ABIKS PERENAISEL

Söömine on pahe, einestamine auasi!

samurai Watsaimatsu

KOOGELMOOGEL

          Koogelmoogel on ilmselt üks vanemaid eesti roogasid. Selle tekke ja valmistamismeetodite kohta on aga andmeid napilt, needki peamiselt suulised. Kokandusajaloolased on üldiselt arvamusel, et varasel muinasajal kasvatati Eesti alal juba laialdaselt moogelit, koogeli tõid aga kaasa meie esivanemad Alamsaksamaalt ja hiljemalt Jüriööks kujunes välja tänapäevani kasutusel olev koogelmoogeli põhiversioon.

Valmistamine

          Koogelmoogeli valmistamiseks tuleb võtta täpselt võrdses koguses koogelit ja moogelit ning need korralikult ära segada.

          Soovitav tarbida pärast lehe lugemist või teleuudiste vaatamist. Toimib stressi maandavalt, sarnanedes selles osas süldi ja täidetud munadega.

          NB!    Segamisnõu pesta kas kohe, või hiljem ära visata!

RAUDTEE

          Erinevalt raudrohutee keetmisest on raudtee tegemine märksa keerulisem. Esimese jaoks pole muud tarvis, kui maja tagant rohtu kitkuda, tulele panna ning hiljem keedunõuga tükkis prügimäele viia, teise valmistamiseks ei piisa pajast ja majatagusest prügimäest – tarvilik on terve riik hea ning targa riigivalitsejaga. Tänapäeval aga ei võta korralik kodanik raudteed suhugi, kui sellesse pole veel lisaks segatud mõni erakond oma esiseltsimehega.

Valmistamine

          Komponendid: üks riik, üks rahvas, üks rongijuht. Komponendid erastada, riigistada, maha müüa ja välja osta niikaua, kuni raudtee lõpuks valmis saab. Valmistamise ja tarvitamise ajal maitsestada pidevalt parteipipraga.

          Tarvitamine ei ole eriti laialt kombeks, aga tarvitage kui julgete – ise

teate, millega riskite!

          NB!    Raudtee on korduvkasutatav eelroog iga põhitoidu eel!

POLIITPULJONG

          See on üks lihtsamaid retsepte. Iga mats saab hakkama.

Valmistamine

          Võtke üks poliitbroiler, suurema koguse puljongi jaoks mitu.

          Kuigi see roog näeb kole välja ja rikub seedimist, on ta sagedasti saatjaks meie igapäevasele leivale.

          NB!    Õige poliitpuljong on hägune, läbipaistmatu ja sita maitsega!

EUROPUDING

          Europudingut on võimalik valmistada absoluutselt kõigest. Mis teil iganes juhtub näppu puutuma – haridus, teadus, kunst, poliitika või inimestevahelised suhted – võimsa europudingu keerate sellest kokku suurema vaevata.

Valmistamine

          Koostisosade hulk ja päritolu pole oluline, sidusaineks on vaid vaja mõnda politoloogi, avalike suhete juhti või ükskõik millist muud parasiitlikku sekeldajat, odavama variandi puhul piisab käputäiest euronormidestki.

          Sobib kõhutäiteks nii nooblimale kui lihtsamale rahvale, tarvitada võib igal ajal ja igas kohas, mekki see ei paranda.

          NB!    Maitseka pudingu tunnete ära maitse puudumisest!

TEATRISUPP

          Teatrisuppi keetsid menaadid juba antiikajal, sealt pärineb ka komme loputada seda alla suurte veinikogustega. Hiljaaegu on aga läinud moodi leiutada uusi, tänapäevaseid retsepte, ning enne laiatarbesse lubamist proovida neid valitud katseisikute peal. Seega kuulub teatrisupp praegu veel eliittoitude nimistusse.

Valmistamine

          Supipõhja moodustab teater. Ärge sellega koonerdage, pistke potti nii palju teatrit, kui vähegi saate! Kõige parem on pista potti elus teater, mis noa all veel häält teeb. Siis lisage üks kuri ja kole minister ja segage kantsleriga, kuni supp podisema hakkab.

          Kuna uudse teatrisupi väljatöötamine alles käib, pole veel selge, kes selle supi lõpuks ära sööb.

          NB!    Teatrisuppi saab keeta muudestki komponentidest peale teatri (üldnimetuse all „kultuurisupp“).

MUNAROAD

          Munad on möödapääsmatud, kui soovite, et teie söögisedel oleks edukas. Teadaolevalt valmistab neid hetkel üks telekanal, üks lavastaja ja mõned progressiivsed avaliku elu tegelased. Võtke teadmiseks, et kanade, kilpkonnade ja dinosaurustega pole moodsal munaroal mingit pistmist!

Valmistamine

          Möödapääsmatu on munade olemasolu. Kui te pole veendunud munade olemasolus, siis kasvatage need endale ruttu kas füüsiliselt või verbaalselt. Mõlemal juhul saate neist seejärel nii suppi, praadi kui ka magustoitu valmistada.

          Aktsepteeritava munaroa tunnusteks on poliitkorrektsus ja sugudevaheline võrdõiguslikkus munade igal tahul.

          NB!    Omleti valmistamisel vältige isiklike munade kasutamist!

LINNAPEA PADA

          Talinas (väikelinn põhjarannikul) leiutatud pudrutaoline aine, peamiselt lokaalse tarbimisega, ehkki mõningaid siirdeid võib täheldada Põhja-Koreas ja Ida-Setumaal.

Valmistamine

          Komponendid: üks priske võimuhull, paar tosinat lahjemat võimukolli ja hulk muidulolle. Pange esimene osis patta ja jälgige imetlusega roa valmimist.

          Pajaroog tuleb tummisem, kui seda valmistada katla kõrval. Vältimaks maitsete ühtlustumist, on otstarbekas paigutada katel kõrgemale ja pada madalamale.

          NB!    Kui pada sõimab katelt, siis on roog hüva!

PUDRU JA KAPSAD

          Ekslikult peetakse pudru ja kapsaid laialtlevinud rahvustoiduks. Paljud kokad arvavad, et oskavad seda rooga valmistada, kuid pudru ja kapsa asemel tuleb neil tavaliselt vaid mingi hale käkk välja, sest asjatundlikud meistrid tegutsevad vaid ühes paigas – riigivalitsemise mäe otsas. Pudru keedetakse seal ühes majas ja kapsad istuvad teises majas. Rooga valmistatakse siis, kui mõlema maja kokad kokku tulevad.

Valmistamine

          Valmistamine on salastatud, komponente kirjeldada oleks kohatu.

          Suupärane tulemus on pehme konsistentsi ja sinakashalli värvusega, esimene omadus tuleneb kapsastest, teine pudrust.

          NB!    Meile meeldib see toit!

TUULETASKUD

          Tuuletaskud polegi õieti toit, see on pigem eluviis, mis tõsi küll, on tihedalt söömisega seotud. Täpsemalt väljendudes on taoline eluviis vähese söömisega seotud.

Valmistamine

          Valige riiki juhtima kõik isikud, kes teile täis kõhtu ja täis taskuid lubasid. Valige needsamad ka järgmisel korral ja ülejärgmisel ja nii teil need tuuletaskud tekivadki.

          Tuuletasku ja tuulepea ei ole päris sama toiduaine, tuulepead on enam levinud panganduskokanduses ja tuuletaskud kodustes majapidamistes.

          NB!    Tuuletaskute üleproduktsioon võib tormi tekitada!

VAATENURK

          Vormist arusaamiseks on vaja seda vaadelda vähemalt kahest erinevast ruumisuunast. Täpseks kirjeldamiseks kasutatakse kõige enam kolmvaadet: eestvaadet, külgvaadet ja pealtvaadet.

------------------------------

          Käisime naisega teatris.

          Meil vedas, eduka mälestusraamatu põhjal tehtud menuka lavastuse etendusele pääsesime ainult tänu teatris töötavale sõbrale, sest piletid olid ammu välja müüdud.

          Istusime loožis, vaatasime kuidas saal ja rõdu inimestega täituvad ja ootasime kannatamatult eesriide avanemist. Teadsime lavastajat hetkel ühe kõige otsivama ja originaalsema teatritegijana ning trupp koosnes eesti esinäitlejatest. Kuna olime raamatut lugenud, teadsime ka, et paljud inimesed ja sündmused on meile isiklikult lähedased.

          Eesriie avanes ja peaosaline võlus meid hoobilt. Polnud tähtis, et tekst oli tuttav ja tegevus staatiline – näitleja kehastas säravalt raamatu autorit ning oli karismaatiliseks saatejuhiks lavale ehitatud telestuudios.

          Teistel näitlejatel tuli esitada palju erinevaid rolle, muutuda hetkega järgmiseks tegelaseks ning ette kanda looga seotud laulusid. Kõik toimus pealtnäha vaospeetult, kuid pingestatult ja kaasakiskuvalt.

          Lavastust hoidis koos hästi läbimõeldud struktuur, nappide, kuid väljendusrikaste vahenditega rulliti lahti inimlike kirgede dramaatiline maailm, milles arenesid nii üksikud tegevusliinid kui esitatav lugu tervikuna.

          Muusika, valgus-, video- ja lavakujundus töötasid haruldase orgaanilisusega, olles ühelt poolt etenduse iseenesestmõistetavad komponendid, kuid teiselt poolt nii vaimukalt läbi töötatud, et sundisid ennast ka eraldi kuulama-nägema. Lavastajal oli õnnestunud iga stseen puänteerida mõne andekalt viimistletud detailiga. Näiteks lugu kirjandusteadlasest, keda juhendatakse trepist üles minema, et joodikuid korrale kutsuda. Tore ja särav etüüdikene!

          Etendus kulges tõusujoones, tegevus muutus dünaamilisemaks, alguses vaikselt kuulav publik hakkas peagi naerma, üha enam kaasa elama, siis poetas pisaragi ning tõusis lõpuks püsti ja aplodeeris vaimustunult.

          Pärast läksime klubist läbi, et saadud elamust sõpradega jagada. Enamik neist polnud küll tükki näinud, sest pileteid on tõesti raske hankida, kuid meil jätkus küllalt ainest arutleda nii kirjeldatud ajastu kui igikestvate teatri- ja eluprobleemide üle.

          Nähtud etendus tõestas veel kord, et kunsti tegemiseks pole vaja veiderdada ega vaataja ees pugeda. Piisab heast materjalivalikust ning oskusest seda pealtnäha kergelt, kuid sisemiselt süvenenult ette kanda.

          Olukorras, kus riik kultuurist aina vähem hoolib, saab küps teater ise hakkama.

------------------------------

          Käisime naisega teatris.

          Muidu poleks läinud, aga teatris töötav sõber sebis meile tasuta kutsed ja piinlik oleks olnud ära öelda. Ega meil teatri vastu midagi pole, kuid oma raha eest ei oleks me kindlasti läinud vaatama mitme aasta eest loetud mälestusraamatust tehtud lavalugu. Raamatupoed on pilgeni täis totakaid memuaare ja aeg-ajalt püütakse mõnda neist lavale upitada, et rahva käest veel mõni sent välja petta.

          Istusime loožis ja imestasime, kui paljud inimesed olid raatsinud pileti osta. Siis läks eesriie lahti ning peaosaline hakkas etendama raamatu autorit, kes on kommertskanali saatejuht. Näitleja matkis prototüübi jämedat häält ja sügas tema moodi nina. Alguses oli see päris naljakas, kuid muutus peagi ärritavalt üksluiseks. Teised tegelased loivasid kah riburada kohale ja mõmisesid oma teksti maha. Midagi polnud kuulda ja laval ei toimunud ka midagi, sest lavastaja jabur idee oli mängida telestuudios toimuvat jutusaadet. Ma ei salli sellist saasta telekaski, vaatasin siis oma naise valulikku ilmet ja saalisistujate juhme nägusid. Oli põrgulikult igav.

          Vahepeal olid laulunumbrid. Panna draamanäitlejad järgi tegema häid soliste kujunes täiuslikuks muusikaliseks mõrvaks ja mõjus ponnistusena kuidagimoodigi meeldida. Noh, nad vähemalt tõusid püsti ja tulid eeslavale, ei istunud kogu aeg sohval.

          Mõnda kohta oli lavastaja üritanud liikumisega dünaamilisemaks muuta. Näiteks õpetatakse ühes stseenis kirjandusteadlasele, kuidas trepist üles minna, et joodikuid korrale kutsuda. Seda tehti nagu lavakooli etüüditundi, ainult märksa tuimemalt. Oli piinlik vaadata ka.

          Kujundusega oli kõvasti vaeva nähtud. Laval olid röögatud kulissid, valgusega ei koonerdatud ja niipea kui mõni näitleja valjemalt säutsuma kukkus, käivitus järjekordne video, mida näidati lavale, saaliseintele ja inimestele silma. Odavad ja läbiproovitud trikid.

          Publik elustus, kui laval ropendama hakati. Õnneks pole originaaltekstis nilbustest puudu ja nõndaviisi saadi üldisele munemisele viimaks elu sisse. Lõpuosa labasest melodraamast oli ka kõik mis võimalik välja pigistatud, nii et vähenõudlik vaataja sai kaasa möirata ja pisarat pigistada.

          Kui viimaks püsti tõusma ja tormiliselt plaksutama hakati, lipsasime naisega esimestena garderoobi, haarasime oma joped ning põrutasime klubisse. Enamik sõpru polnud tükki näinud ja tänu sellele kõlbas nende seltsis nina täis võtta küll.

          Seltsimehed kultuuriministeeriumist on oma teatrihävituspoliitikaga lootusetult hiljaks jäänud. Kaalutlev ja konformistlik teater saab sellega ise hakkama.

------------------------------

      Käisime naisega teatris.

      Siis istusime klubis ja arutasime.

      Pärast läksime koju.

      Järjekordne päev oli otsa saanud.

    Nähtuse hindamisel on võimalik valida kahe vaatenurga vahel.

    Tavaliselt valitakse neist kas esimene, teine või kolmas.

KAALIKAS MULGI MOODI

           Kui mamma ennast ükskord juba jutustama asutab, võib üpris kindel olla, et kohe kuuleme üht-teist õpetlikku tema Brasiilia lapsepõlvest. Mõnikord tuleb tal aga vahelduseks lauluisu peale ja siis on suur tõenäosus, et ettekandele tuleb „Üitsainus Mulgimaa“, millele järgnev sõnaline osa käsitleb hoopis Võrtsjärve ja Õhne jõe kallastel toimunud sündmusi.

          Mamma on nimelt poolenisti mulgi verd ning nii „kui Pikäsillast üle saa“, meenuvad Suislepa kandi rohkearvulised sugulased ja iseenda neiupõlv.

          Helge on mälestus tädipoeg Ärmanist, kelle käest mamma elu esimese tõsise musu sai, „ehkki Ärman oleks enamgi tahtnud“, aga mamma läks hoopis Vooremaalt pärit mehele. Muhedad on lood Minna Jussist, kes maalima hakkas, tädi Mariest, kes õunaraksus käis, mõisaprouast, kes varjusurma langes ja siis üles ärkas, ilusad on lood metsas- ja järvelkäikudest ning talutöödest, mida mamma teha ei osanud, aga pahandada ka ei saanud.

          Üks mamma lugu on aga meie suguseltsis miskipärast pälvinud teistest enam poolehoidu:

          „Need Mulgimaa sugulased olid kõik väga pikaealised. Mitte just päris surematud, aga paljud elasid saja aastaseks, eriti naised. Mehed said sõjas otsa või surid lihtsalt varem, aga naised olid noorelt ilusad, keskeas tragid ja pikalt vanad.

          Ükskord otsustasid kaks õde hakata koos vanaduspõlve pidama. Mehed olid maha maetud, lapsed oma teed läinud, üksi oli tsipa hirmus olla ning nad leidsid, et koos on lõbusam ja saab teineteist toetada ka.

          Kolisidki siis kokku ja elasid tasakesi, korraldasid kahe peale majapidamist ja kui üks õde oli haiglane, siis toimetas teine ja kui teine ära väsis, siis talitas jälle esimene ja nii need aastad läksid.

          Viimati said õed päris vanaks. Üks õde jäi lõpuks voodisse ja enam ei tõusnud. Eks siis teine tegi kõik tööd ja hoolitses ka nõrgema eest, kes jäi üha viletsamaks kuni ühel päeval tundis, et nüüd vist on lõpp käes.

          Tervem õde kooris parasjagu kaalikat, mõtles, et paneb selle ahju ja küpsetab vanainimesele midagi kosutavat, kui voodist hakkas kostuma kurjakuulutavat korinat. Teha polnud midagi, oli näha, et käes on inimese viimased hingetõmbed ja et tal on kole paha olla. Õde oleks väga tahtnud minejat natukenegi aidata, millegagi toetada, aga kuidas küll? Peale kaali polnud midagi käepärast, valis siis pisarsilmi ühe ilusa viilaka õe jaoks välja ja küsis:

          „Nänn, kas sa kaali tahad?“

          Surijal polnud enam jaksu naerda, võttis veel kokku oma viimase jõu ja vastas:

          „Mine õige perse!“

           Ning suri.“

          Selles loos peituva suure üldistuse ja ilmselge moraali tulemuseks on, et kui meie suguseltsis teistele oma muret kurta, võib juhtuda, et teile öeldakse: „Kuule, ega sa viimati kaali ei taha?“

                Ja muretseja juba teab, kuidas taolisele pakkumisele kombekalt vastata!