Käisime jälle naisega
teatris.
Üks hea sõber kutsus, tuli
minna. Sõber ütles ka, et ilmuge varem kohale, etendusel on eeskava – tuntud
loomauurija räägib alustuseks peresuhetest loomariigis ja seejärel näete kuulsa
iiri kirjaniku draamat inimsuhetest.
Me polnud varem täheldanud,
et teatrietendusel võiks olla eeskava – nagu kinos on ringvaade või kontserdil soojendusbänd
– seega olime tunnike varem õhinal platsis ja krabasime kohad esimesse ritta. Loomauurija
jäi natuke hiljaks, tõi vabanduseks tiheda esinemisgraafiku, seadis end laval
sisse ja eeskava algas.
Ta rääkis hästi. Vahetevahel
me küll ei saanud aru millest, sest lektor tegi pikki kõrvalepõikeid, kirjeldas
isiklikke tähelepanekuid ja jutustas mitte ainult loomade, vaid ka inimestega
juhtunust. Andsime andeks, sest kuulata oma alale pühendunud, loomadesse ja
ilmselt inimestessegi südamlikult suhtuvat esinejat oli põnev.
Siis algas etendus. Üleminekuks
loomariigist inimühiskonda palju aega ei antud, kuid kohanemine polnud
keeruline, sest näitemängus käituti algusest peale üpris metsikult ning
tegelased loomastusid tegevuse käigus järjekindlalt. Etenduse lõpuks olid
puruks pekstud nendevahelised suhted ja hulgaliselt rekvisiite.
Tõsi, tegevustikus ei
puudunud moralistlik-humaanne liin, paraku uputas selle kandja ennast teises
vaatuses pohmakas peaga ära, ning sellega sai nimetatud liin otsa. Moralistliku
liini vedajal oli ausalt öeldes juba esimeses vaatuses pea haige ja ta noris
muudkui teistelt tegelastelt kärakat.
Üks salaviinaga kauplev
nooruke naisterahvas oli seal ka, pikapeale taipasime, et ta on tollesse
tossikesest enesetapjasse armunud. Tundsime mõõdukalt kaasa, sest alkohoolikusse
armumine on riskantne ja ei peagi hästi lõppema.
Publik oli seatud kahele
poole lava justkui inglise parlamendis, et oleks näha, kuidas kurjuse võit
headuse üle saali vastaspoole nägudelt peegeldub. Tegevuse tempokus selleks
palju võimalusi siiski ei andnud, pealegi oli publikutsoonis pimedavõitu.
Koduteel arutasime, et
lavastus kujutas pühendunult rumalust ja jõhkrust. Armastust ning kaastunnet
justkui loiumalt, aga mõlemat siiski kaasakiskuvalt, sest kodus pidime endile
kiirelt sortsu viina kallama. Jõime januga ja mina kallasin endale kähku teise
sortsu veel.
Huvitav on see, et järgmisel
päeval ei rääkinud me enam nähtud etendusest, meenutasime hoopis eeskava, avastasime
üllatavaid seoseid igapäevaeluga, naersime, vaidlesime ja tuletasime meelde
isiklikult kogetut. Loomauurija ettekanne polnudki nii kaootiline, kui
esmapilgul näis, oli täitsa kavalalt kokku pandud ja arutlema ärgitav. Pani
mõtlema nii loomade kui inimeste kui iseenda üle.
Ma ei taha selle jutuga
mõista anda, et etendus oleks võinud vabalt olemata olla, et meile piisas
eeskavastki.
Tahan vaid teatada, et nüüd,
kui sõber jälle kutsub ja ütleb, et tükil on eeskava kah, läheme naisega veel
meelsamini teatrisse kui varemalt!