Suve teine pool on käes,
selle tagant piilub sügis ja ega talvgi pole enam mägede taga.
Võib juba talve peale
mõelda küll, ka meie targad esivanemad rautasid rege suviti, siis polnud jõulude
ajal muud muret, kui pane hobusele kellad külge, hobune ree ette ja sõida
muudkui kirikusse ja pärast kõrtsi.
Ree rautamise vahelduseks
võiks aga pajatada ühe talvemeenutuse neile, kelle jaoks tänavune suvi hakkab
liiga pikaks ja soojad rannailmad tüütuks muutuma.
Isa oli
mul kange suusataja ning talviti sõitsime kogu pere ja sõpradega tihtipeale
tema Otepää kandis asuvasse metsamajja, panime ahjud kütte, suusad alla ja
nautisime talverõõme. Talviseks tippsündmuseks kujunes alati traditsiooniline vana
aasta ärasaatmine ning uueaastamatk 1. jaanuaril. Hommikul suusatati 10 km
kaugusel olevasse raudteejaama, sõideti mõned peatusevahed lõuna või põhja
suunas ning järgnes matk ise – 30, 40 või 50 kilomeetrit seiklemist mööda
metsi-mägesid-orge tagasi maja poole. Uueaastamatkast osavõtmiseks pidid olema
kange suusataja, sportlik vaim oli au sees ja virisemist ei sallitud.
Mina
ootasin pikisilmi, kunas saabub aeg, et ka minusugune poisike matkakõlbulikuks
tunnistatakse, ja ühel kaunil aastavahetusel see hetk viimaks saabuski. Isa
aitas mul varustust kontrollida, mina aga andsin endale tõotuse, et näitan üles
sportlikku vaimu ja – mis ka ei juhtuks – ei virise!
Osavõtjaid
oli sedapuhku kolm: minu ajalooprofessorist isa, tema pikakasvuline
röntgenoloogist sõber ning noorteliiga esindaja minu näol.
Matka sissejuhatav
etapp oli raskuskategoorialt head klassi. Öösel sadanud lumi aeglustas tempot ja
ehkki innukalt sumpasime, jäime planeeritud rongist maha. Keegi selle tühiasja
pärast hädaldama ei hakanud, istusime jaamahoones, ootasime järgmist rongi,
mehed rääkisid Läti Henriku kroonikast ja röntgenoloogia uuematest saavutustest,
mina kuulasin huviga ning väljas sadas jälle lund.
Matka
alguspunktis, lagedas teivasjaamas, oli sadu küll lakanud, kuid taevas pilves
ja ilm hämardumas. Mehed pidasid aru, kas reisida rongiküüdiga tagasi või
riskida siiski suuskadel kohale jõuda ning mina pidasin pöialt, et nad
otsustaks matkamise kasuks. Õnneks otsustasid matkamise kasuks, keegi ei
viitsinud tagasiminevat rongi mitu tundi oodata.
Rõhusime
siis suusaspordile, iga veerand tunni tagant vahetasime rajategijat, vahetuste
ajal aga vestlesime kohalikust geograafiast ja vaatlesime looduse ilu. Looduse
ilu vaatlemine jäi siiski põgusaks, sest peagi saabus pimedus, mehed leidsid,
et nad ei saa enam aru, kus me oleme, ning peamiseks arutlusaineks jäi kohalik
geograafia.
Lumehelenduse
valgel ronisime mingi tundmatu mäe otsa, et leida
mõni tuluke, mille juures elav talunik meie asukoha
saladuse lahendaks. Ei vilkunud ühtegi tulukest, olime justkui suure musta koti
sees ning isa sõber tegi avalduse, et kuna tema matused toimuvad ilmselt peagi,
siis paluks teda matta frakis.
Rühkisime
järgmise tundmatu mäe otsa, ühtegi tulukest ikka ei paistnud ning isa sõber
teatas, et matused jäävad ära, kuid hoiatuseks, õpetuseks ja suunanäitajaks
kõigile öistele suusamatkajatele tuleb tema külmunud surnukeha paigutada mõnda
kõrgemasse topograafilisse punkti, põlev peerg hambus, ja leidis, et tema
suusatamist raskendavat pikka kasvu saaks taolise teetähise kujundamisel positiivsest
küljest ära kasutada.
Ettepanek
leidis heakskiitu, kuid me ei rutanud selle realiseerimisega, vaid jätkasime
harjumuspärase suusatamisega, vestluses kasutati lihtlauseid ning kui komistasime
järjekordsele lume alla peitunud okastraadile, siis ka ebatsensuurseid
lihtlauseid, mida huviga kuulasin ja meelde jätsin. Noorteliigale jagati
tunnustust, jättes rajategemine edaspidi selle esindaja hooleks.
Ja siis
nägime tulukest vilkumas!
Talus
elas üksik vanaproua. Isa sõber astus tuppa, avas puhvetikapi ja sõi kõigepealt
suhkrutoosi tühjaks, siis ütles tere. Arstiteadlasena oskas ta bioloogilisi
prioriteete silmas pidada. Perenaine ütles selle peale, et tal eriti palju raha
ja väärtesemeid kodus pole, aga ta annab need tõrkumata meile, ärgu me vaid
teda maha löögu, mispeale mehed selgitasid, et astusid niisama, puhtjuhuslikult
läbi, kuid tassi teed võiks ju ühiselt juua. Tegime siis teed, uurisime, kus
oleme ja perenaine täitis natuke värisevate kätega korduvalt suhkrutoosi.
Selgus,
et olime matkanud täitsa õiges suunas, finišini jäi ainult tühised paarkümmend
kilomeetrit, lisaks kulges maja lähedalt lahtisahatatud tee, mida mööda võis
kasvõi uisusammul edasi matkata. Kahjuks oli uisusamm tollal veel leiutamata,
kuid selle asemel uisutas mööda kohaliku majandi buss, millel läbisime teekonna
viimase etapi igati aadlikele kohaselt. Kõigepealt kukkusid bussipõrandale meie
suusad ja siis me ise, isa kukkus juhile kõige lähemale ning vestles temaga
kohalikust geograafiast, inimasustuse ajaloost ning uue aasta tähistamise
erinevatest kommetest, mida kõigil oli väga huvitav kuulata.
Kui
lõpuks kodutallu jõudsime, ütles ema, et hakkaski pisut muretsema, küsis,
kuidas matk õnnestus ja kas keegi teed tahab. Mehed leidsid, et teed on juba
joodud küll, istusid laua taha ja võtsid hoopis õlut.
Enne
uinumist kuulasin veel huviga nende praktilise geograafia vaatevinklist
lähtuvat vestlust Läti Henriku kroonika ja röntgenoloogia kokkupuutepunktidest
ja seostest aastavahetuse tähistamise erinevate kommetega.
Tõdesin,
et aasta oli alanud sportlikku vaimu väärtustavalt, õpetlikult ja virisemata. Puudujäägid
looduse ilu vaatlemises otsustasin korvata osalemisega järgmisel uueaastamatkal.
Võib
olla sedapuhku mitte enam noorte- vaid meesteliiga liikmena?