Kunstnikuamet on kummaline
nähtus, kunstnikuks on võimalik õppida, selline elukutse oleks nagu olemas,
majandusstruktuuris on kunstnik aga lihtsalt üks ettevõtja paljude teiste seas.
Üks väikseimaid ettevõtjaid, sest töötab üksi, viimase rahandusministri hinnangul
(kõik ettevõtjad on sulid!) veel lisaks ka pisisuli.
Majandusmees
ajaks parema meelega asju ilma kunstnikuta, kuivõrd kunstilisi aspekte on
keeruline rahas mõõta ning kunstnikud on tülikad ja kulukad. Kui tõesti ilma
läbi ei saa, siis katsub vähemalt kunstniku sõnaõigust piirata ja talle nii
vähe maksta kui võimalik.
Ajal,
mil riiki juhivad inimesed, kes usuvad, et rahandus on õnne sünonüüm, muutub
kunstnik paariaks. Tal oleks targem nimetada ennast kas visuaaleksperdiks või
loomemajanduse spetsialistiks ning suhtlemisel loobuda kunstiterminoloogiast
fiskaalsõnavara kasuks.
Hiljaaegu
tellis üks riiklik muuseum minult näitusekujunduse, mille tegemise käigus
analüüsisin kunstniku rolli ja püüdsin aru saada, milleks mind õigupoolest
tarvis oli.
KUNSTNIK
Kas ja milleks on näituse
tegemises, nagu igas muuski ruumilahendust vajavas tegevuses, kunstnikku
tarvis? Mis asi see on, mis tarkadel juhtidel - korraldajatel - kuraatoritel -
koostajatel - lavastajatel - puudub, et nad kujundaja peavad palkama? On see
mingi veider vana komme, mida õlgu kehitades sallitakse?
Teatrimaailmas nimetatud probleemi
aeg-ajalt arutatakse ning vähemalt ühe korra olla direktor seda lavastajalt
avalikult küsinud. Lavastaja vastanud, et temal on vaja kaaslast, kellega koos
tööalaselt napsu võtta ning kunstnik leiab selleks ikka aega, teised on muuga
hõivatud. Direktor rohkem ei pärinud.
Tegelikult on lavastajal vaja
kaaslast, kes aitaks dramaturgial (mis on tekst), ideel (mis on rohkem tunne
kui tekst) ja näitlejatel (kes esitavad teksti ja vahendavad ideed) leida
füüsiline ruum eneseväljenduseks. Teisisõnu – ideaalne, teadvuses eksisteeriv
ruum tuleb materialiseerida, muuta meeltega tajutavaks ning lavastajal pole
selleks ei aega ega vajalikku väljaõpet.
Tundub, et näitusesaalides toimivad
samad reeglid. Muuseumil on näituste plaan (repertuaar). Konkreetse näituse
idee on loomu poolest tekstistsenaarium, mida esitama hakkavad eksponaadid
(näitlejad) vajavad teate edasiandmiseks organiseeritud ruumi. Mõnikord vajavad
korraldajad (autorid-lavastajad) sellise ruumi materialiseerimiseks abilist (kunstnikku).
Kuidas kunstnikku kasutada.
Näitusetegemine
on lineaarne protsess, kirjeldatav ajateljele reastatud tegevustena. Otsustatakse
teha näitus, mõeldakse läbi, miks, kuidas, kellele, koostatakse sisu,
kutsutakse kunstnik ning realiseeritakse väljapanek kokkulepitud ajagraafiku
kohaselt. Kunstnikku pole tavaliselt enne tarvis, kui näituse stsenaarium
kirjutatud ja esialgne materjal koostatud.
Mõnikord
esineb sellest skeemist kõrvalekaldeid, näiteks:
- kunstnik kaasatakse kohe peale
otsuse vastuvõtmist, ta osaleb lähteülesande loomisel, aja planeerimisel, nõustab
koostamist ning aitab idee formuleerimisel. Lähteülesande koostamise aeg
lüheneb ja kui tuleb sama kujundust kasutada mujal, on materjali sisuliselt
tundval kunstnikul hõlpus teha kohandusprojekt.
- koostamisaeg pikeneb
kujundusressursi arvelt. See on negatiivne, kuid kahjuks tüüpiline
kõrvalekalle, mis paneb löögi alla kujunduskvaliteedi ning tekitab peaaegu
alati teostuslikke lisakulutusi.
RUUM
Tegeledes
päevast päeva kujutava tegevusega, märkan ikka ja jälle, kui suuresti on
inimesed mõjutatud harjumusest, et lugemine käib vasakult paremale ja sõna abil
on võimalik kõike ära seletada. Silm ei vaata vasakult paremale, vaid
kuldlõikesse, sõna abil saab paljutki seletada, kuid meie meeled on võimelised
vastu võtma hoopis enam. Elame ajas ja ruumis, mitte pinnal või joonel,
põhjendame oma tegevust ratsionaalselt, kuid käitume tunnete ajel.
Ruumiga suhtlemiseks on inimesel tajud.
Tajuorganite võimed on piiratud, oma meeli me muuta ei saa. Räägime igavikust
ja lõpmatusest, ometi ei suuda me igavikku vaadelda ega lõpmatust kompida. Samas
ei keela keegi püüda neid tunnetada. Edgar Johan Kuusik öelnud: "Kes pole
tundnud ruumi lõpmatust ja surma paratamatust, sellest ei saa head
arhitekti." See on igati praktiline näpunäide.
Nimetatud probleemi võib kujutada
pildina. Ruum on tähistatud tetraeedrikujulise jäämäena, millest suurem osa on
nähtamatu ehk vaimne, väiksem osa nähtav ehk füüsiline ruum. Oletame, et
mõtlemine, tunnetamine ja tahtmine on vaimu materialiseerimise eeldusteks ning ehitame
neist tetraeedri, mille ülemine osa ulatub nähtavasse maailma ning osutub
inimtajule kättesaadavaks. Projekteerimistöös tähendab see seda, et kui
eesmärgiks on kavandada ruumiline objekt, tuleb seda tahta, sellest mõelda ja
seda tunnetada ning leida vaimsed koordinaadid, mille põhjal projekteerida. See
pole ei ajaraiskamine ega ka mitte eriti keeruline akt, nõuab vaid teatud
süvenemisoskust. Ehitus ilma vaimse baasita ei toimi ja kukub kindlasti peagi
ka füüsiliselt kokku.
Küllap keegi juba märkas, et
tetraeedri neljandat tahku joonis ei näita. Neljandat tahku – püramiidi alust –
ongi kõige keerulisem näidata. Mõni nimetab seda jumalaks, mõni armastuseks,
mõni siduvaks tühjuseks, õigus on kõigil.
RAHA
Nii
nagu paljud inimesed on puuduva osa oma ajust edukalt asendanud häälepaeltega,
nõnda täidab kiirelt paisuv inimkond üha suurenevat vaimset tühjust juttudega
rahast. Kas, milleks ja kuidas jäävad tahaplaanile, kui
küsitakse mis maksab? Maailm on kitsaks jäänud, ruum muutub üha
kallimaks ning võitlus selle pärast vihasemaks, kuid juhid, keda oleme
volitanud oma elude eest otsustama, muust enam ei mõtle kui rahast. Vaimses
ruumis on raha kutsumata külaline ja käitub seal kontvõõrale kohaselt.
Niisiis, milleks on kunstnikku
tarvis? Majandusmees küsib endiselt, kas ilma ei saaks? Kui ta küsib, ega see
kokkuvõttes kallimaks lähe, siis on tegemist majandusliku mõtlemisega. Kui ta
aga leiab, et kujundaja asemel võib ju osta uue kujundusprogrammi, küll see
asja ära ajab, siis on selline otsus umbes sama tark, kui liikleja plaan osta
eeskirjade õppimise asemel uus auto, et küll see ise sõidab.
Kulude
hindamisel, puudutagu need inimesi, asju või näituse tegemist, sobib meenutada
üht Conan Doyle`i kangelast, tahtekindlat professorit, kes viskas ajakirjaniku
trepist alla, maksis kopsaka trahvi ja lausus: "Kulukas, aga
vajalik!". Professor oli nõus maksma isegi mittevajaliku asja eest,
vajaliku asja eest oskaks selline majanduslikult mõtlev natuur kindlasti veelgi
korralikuma summa välja käia.
PS. Eelnev
arutelu puudutas kunstnikku-kujundajat ehk rakenduskunstnikku ning üritas
seletada, miks sellise ametimehe kasutamine hea on. Kellele on aga vaja neid
kunstnikke, kes riputavad galeriidesse veidraid pilte, näitavad imelikke
videoid ja kirjutavad sinna juurde arusaamatuid tekste - see on hoopis teine
küsimus.