaja vastanud, et temal on vaja kaaslast, kellega koos tööalaselt napsu võtta ning kunstnik leiab selleks ikka aega, teised on muuga hõivatud. Direktor rohkem ei pärinud.
          Tegelikult on lavastajal vaja kaaslast, kes aitaks dramaturgial (mis on tekst), ideel (mis on rohkem tunne kui tekst) ja näitlejatel (kes esitavad teksti ja vahendavad ideed) leida füüsiline ruum eneseväljenduseks. Teisisõnu – ideaalne, teadvuses eksisteeriv ruum tuleb materialiseerida, muuta meeltega tajutavaks ning lavastajal pole selleks ei aega ega vajalikku väljaõpet.
          Tundub, et näitusesaalides toimivad samad reeglid. Muuseumil on näituste plaan (repertuaar). Konkreetse näituse idee on loomu poolest tekstistsenaarium, mida esitama hakkavad eksponaadid (näitlejad) vajavad teate edasiandmiseks organiseeritud ruumi. Mõnikord vajavad korraldajad (autorid-lavastajad) sellise ruumi materialiseerimiseks abilist (kunstnikku).
Kuidas kunstnikku kasutada.
Näitusetegemine on lineaarne protsess, kirjeldatav ajateljele reastatud tegevustena. Otsustatakse teha näitus, mõeldakse läbi, miks, kuidas, kellele, koostatakse sisu, kutsutakse kunstnik ning realiseeritakse väljapanek kokkulepitud ajagraafiku kohaselt. Kunstnikku pole tavaliselt enne tarvis, kui näituse stsenaarium kirjutatud ja esialgne materjal koostatud.

Mõnikord esineb sellest skeemist kõrvalekaldeid, näiteks:
          - kunstnik kaasatakse kohe peale otsuse vastuvõtmist, ta osaleb lähteülesande loomisel, aja planeerimisel, nõustab koostamist ning aitab idee formuleerimisel. Lähteülesande koostamise aeg lüheneb ja kui tuleb sama kujundust kasutada mujal, on materjali sisuliselt tundval kunstnikul hõlpus teha kohandusprojekt.
          - koostamisaeg pikeneb kujundusressursi arvelt. See on negatiivne, kuid kahjuks tüüpiline kõrvalekalle, mis paneb löögi alla kujunduskvaliteedi ning tekitab peaaegu alati teostuslikke lisakulutusi.

RUUM
Tegeledes päevast päeva kujutava tegevusega, märkan ikka ja jälle, kui suuresti on inimesed mõjutatud harjumusest, et lugemine käib vasakult paremale ja sõna abil on võimalik kõike ära seletada. Silm ei vaata vasakult paremale, vaid kuldlõikesse, sõna abil saab paljutki seletada, kuid meie meeled on võimelised vastu võtma hoopis enam. Elame ajas ja ruumis, mitte pinnal või joonel, põhjendame oma tegevust ratsionaalselt, kuid käitume tunnete ajel.
          Ruumiga suhtlemiseks on inimesel tajud. Tajuorganite võimed on piiratud, oma meeli me muuta ei saa. Räägime igavikust ja lõpmatusest, ometi ei suuda me igavikku vaadelda ega lõpmatust kompida. Samas ei keela keegi püüda neid tunnetada. Edgar Johan Kuusik öelnud: "Kes pole tundnud ruumi lõpmatust ja surma paratamatust, sellest ei saa head arhitekti." See on igati praktiline näpunäide.
          Nimetatud probleemi võib kujutada pildina. Ruum on tähistatud tetraeedrikujulise jäämäena, millest suurem osa on nähtamatu ehk vaimne, väiksem osa nähtav ehk füüsiline ruum. Oletame, et mõtlemine, tunnetamine ja tahtmine on vaimu materialiseerimise eeldusteks ning ehitame neist tetraeedri, mille ülemine osa ulatub nähtavasse maailma ning osutub inimtajule kättesaadavaks. Projekteerimistöös tähendab see seda, et kui eesmärgiks on kavandada ruumiline objekt, tuleb seda tahta, sellest mõelda ja seda tunnetada ning leida vaimsed koordinaadid, mille põhjal projekteerida. See pole ei ajaraiskamine ega ka mitte eriti keeruline akt, nõuab vaid teatud süvenemisoskust. Ehitus ilma vaimse baasita ei toimi ja kukub kindlasti peagi ka füüsiliselt kokku.

          Küllap keegi juba märkas, et tetraeedri neljandat tahku joonis ei näita. Neljandat tahku – püramiidi alust – ongi kõige keerulisem näidata. Mõni nimetab seda jumalaks, mõni armastuseks, mõni siduvaks tühjuseks, õigus on kõigil.

RAHA
Nii nagu paljud inimesed on puuduva osa oma ajust edukalt asendanud häälepaeltega, nõnda täidab kiirelt paisuv inimkond üha suurenevat vaimset tühjust juttudega rahast. Kas, milleks ja kuidas jäävad tahaplaanile, kui küsitakse mis maksab? Maailm on kitsaks jäänud, ruum muutub üha kallimaks ning võitlus selle pärast vihasemaks, kuid juhid, keda oleme volitanud oma elude eest otsustama, muust enam ei mõtle kui rahast. Vaimses ruumis on raha kutsumata külaline ja käitub seal kontvõõrale kohaselt.

Niisiis, milleks on kunstnikku tarvis? Majandusmees küsib endiselt, kas ilma ei saaks? Kui ta küsib, ega see kokkuvõttes kallimaks lähe, siis on tegemist majandusliku mõtlemisega. Kui ta aga leiab, et kujundaja asemel võib ju osta uue kujundusprogrammi, küll see asja ära ajab, siis on selline otsus umbes sama tark, kui liikleja plaan osta eeskirjade õppimise asemel uus auto, et küll see ise sõidab.
          Kulude hindamisel, puudutagu need inimesi, asju või näituse tegemist, sobib meenutada üht Conan Doyle`i kangelast, tahtekindlat professorit, kes viskas ajakirjaniku trepist alla, maksis kopsaka trahvi ja lausus: "Kulukas, aga vajalik!". Professor oli nõus maksma isegi mittevajaliku asja eest, vajaliku asja eest oskaks selline majanduslikult mõtlev natuur kindlasti veelgi korralikuma summa välja käia.

PS. Eelnev arutelu puudutas kunstnikku-kujundajat ehk rakenduskunstnikku ning üritas seletada, miks sellise ametimehe kasutamine hea on. Kellele on aga vaja neid kunstnikke, kes riputavad galeriidesse veidraid pilte, näitavad imelikke videoid ja kirjutavad sinna juurde arusaamatuid tekste - see on hoopis teine küsimus.

Sunday, December 14, 2014

TEATRI PUUDUTUS




          Teatrielamuse kirjeldamiseks võetakse mõnikord appi kompimismeel. Inimene läheb teatrisse, vaatab, kuulab ning räägib pärast sõbrale: "Oli hea tükk, puudutas mind kuidagi eriliselt!". Tõenäoliselt ei tulnud näitlejad talle käsipidi kallale, vaatajale läks nähtu lihtsalt hinge.
          Hiljaaegu juhtus nii, et käisime naisega mitu korda järjest teatris. Juhtus nii, et saime iga kord elamuse, iga kord iselaadse ja kuidagi eriliselt puudutava ka.

ESTOPLAST Tartu Sadamateatris

          Dramaturgia aluseks oli kuulsa veneaegse lambivabriku lugu. Lavastatud oli hästi, näitlejad mängisid hästi ja kujundus oli super. Tegevus toimus "Estoplastis", kuid üldistas tervet ajalooperioodi - sovetiaegsete eestlaste tööd, elu ja võitlusi.
          Erinevalt enamikust tüki tegijatest ja esitajatest oleme meie naisega pärit nõukogude ajast ja seetõttu polnud laval toimuv meile mingi uudis - ei olme, inimsuhete ega tootedisaini poole pealt.
          Mina näiteks õppisin toona Kunstiinstituudis tööstuskunsti ehk disaini  ning "Estoplasti" üleliidulise müügihiti, "Vana Tooma" lambikese (mille pilti meile lavalt näidati) kujundaja töötas meie kateedris, juhendades aktijoonistamist. (Oli selline väikest kasvu mees, kes alati jooma kukkus, kui teda tolle lambikese pärast narriti, aga joonistamist oskas õpetada küll.)
          Nojah, ega meil sellegipoolest igav ei hakanud, ainult tuju läks üha sandimaks, nii et vaheajal kaalusime isegi äraminemist. Polnud sugugi meeldiv jälgida, kuidas uus sugupõlv meie noorusaega kirjeldas - poolpimeda, värvitu, totrate suhete maailmana, kus inimesed olid hirmul ja isegi suppi sõid rivisammul. Nende taotlused olid perspektiivitud ja saavutused armetud, suguelu kidur ja riided - ah mis riided, pigem mundrid - küllaltki koledad.
          Vaatasime siiski lõpuni. See leidlikult ja andekalt tehtud lavateos puudutas meid nagu pangetäis pähe kallatud külma vett.
         Saime teada, et meie elu enne Eesti Vabariigi taaskehtestamist oli olnud üpris mõttetu.



PIME TUBA Tartu Kirjanduse Majas

          Järgmisel õhtul läksime vaatama Vilde teatri etendust, teksti oli kirjutanud endine sotsiaaltöötaja, kogemustega harrastusnäitleja, meie tuttav. Ta ise mängis ühte peakangelannat, dementset vanainimest, nooruke naislavastaja teist, teda kantseldavat õpetajannat, ning ringi käisid ka mõned kõrvaltegelased, näiteks õpetajanna luuserkirjanikust mees.
          Nii kui tükk algas, hakkasin mina naerma ja mu naine nutma. Meie eeskuju järgisid mitmed saalisviibijad, tõenäoliselt raugastunud sugulaste hooldamises kogemusi omavad isikud.
          Lahkusime nimelt paari aasta eest kodust, kolisime minu vanaks ja tõbiseks jäänud ema juurde ning seega pakkus laval toimuv meile siirast äratundmisrõõmu (või -kurvastust?). Vanainimesed jäävad väetimaks ja muutuvad lapsikumaks, kuid mitte nooremaks. Nende mälu aheneb, maailm kahaneb ning kitsamaks muutub ruum neilegi, kes lähedal viibivad. See on palgata täistöökoht lõksus, milles viibivad oh kui paljud pereinimesed. Hoolitsed kalli lähedase eest, soovid, et läheneva lõpu eel oleks tal hea, aga aeg muudkui kaob, omad tööd jäävad hooletusse ja kavatsused ootele.
          Teatrielamus kippus ületama meie taluvuspiiri, kuid ära minna polnud sobilik, istusime esimeses reas ja vaheaega polnud. Vahel naeris naine ja mina pühkisin silmi, siis vastupidi, või siis tegime mõlemat korraga. Näitlejad panid täie rauaga ja saal elas täiega kaasa. Eriti vägev oli vanainimese osatäitja, tema rollitäitmine oli kurb, naljakas, veenev ja füüsiliselt pingutav. Harrastusteatril on omadus olla vahetu ja ehtne. Seal ei osata (ega taheta) ükskõiksust või saamatust professionaalsete nippidega varjata.
          See hingega kirjutatud ja südamest esitatud lugu puudutas meid umbes nagu nüri kirvega pea silitamine.
          Saime teada, et meie praegune elu on üpriski mõttetu.



MINU VEETLEV TARTU Vanemuise suures majas

          1970ndad, Tartu linn, Tartu ülikool, Vanemuise teater, Tartu lood ja Tartu inimesed - "laulude ja lugude õhtu kahes vaatuses" oli kirjutatud kavalehele.
          Meie elasime 70ndatel hoopis Tallinnas, kuid käisime tihti Tartu vahet ja meie jaoks oli see tore ja tähtis aastakümme - kooli lõpetamine, kõrgkool, abiellumine, lapsed, kodu rajamine, esimene töökoht - elu alustavate inimeste seikluste, äparduste ja kordaminekute värvikas aeg.
          Kui naisega saali jõudsime, oli eesriie juba avatud. Laval oli palju kollaseid vahtralehti ja üks suurem fooniekraanil. Ekraanil olev leht oli Photoshopi võlukepiga taustast lahti lõigatud, selle servad olid puhastamata ja prügised, aga lavalist üldmuljet see ei rikkunud, lava oli igati sügisese Toomemäe vääriline. Ahhaa, Priimäe ja Juske käratekitanud manifest "Tartu sügis" ilmus tõepoolest kas `76 või `77, mõtlesin, ja siis hakkas tükk pihta.
          Lavale tuli palju noori ja noorepoolseid näitlejaid, kes rääkisid lugusid, tegid sketše ja süüa ning laulsid vapralt ja mitmehäälselt. Alustuseks laulsid ühte "Fixi" lugu, mille originaal on küll pärit 60ndate algusest ja autor ka teine kui kavalehele märgitu, aga ilusti laulsid, kadunud Silvi Vrait tuli meelde.
          Paraku ei saanud me päriselt aru, keda näitlejad kujutasid. Mõnikord olid nad nagu tänapäevase stiilipeo tegelased, teinekord justkui ajastu tüübid. Käitusid ja liikusid lahedalt nagu tänapäeva noored, kes on pannud selga riided, mida nende arvates 70ndatel kanti ja nägid seetõttu küllaltki napakad välja.
          Kui pidev söögivaaritamine kartulisalatist kartuli praadimiseni jõudis, levis terves teatrimajas peagi omaaegsete ühikate eksimatult äratuntav lehk. Ühikates võis tollal rahulikult juua, suitsetada ja pesemata sokke seina külge kinni visata, need aroomikesed summutas rääsunud rasva ja vaesuse jõuline hingus mängleva kergusega. (Kontrollisin nimetatud fenomeni vaheajal suitsuruumis, kus mõned tubakat pruukivad daamid (näete, on veel selliseid!) leidsid, et peaks värskesse õhku suitsetama minema.)
          Olles kombekohaselt kaalunud kohest kojuminekut, siirdusime tagasi saali ja vaatasime loo kahetsust tundmata lõpuni. Tegelased sõid, jõid, laulsid ja pajatasid ning olid järjekindlalt jaburad ning naeruväärselt riides. Lõpetuseks lasti ülikool suure lauluga maapõhja ja publik asus garderoobi poole kappama.
          Lahkusime meiegi.
          Olime kinnitust saanud, et meie noorusaeg oli olnud üsna mõttetu.

Ah et kuidas siis etendus meid puudutas?
Puudutas, miks ei puudutanud, teatrielamuse kirjeldamiseks oskame nüüd peale kompimise ka haistmismeele abiks võtta.