UUEAASTAMATK

            Suve teine pool on käes, selle tagant piilub sügis ja ega talvgi pole enam mägede taga.

            Võib juba talve peale mõelda küll, ka meie targad esivanemad rautasid rege suviti, siis polnud jõulude ajal muud muret, kui pane hobusele kellad külge, hobune ree ette ja sõida muudkui kirikusse ja pärast kõrtsi.

            Ree rautamise vahelduseks võiks aga pajatada ühe talvemeenutuse neile, kelle jaoks tänavune suvi hakkab liiga pikaks ja soojad rannailmad tüütuks muutuma.

            Isa oli mul kange suusataja ning talviti sõitsime kogu pere ja sõpradega tihtipeale tema Otepää kandis asuvasse metsamajja, panime ahjud kütte, suusad alla ja nautisime talverõõme. Talviseks tippsündmuseks kujunes alati traditsiooniline vana aasta ärasaatmine ning uueaastamatk 1. jaanuaril. Hommikul suusatati 10 km kaugusel olevasse raudteejaama, sõideti mõned peatusevahed lõuna või põhja suunas ning järgnes matk ise – 30, 40 või 50 kilomeetrit seiklemist mööda metsi-mägesid-orge tagasi maja poole. Uueaastamatkast osavõtmiseks pidid olema kange suusataja, sportlik vaim oli au sees ja virisemist ei sallitud.

            Mina ootasin pikisilmi, kunas saabub aeg, et ka minusugune poisike matkakõlbulikuks tunnistatakse, ja ühel kaunil aastavahetusel see hetk viimaks saabuski. Isa aitas mul varustust kontrollida, mina aga andsin endale tõotuse, et näitan üles sportlikku vaimu ja – mis ka ei juhtuks – ei virise!

            Osavõtjaid oli sedapuhku kolm: minu ajalooprofessorist isa, tema pikakasvuline röntgenoloogist sõber ning noorteliiga esindaja minu näol.

            Matka sissejuhatav etapp oli raskuskategoorialt head klassi. Öösel sadanud lumi aeglustas tempot ja ehkki innukalt sumpasime, jäime planeeritud rongist maha. Keegi selle tühiasja pärast hädaldama ei hakanud, istusime jaamahoones, ootasime järgmist rongi, mehed rääkisid Läti Henriku kroonikast ja röntgenoloogia uuematest saavutustest, mina kuulasin huviga ning väljas sadas jälle lund.

            Matka alguspunktis, lagedas teivasjaamas, oli sadu küll lakanud, kuid taevas pilves ja ilm hämardumas. Mehed pidasid aru, kas reisida rongiküüdiga tagasi või riskida siiski suuskadel kohale jõuda ning mina pidasin pöialt, et nad otsustaks matkamise kasuks. Õnneks otsustasid matkamise kasuks, keegi ei viitsinud tagasiminevat rongi mitu tundi oodata.

            Rõhusime siis suusaspordile, iga veerand tunni tagant vahetasime rajategijat, vahetuste ajal aga vestlesime kohalikust geograafiast ja vaatlesime looduse ilu. Looduse ilu vaatlemine jäi siiski põgusaks, sest peagi saabus pimedus, mehed leidsid, et nad ei saa enam aru, kus me oleme, ning peamiseks arutlusaineks jäi kohalik geograafia.

            Lumehelenduse valgel ronisime mingi tundmatu mäe otsa, et leida

mõni tuluke, mille juures elav talunik meie asukoha saladuse lahendaks. Ei vilkunud ühtegi tulukest, olime justkui suure musta koti sees ning isa sõber tegi avalduse, et kuna tema matused toimuvad ilmselt peagi, siis paluks teda matta frakis.

            Rühkisime järgmise tundmatu mäe otsa, ühtegi tulukest ikka ei paistnud ning isa sõber teatas, et matused jäävad ära, kuid hoiatuseks, õpetuseks ja suunanäitajaks kõigile öistele suusamatkajatele tuleb tema külmunud surnukeha paigutada mõnda kõrgemasse topograafilisse punkti, põlev peerg hambus, ja leidis, et tema suusatamist raskendavat pikka kasvu saaks taolise teetähise kujundamisel positiivsest küljest ära kasutada.

            Ettepanek leidis heakskiitu, kuid me ei rutanud selle realiseerimisega, vaid jätkasime harjumuspärase suusatamisega, vestluses kasutati lihtlauseid ning kui komistasime järjekordsele lume alla peitunud okastraadile, siis ka ebatsensuurseid lihtlauseid, mida huviga kuulasin ja meelde jätsin. Noorteliigale jagati tunnustust, jättes rajategemine edaspidi selle esindaja hooleks.

            Ja siis nägime tulukest vilkumas!

            Talus elas üksik vanaproua. Isa sõber astus tuppa, avas puhvetikapi ja sõi kõigepealt suhkrutoosi tühjaks, siis ütles tere. Arstiteadlasena oskas ta bioloogilisi prioriteete silmas pidada. Perenaine ütles selle peale, et tal eriti palju raha ja väärtesemeid kodus pole, aga ta annab need tõrkumata meile, ärgu me vaid teda maha löögu, mispeale mehed selgitasid, et astusid niisama, puhtjuhuslikult läbi, kuid tassi teed võiks ju ühiselt juua. Tegime siis teed, uurisime, kus oleme ja perenaine täitis natuke värisevate kätega korduvalt suhkrutoosi.

            Selgus, et olime matkanud täitsa õiges suunas, finišini jäi ainult tühised paarkümmend kilomeetrit, lisaks kulges maja lähedalt lahtisahatatud tee, mida mööda võis kasvõi uisusammul edasi matkata. Kahjuks oli uisusamm tollal veel leiutamata, kuid selle asemel uisutas mööda kohaliku majandi buss, millel läbisime teekonna viimase etapi igati aadlikele kohaselt. Kõigepealt kukkusid bussipõrandale meie suusad ja siis me ise, isa kukkus juhile kõige lähemale ning vestles temaga kohalikust geograafiast, inimasustuse ajaloost ning uue aasta tähistamise erinevatest kommetest, mida kõigil oli väga huvitav kuulata.

            Kui lõpuks kodutallu jõudsime, ütles ema, et hakkaski pisut muretsema, küsis, kuidas matk õnnestus ja kas keegi teed tahab. Mehed leidsid, et teed on juba joodud küll, istusid laua taha ja võtsid hoopis õlut.

            Enne uinumist kuulasin veel huviga nende praktilise geograafia vaatevinklist lähtuvat vestlust Läti Henriku kroonika ja röntgenoloogia kokkupuutepunktidest ja seostest aastavahetuse tähistamise erinevate kommetega.

            Tõdesin, et aasta oli alanud sportlikku vaimu väärtustavalt, õpetlikult ja virisemata. Puudujäägid looduse ilu vaatlemises otsustasin korvata osalemisega järgmisel uueaastamatkal.

            Võib olla sedapuhku mitte enam noorte- vaid meesteliiga liikmena?