On päris kindel, et nii tarka
inimest, kellele poleks vähemalt korra elus öeldud: „Kuidas sa ometi nii loll
oled!“, pole veel siia ilma sündinud. Ühelt poolt tingib seda inimese võimetus
olla igal alal geniaalne, teiselt poolt aga mingi alateadlik pürgimus lolluse
kui maailmatunnetusliku paradigmani jõudmiseks.
Esimese poolega on asi lihtne. Pole
isegi vaja argumenteerida ajaloolise krestomaatiaga vahvast kuningast, kes oma
südikusele vaatamata pannkoogid põhja kõrvetas, või looga andekast Rooma
väejuhist, kes kaotas sõja lihtlabase nikuhimu tõttu, iga vaimuhiiglane teab,
kuidas kommenteerib tema naine olukorda, kui vaimuhiiglane on unustanud
koduteel piima ostmata. Küsimuse, kas naisevõtt on intellektuaalsest
vaatevinklist arukas akt, jätame praegu kõrvale.
Teine pool on märksa põnevam.
Inimene, kes ratsutab oma pimedal ja kirglikul alateadvusel ning ei suuda sõitu
ohjata, võib ninapidi mudas maandudes ennast küll arukaks ja ratsut rumalaks
pidada, kõrvalseisjate silmis on ta ikka ise loll.
Kuidas aga nimetada suurepärase
kontrollvõimega ratsanikku, kes viskab ratsmed käest ning annab kannuseid eesmärgiga lõpetada näoli poris? Sellega iga loll juba
hakkama ei saa. Ja kui saakski, poleks ta võimeline läbielatust menuromaani
kirjutama.
Või kuidas nimetada tüüpe, kes
võõraid suksusid marru ajavad ja teiste kukkumisest rõõmu tunnevad? Siin
jagunevad arvamused kaheks – tüüp ise kutsub ennast peenikeseks kavalpeaks,
tema ohver lihtsalt lollakaks.
Ergo – lollus on
ambivalentne.
Eelöeldu lubab meil jätkata lolluse
kui sotsiaalse fenomeni uurimist. Küsimuse, kas uurida lollust kui sotsiaalset
numenoni, jätame seekord kõrvale. Las tegeleb sellega mõni teine loll.
Alustuseks teostame kolm lihtsat
vaatlust.
Istume televiisori ette ja vaatleme
mõnda kauget ja tundmatut tsivilisatsiooni, näiteks muhameedlaste oma. Mida
näeme? Näeme tõmmusid, põlevate silmadega valjuhäälseid mehi, kelle seas
liiguvad musti mesitarusid meenutavad parandžaades naised. Parandžaa muide on
selline suur umbne kott, mis silmade piirkonnas ähmaselt läbi paistab. Ja seda
kantakse kliimas, kus juba hommikust alates võib päikese käes muna praadida!
Allah, avita!
Lülitume nüüd ümber mõne lähemal paikneva
tsivilisatsiooni vaatlemisele. Vaatleme, kuidas Brüsselis arutatakse, kui suur
tohib olla suitsu nimi suitsupaki peal. Mida näeme? Näeme hulka heledanahalisi
väljapeetud väljenduslaadiga inimesi, silmad prilliklaaside taga põlemas, kes
ei leia konsensust küsimuses, kas seadusettepanek lubada vaid 25% suitsupaki
pinnast nime jaoks on inimõiguste rikkumine või ei ole. Ise on muide
suitsetamise ammu ära keelanud, moskoviidid ründavad Küprost ja britid kolivad in corpore, saar kaasa arvatud, Ameerikasse.
Issand, sa näed ja ei mürista!
Viimaseks vaatleme kaugele vaatamise
aparaadiga midagi lähedalasuvat, vaatame näiteks Tallinna televisiooni. Mida
näeme? Näeme huvipakkuvat paganlikku rituaali. Selle keskmes paiknev puuslik on
oskuslikult valmistatud, häälitseb mõtestatult ja meenutab vaid mõnest rakursist
kuldvasikat. Tema kummardajate jutust, nahavärvist ega ilmetest ei saa sotti,
neile oleks nagu kantossid pähe tõmmatud. Kantoss, muide on mõeldud
tahapanemiseks ning hingata selle sees ei saa. Tänavad lagunevad, sündimata
lapsed nutavad ja Lasnamäe katedraali sibulad viipavad Nevski omadele.
Tule, Taara, appi!
Saadud empeiria najal on nüüd võimalik jõuda deduktiivsesse staadiumisse.
Kolme läbiviidud vaatluse põhjal oleks kerge oletada, et tegemist on kolme
erineva, ent üdini lolli ühiskonnaga. Seda järeldust ei toeta aga sugugi
tõsiasi, et vaadeldud sootsiumid on täitsa vitaalsed ning näitavad koguni
progresseerumise märke. Küsimuse, milline neist on lollim või progresseeruvam,
jätame praegu kõrvale.
Kõigepealt tuleb postuleerida, et
lollus on igas ühiskonnakorras vajalik ja vältimatu ning seejärel esitada
küsimus, kas lollus on ühiskonna ehituskivi või hoopiski kive siduv mört?
Jättes kõrvale kulunud printsiibi lollusest kui igas ühiskonnakorras kõige
tähtsamast, kõige peamisest, ja võttes aluseks lolluse ambivalentse
põhiolemuse, näeme viimaks, et lollus on nii kivi kui ka mört.
Mida oligi tarvis tõestada.
Küsimuse, mida ütles proua
Watsaimatsu, kui talle käesolevat uurimust lugeda andsin, jätame seekord
kõrvale.