Avaldan ühe kirjasõbra märkmed, mis tundusid kuidagi päevakajalised. Kas need on ülestähendused tõsielust või on tegemist kirjandusliku kondiprooviga, ei tea ütelda. Kõike ei saagi ju teada ja tõde on mõnikord raske uskuda.
Juhtusin hiljaaegu viina võtma kodanik Ivanoviga, kellega leidsime pikemata ühise keele, sest suvise põõsa vilus kultuurselt aega veetva kodaniku pudel hakkas tühjaks saama, minu oma oli aga veel lahti nööpimata ning ootas kärsitult seltsimehelikku ühiskasutamist.
Ühiseks keeleks oli mõistagi vene, sest Nõukogude Narvas sündinud kodanik Ivanov pole kunagi muid muid keeli tundnud ega tunnistanud ja isegi minusuguse paadunud rahvuslase meelest pole viinavõtmine mitte ideoloogiline, vaid tähtis rahvus- ja keeleülene akt mida võib vabalt läbi viia igas keeles. Peaasi, et midagi võtta ja peale haugata on.
Olen muide täheldanud, et korrapäraline venekeelne viinavõtmine on tavaliselt kolme-etapiline: vennaliku mõistmise faas, siira südamepuistamise faas ja lõpetuseks pime raev ning üleüldine vaenutsemine füüsiliste argumentide vahetamise saatel.
Alustasime algusest, kirusime mõnda aega ülemusi ja mõistsime teineteist täielikult. Siis kirus kodanik Ivanov natuke oma naist, siis kaisutas mind ning küsis, mida arvan Narva tankist. Adusin teise faasi lähenemist ning vastasin keerutamata, et sünnipärase eesti natsionalistina laadiks mina selle risu pikemata parvele ning lükkaks üle jõevoogude teele seadusliku omaniku poole, sest on päramine aeg saata okupatsioonisümbolid, soovitavalt koos okupantidega sinna, kuhu tarvis. Saateks peaks kõlama mõni algupärane oratoorium, või pasunakoor või vähemalt tšastuška nimega „Tanki lähetamine” ja et kui parv kogemata ümber läheks, siis see muusikalist elamust ei kahandaks. Kodanik Ivanov kaisutas mind jälle, märkis heldinult, et „vähe me teid ikka omal ajal maha lõime!” ning pajatas siis järgmise loo:
„Kui sa, kallis semlakk ja kõik need teised neetud eesti fašistid tahate siin linnas midagi ära teha või vähemalt tibake austust pälvida, siis lõpetage ükskord oma lollakas pugemine ja inimõigustest lobisemine. Pommitage Narva ette hoiatamata maatasa, laske kõik õhku ja maha ja pange ülejäänu põlema. Oma kuradi kultuuriobjekte võite ju säästa – tänapäeva sõjatehnika seda võimaldab. Kas küüditate, tapate ja vägistate ka – teie oma asi – selles süüdistame teid niikuinii. Ajage oma sigadused raudkindlalt ja vastuvaidlemist sallimata ameeriklaste, venelaste, sakslaste, minu poolest kasvõi lätlaste kaela – mis siis, et keegi ei usu – jääge endale kindlaks ja ärge unustage kehtestada õiglasi ning karme seadusi – seaduslikkus on meeldiv ja praktiline ja diplomaatiline. Pange kobisejad istuma ning ärge lubage ellujäänutel mingil juhul kodulinna naasta. Makske pealekaebajatele preemiat ning pange nad seejärel ikka istuma. Siis tooge kohale ustavad kolonistid ja ehitage Narva üles nii nagu endale meeldib ja hakake seal elama nagu teile sobib. Nimetage toimunu Narva ajalooliseks vabastamiseks, püstitage asjakohane monument ning õpetage oma lapsed selle jalamile lilli viima. Vot siis alles vihkame teid täiega ja peame täiega lugu ka!”
Kodanik Ivanovi ettekanne oli tegelikult märksa mitmekülgsem – kui pehmelt väljenduda – raskelt väljendudes aga andis ta mulle viimaseid sõnu lausudes lihtsalt vastu lõugu. Küllap tanki lähetamise ja Narva purukspommitamise eest. Vastasin talle samaga, täpselt samadel põhjustel. Mõtted olid otsa saanud ja meie kultuuriline ajaveetmine jõudnud viimasesse faasi.
Kuna kodanik Ivanovil sõpru läheduses appi tõttamas polnud, siis sai ta lõppkokkuvõttes kere peale. Vene rahva vägi peitub paraku ju arvulises ülekaalus, mida, olgem õiglased, siiski alati kaunistab võitlejate suur hing.
Kuna ka viin oli otsa saanud ja õhtu käes, kloppis kodanik Ivanov kuue tolmust puhtaks, nuuskas mõttevahetuse lõpetuseks nina, kaisutas mind südamlikult hüvastijätuks ning lubas minna koju naise manu.
Jäin üksi, vaatasin orus voolavat kaunist jõge ning mõtisklesin Narva tankist ja Narva vabastamisest Ivanovi meetodil.
Olin seal kõrgel kaldal üks väga üksik eestlane.
Aga mis sai tankist, küsite te lõpuks?
Aga tankist ei saanud midagi erilist. Võib olla polnud tanki olemaski – just nagu vihkamine ja armastuski on ainult kujutelmad, mis hajuvad olematusse koos nendega, kes neid on südames kandnud. (Vahur Afanasjev)
