EESKAVA

          Käisime jälle naisega teatris.

          Üks hea sõber kutsus, tuli minna. Sõber ütles ka, et ilmuge varem kohale, etendusel on eeskava – tuntud loomauurija räägib alustuseks peresuhetest loomariigis ja seejärel näete kuulsa iiri kirjaniku draamat inimsuhetest.

          Me polnud varem täheldanud, et teatrietendusel võiks olla eeskava – nagu kinos on ringvaade või kontserdil soojendusbänd – seega olime tunnike varem õhinal platsis ja krabasime kohad esimesse ritta. Loomauurija jäi natuke hiljaks, tõi vabanduseks tiheda esinemisgraafiku, seadis end laval sisse ja eeskava algas.

          Ta rääkis hästi. Vahetevahel me küll ei saanud aru millest, sest lektor tegi pikki kõrvalepõikeid, kirjeldas isiklikke tähelepanekuid ja jutustas mitte ainult loomade, vaid ka inimestega juhtunust. Andsime andeks, sest kuulata oma alale pühendunud, loomadesse ja ilmselt inimestessegi südamlikult suhtuvat esinejat oli põnev.

          Siis algas etendus. Üleminekuks loomariigist inimühiskonda palju aega ei antud, kuid kohanemine polnud keeruline, sest näitemängus käituti algusest peale üpris metsikult ning tegelased loomastusid tegevuse käigus järjekindlalt. Etenduse lõpuks olid puruks pekstud nendevahelised suhted ja hulgaliselt rekvisiite.

          Tõsi, tegevustikus ei puudunud moralistlik-humaanne liin, paraku uputas selle kandja ennast teises vaatuses pohmakas peaga ära, ning sellega sai nimetatud liin otsa. Moralistliku liini vedajal oli ausalt öeldes juba esimeses vaatuses pea haige ja ta noris muudkui teistelt tegelastelt kärakat.

          Üks salaviinaga kauplev nooruke naisterahvas oli seal ka, pikapeale taipasime, et ta on tollesse tossikesest enesetapjasse armunud. Tundsime mõõdukalt kaasa, sest alkohoolikusse armumine on riskantne ja ei peagi hästi lõppema.

          Publik oli seatud kahele poole lava justkui inglise parlamendis, et oleks näha, kuidas kurjuse võit headuse üle saali vastaspoole nägudelt peegeldub. Tegevuse tempokus selleks palju võimalusi siiski ei andnud, pealegi oli publikutsoonis pimedavõitu.

          Koduteel arutasime, et lavastus kujutas pühendunult rumalust ja jõhkrust. Armastust ning kaastunnet justkui loiumalt, aga mõlemat siiski kaasakiskuvalt, sest kodus pidime endile kiirelt sortsu viina kallama. Jõime januga ja mina kallasin endale kähku teise sortsu veel.

          Huvitav on see, et järgmisel päeval ei rääkinud me enam nähtud etendusest, meenutasime hoopis eeskava, avastasime üllatavaid seoseid igapäevaeluga, naersime, vaidlesime ja tuletasime meelde isiklikult kogetut. Loomauurija ettekanne polnudki nii kaootiline, kui esmapilgul näis, oli täitsa kavalalt kokku pandud ja arutlema ärgitav. Pani mõtlema nii loomade kui inimeste kui iseenda üle.

          Ma ei taha selle jutuga mõista anda, et etendus oleks võinud vabalt olemata olla, et meile piisas eeskavastki.

          Tahan vaid teatada, et nüüd, kui sõber jälle kutsub ja ütleb, et tükil on eeskava kah, läheme naisega veel meelsamini teatrisse kui varemalt!

MAMMA ISTUS LAUA ÜMBER

                  Mõnikord, kui meie väike pere istub söögilauda, mõtlen, kui tavaline ja samas erakordne on komme keha kinnitamiseks kokku istuda. Tühi kõht teeb tigedaks, täis kõht rumalaks, söömiseks leitud aeg on aga justkui neid kahte argiseisundit ühendav sild, millel heatujuliselt ning üksteisest hoolivalt ühest murelikust eluhetkest järgmisse kulgeme. Pole vahet, kas võtta kasinat einet mõne omasugusega või maitsta külluslikke roogi rahvarohkel pidusöögil, maagiline üheperetunne muudab kõik variandid suupärasteks. Ühissöömisel oli,

on ja saab alati olema tähtis roll iga tsivilisatsiooni ajaloos.

          Korralik rituaal vajab korrapäraseid reegleid, meie kutsume endi omi lauakommeteks. Neil on paeluv ajalugu: näiteks naerdi mõne sajandi eest südamest kahvli üle – nüüd on nimetatud riist eurooplastel osavalt vasakus ja ameeriklastel mugavalt paremas käes; alles see oli, kui kasvatatud külaline laskis oma rahulolu kinnituseks häälekalt kõhutuult – nüüd suhtutakse taolisesse seika kui piinlikku äpardusse; vanemad inimesed mäletavad, kuidas nende nooruses küünarnukke söögilauale ei pandud ja toitumise ajal sõna võtvale lapsele öeldi lahkelt: „Sina räägid siis, kui kana kuseb!“ – nüüdisaja vanemad nõjatuvad sundimatult lauale ning vaatavad heldinult oma võsukeste jauramist jne.

          Eelöeldu kirjeldab loomulikult vaid söömarituaali peenmehhaanilist evolutsiooni, lauakommete vundamendiks on see, kuhu istuda ja mida rääkida.

          Iga lauda istuv pere teab, kus on „isa koht“. „Isa koha“ ümber paigutub teatud praktilis-hierarhilise süsteemi alusel ülejäänud laudkond.

          Kui perekonnapeaks on isa, kes ühtlasi juhib söögiaegset vestlust, võib pere laua ümber istumist lihtsustatult nimetada: „Isa istus laua ümber.“ Kui selleks on ema, siis: „Ema istus laua ümber.“

          Vestluse juhiks ehk eestkõnelejaks võib olla ka keegi muu volitatud isik, kes istub tavaliselt „isa koha“ vastas ja aitab korraldada, et kõik saaksid kõhu täis ning mõõdukalt kaasa rääkida. Alati on ju oht, et mõni laudaistunu kukub lobisema, ei lase midagi vahele öelda ning libastub teemadele, mis teistel söögiisu ära ajavad. Siis võib mõnusa koosviibimise asemel näha, kuidas üksinda lauda jäänud usurpaatori monoloogi saadavad näljaselt minemahiilivate pereliikmete tusased, vaikivad pilgud.

          Meie kolmeliikmelises kollektiivis selliseid probleeme loomulikult pole. Igal hommikul istume üksmeelselt lauda. Kõigepealt istun mina „isa kohale“, see asub seinapoolses nurgas ega jää liikumisteedele ette. Siis tuleb minu ema ehk mamma teleka eest, astub mõõdetud sammul peldikust ja vannitoast läbi, ning võtab sisse strateegilise aknavaatega positsiooni puhveti kõrval. Minu naisele kuulub sahvri, pliidi, külmkapi ja kraanikausi vahele jääv iste, millele ta sageli platseerub alles söömaaja lõpuks. Kõik see kordub rahustava turvalisusega nii lõuna- kui õhtusöögi ajal.

          Eestkõneleja volitused meil senikaua roteerivad, kuniks tükk aega uurivalt aknast välja vaadanud mamma haarab initsiatiivi, asudes ehtinglaslikult vestlema ilmast. Ilmateemasid on üldiselt kaks: „Vaatan, et puuoksad liiguvad, on vist kõva tuul,“ ja „vaatan, puuoksad ei liigu, on vist tuulevaikne.“ Meie naisega siis lõpetame oma vähemtähtsamad jutud, vaatame hoolikalt aknast välja ja esimesel puhul üldiselt nõustume, teisel puhul aga igakord mitte, sest „väljas on ju praktiliselt kogu aeg tuul, mamma, oksad lihtsalt ei jaksa kogu aeg liikuda ning peavad mõnikord puhkepausi ka pidama!“

          Aknataguselt ilmalt kandub vestlus peagi tuultele-tormidele Atlandi ookeanil, ning kui teemaks saavad mammat Brasiiliast Eestisse saatnud delfiinid, kes laevalt merre visatud toidujääkidest priskelt ära elasid, hakkab küpsema aeg pikemaks söögilauajutuks.

          Söögilauajutte on mammal ilmajuttudest mitu tükki rohkem, tihti kuuleme vana tuttava kõrvale mõne päris uuegi. Enamik juttudest on sellised, mille rääkimine tuleb kõne alla vaid ustavate kaaslaste ringis ja isegi selline ring ei pruugi lõpuni koos püsida, sest mamma söögilauajutud käsitlevad söömist ning sellele järgnevat otsekoheselt ja peenutsemata. Mamma söögilauajutud kuuluvad kirjaoskuse eelse suulise pärimuse aega ning on tõenäoliselt määratud suuliseks jäämagi, kuna nad üldjuhul trükimusta ei kannata. Riskime siiski ühe vormilt lihtsa, sisult õpetliku ja sõnakasutuselt tsipakese silutud loo näitekstoomisega.

          „Sündisid kaunis maakohas naabritena poiss ja tüdruk, mängisid koos, sirgusid suureks ja tekkis nende vahele armastus – suur, kirjeldamatu, seletamatu. Ei osanud lihtne poiss tunnetest rääkida ega lihtne tüdruk neid sõnadesse valada. Vaatasid teineteist, vaikisid ning nägid ilmsi und ühisest ilusast tulevikust.

          Ükskord pärast pikka päevatööd ruttas poiss naabertalusse, istus hämarduvas kambris sängile ja jäi tasa oma armsamat ootama. Ka tüdruku päev oli olnud toimekas, lisaks loomade talitamisele jõudis ta õhtu eel veel sulastele kapsasuppi keeta, nendega koos süüagi, ning tõi nüüd lõpetuseks tuppa suure sületäie puid. Neid ahju ette maha pannes vallandusid neiul kõhugaasid, mis on kapsasupi ja raske kandami koosmõju igati loomulik tulemus. Vallandusid muide üsna hoogsalt. Võiks koguni öelda, tüdrukul vedas, et vallandusid ainult kõhugaasid. Ja siis märkas ta, et pole kambris üksi!

          Nuttes tormas õnnetuke majast välja ning ei kohtunud poisiga enam kunagi. Poiss saatis küll sõna, et tema ei kuulnud ju midagi ja kui ehk natuke kuuliski, siis ei tohiks pisikene purts peeru inimeste eluõnne ometi ära rikkuda.

          Miski ei aidanud, tüdruk ei vastanud.

          Nõnda jäi kapsasupi pärast tulemata ühine õnn, saabumata ilus tulevik.“

          Minu naine lahkus lauast, kui jutt jõudis puude mahapanekuni, ja sõi oma kapsasupi hiljem ära. Mina kuulasin lõpuni ja ei kahetse.

        

  Loodan, et Sinagi, armas lugeja, ei kahetse, ei loe seda lugu söögi ajal ning imestad koos meiega, missuguste habraste lõngade külge on riputatud inimese saatus.