Tuntud
inimeste elukäigud muutuvad aja möödudes tihtipeale üha ilukirjanduslikumaks,
kuulsast kirjanikust võib saada legend. Soovivad ju lugejad huvitavale
raamatule lisaks kuulda haaravaid lugusid ka oma lemmikkangelaste autori kohta,
raamatukaupmehed tõsta läbimüüki põrutavate seikade esitamisega kirjaniku
isikust, teadlased kaunistada kuivi fakte põnevate oletustega, et materjal
kaasakiskuvam oleks ja meediagi ootab ikka midagi uut ja huvitavat.
Soodustavaks
asjaoluks on muidugi kirjaniku surm - autor ei saa enda kohta öeldut enam ümber
lükata ja vähemalt inimpõlve pikkune ajaline distants teisalt - ka kirjaniku
kaasaegsed ei saa enam õiendada, et "kuulge, tegelikult juhtusid asjad ju
hoopis teistmoodi". Näiteks "Iliasest" ja "Odüsseiast"
on kuulnud iga koolilaps, mõni ehk lugenudki, kuid nende oletatav autor pole
vähem müütiline kui tema eeposte muinasjutulised heerosed. Fantaasiale on
ruumi, sest kui isegi Homerose eluaja dateeringud kõiguvad tervelt 5 sajandi
võrra, mis täpsusest saab siis elusündmuste puhul rääkida!
Või
võtame William Shakespeare, kelle teoste trükiarv jääb väidetavalt alla vaid
piibliraamatu väljaannetele ning kelle elutee lõppes mitte tuhandete vaid "ainult"
400 aasta eest. Tema tekste esitatakse raugematu menuga kogu maailma lavadel,
kuid katkendlik andmestik näitekirjaniku elust on segunenud oletuste ja
väljamõeldistega nii, et tänapäeva kineast võib ajaloouurijate hukkamõistu
pelgamata Williamist julge fantaasiafilmi vändata.
Kriminaalkirjanik
Agatha Christie, kelle surmast tänavu möödus 40 aastat, looming võib kriitikute
silmis küll kuulsa kaasmaalase omale alla jääda, samas nimetab Guinessi rekordite
raamat neid mõlemat võrdselt maailma enimmüüdud kirjanikeks. Tõsiasi, et ühe
koduse haridusega tavalise neiu teoseid müüakse nüüd miljardite kaupa kõlab ju pigem
muinasjutu kui faktina...
Seetõttu
pole sugugi vähetähtis, et äsja sõjaväelase Archibald Cristiega abiellunud
noore naise esikteose "Salapärane juhtum Stylesis" peakangelaseks on
hoopis võõramaalane, sõja jalust Inglismaale pagenud belgia politseinik Hercule
Poirot. Tõsi, tema lähemateks kaaslasteks saavad (ja jäävad ka hilisemates
lugudes) tüüpilised inglased - sportlane, härrasmees ja romantik Arthur
Hastings ning praktilise meelelaadiga inspektor Japp Scotland Yardist - kuid nende
rolliks on pigem luua inglaslik taust väikest kasvu veidrate mandri-Euroopa
maneeridega detektiivi eredale isiksusele.
Agatha
Christie nüüd juba sada aastat tagasi, 1916. aastal kirjutatud esimene
kriminaalromaan ilmus pärast I maailmasõja lõppu, 1920. aastal, pärast pikka
kauplemist ja "ekspluataatorliku lepingu" sõlmimist kirjastaja poolt
ning võitis kiiresti lugejate poolehoiu.
Hercule
Poirot jõuab tegutseda veel 33 romaanis ja 54 lühijutus. 1927. aastal ilmub
"hallide ajurakkude" abil kuritegusid avastava detektiivi kõrvale
vanatüdruk Jane Marple St Mary Meadi külast, kes kasvatab lilli ja "eeldab
kõigist ja kõigest alati halvimat ning kelle arvamused osutuvad tavaliselt
ehmatamapanevalt õigeteks" kui tsiteerida Marple lugude teist kangelast,
moodsat kirjanikku Raymond Westi.
Jane
Marple ja Hercule Poirot on Agatha Christie kaks kõige kuulsamat kirjanduslikku
kuju, nende kaudu avanevad autori enda arusaamad elust ja inimloomusest. Proua
Agatha, kes elu lõpul aadliseisusesse tõsteti ja mitteametlikult
"kuritegude kuningannaks" krooniti, olevat oma lugude süžeesid välja
mõelnud vannis lesides. Seega on ta ise prototüübiks nii "hallide
ajurakkude" liigutajale Hercule Poirot`le kui kodus kuritegusid
lahendavale Jane Marple`ile, kes tegutseb 12 romaanis ja 21 lühijutus.
Ehkki
Agatha Christie reisis küllalt palju, käis näiteks koos oma teise abikaasa,
arheoloog Max Mallowaniga korduvalt Idamaades (saades sealt inspiratsiooni
mitmete kriminaalromaanide jaoks), oli tema elu pealtnäha üsna sündmustevaene.
Korra on populaarne kirjanik siiski suutnud avalikkust šokeerida, kadudes ühel
pärastlõunal ilma ette hoiatamata oma kodust. Nii tema lähikondlased kui
arvukad austajad lõid häirekella, uudised ilmusid ajalehtede esikülgedel,
otsingutes osales tuhatkond politseinikku ja ligi 15 000 vabatahtlikku, murelik
kolleeg söör Arthur Conan Doyle käis koguni spiritistilt nõu küsimas, kuni
kaotsiläinu lõpuks leiti ühest veeprotseduure pakkuvast hotellist, kus ta oli
kümmekond päeva segamatult valenime all elanud. See salapärane juhtum, mida
Agatha Christie kunagi selgitanud pole, annab siiani tööd ja leiba nii
uurijatele kui müstifikaatoritele.
Kirjandusinimesed
väidavad, et Agatha Christie krimilugude tugevus põhineb klassikalisele
mõistatuste lahendamise skeemile - sooritatud on saladuslik roim, tutvustatakse
asjaga seotud isikuid, kõik on kahtlusalused, kohale saabunud meisterdetektiiv
avastab veel hulga varjujäänut ning paljastab õige süüdlase alles päris lõpus,
üllatusena lugejale, kelle käsutuses on ju kogu aeg olnud sama informatsioon
mis uurijalgi. Tõepoolest, Agatha Christie`le on selles vallas raske
konkurentsi pakkuda, leidub küll väärikaid eeskujusid ja rohkelt andekaid või
vähemandekaid järeleaimajaid - toetub ju tänapäevagi detektiivkirjandus ja
-film suuresti selle vannis mõtiskleda armastanud daami õlgadele - trooni
pärida pole senini kellelgi õnnestunud.
Agatha
Christie pöörane menu ei lähtu siiski ainult nutikast konstruktsioonist, peab
olema veel midagi, mis sunnib isegi lahendust ette teades tuttavat romaani
uuesti lugema või selle ainetel tehtud filmi vaatama. Arvatavasti peitub see
"miski" tegelaskujude usutavuses. Agatha Christie keerulistes
mõrvalugudes tegutsevad tüübid 20. sajandi inglise keskklassist, mida kirjanik
hästi tundis. Ikka leidub seal maamõisnik või uusrikas oma uhke maja,
ülemteenri ja toatüdrukuga, pisut koomiline erusõjaväelane ja kohalik arst,
vanamoeline advokaat ja perekond, kellel "luukere kapis",
külavaimulik ja truudusetu abielumees, ikka osaleb mõni näitlejanna, seikleja,
õpetajanna või kunstnik, ikka tunneb keegi põhjalikult oma naabreid, aga keegi
on kaua välismaal olnud... Kogu see elust maha kirjutatud rahvas käitub ja
kõneleb realistlikult ka kõige uskumatumas mõrvamüsteeriumis ning meil on kerge
neid mõista ja nendega samastuda. Räägitakse, et Suurbritannia praegune
kuninganna Elisabeth II on Agatha Christie kirjutatut nimetanud igast etiketi-
ja protokolliraamatust paremaks käitumisõpikuks just tema tegelaste kõnepruugi
ja kommete tõepärase kirjelduse tõttu. Ilmselt kuninganna ei teadnud, et
legendi kohaselt dame Christie,
kellel olnud ületamatuid raskusi õigekirjaga, ei pannud ise paberile ridagi,
vaid dikteeris oma lood abilistele, kes need siis üles kirjutasid ning
kirjavahemärkidega varustasid.
Jäägu
Agathe Christie loominguline köök pealegi saladuseks, tegelaskujude inimlikkust
see ei vähenda, nad on igapäevased nii oma voorustes kui vigades ning autor
suhtub neisse sümpaatiaga. Kuid on piir, mille ületanud tegelane kaotab
kirjaniku poolehoiu täielikult - see on kurjus, mis mõistab surma teise
inimolendi. Kurjuses pole Agatha Christie jaoks midagi abstraktset või
poeetilist, me ei kohta tema raamatutes professor Moriarty taolisi võluvaid
kurje geeniusi, näeme tavalist alatust ja saamahimu, mis võib igaühe meist
lõpuks roimani viia. Kuritegude avastamise kunstiteoseks vorminud kirjaniku
jaoks on kuritegu ise oma olemuselt väike, inetu ja põlastusväärne. Tähtis pole
mitte süüdlase avalik karistamine, vaid leppimatus kurjusega. Agatha Christie
mõistab ja kirjeldab mõrvari motivatsiooni, kuid ei andesta tema tegu. Milline
erinevus silmakirjateenritest, kes leiavad, et kaastunne kurjategija vastu
vabandab või leevendab automaatselt ka tema poolt sooritatud roimi!
Õigluse
nimel tuleb küll meenutada, et kusagil 1930ndate lõpus olevat kirjanik kurtnud
oma tüdimust ühest "väljakannatamatust, isekast tüütusest" - Hercule
Poirot`st ning pidanud plaani ta järgmises teoses mõrvata. Erinevalt Sherlock
Holmes`i autorist suutis Agatha Christie sellisest kiusatusest siiski loobuda
ning populaarne detektiiv jäi sedapuhku ellu.
Liig
innukasse inglaslikkusesse suhtub inglanna Christie paraja irooniaga. Ükski
inimene pole teisest parem või targem lihtsalt päritolu tõttu, ei aita ka raha
ja positsioon, paremuse mõõdupuuks on selge mõistus ja puhas kõlblus. Agatha
Christie pidas ennast meelelahutajaks, ta soovis oma lugejatele pakkuda
meeldivat ajaviidet, mitte moraali jutlustada kuid sai sellest hoolimata
hakkama head ja kurja eristava, kitsarinnalisust tauniva, rahvuslikkust au sees
pidava hoiaku propageerimisega. Küllap ta ise uskus neisse väärtustesse, küllap
peitub siin veel üks Agatha Christie menukuse saladustest.
Agatha
Christie kirjutas peamiselt romaane ja jutustusi, kuid paljud neist, tänaseks ilmselt
juba kõik, on dramatiseeritud ning leidnud tee teatrisse, kinolinale ja
teleekraanidele. Tema enda poolt 1947. aastal kirjutatud "Hiirelõks"
on samuti Christie varasema jutustuse dramatiseering. Näidendi esietendusel 1952.
aastal pakkus autor selle lavaeaks "kaheksa kuud, arvan kaheksa kuud,
mitte enam". Tegelikkus ületas aga kõik ennustused - 2012. aastal
tähistati etendust järjekorranumbriga 25 000, seda oli Inglismaal mängitud
katkematult 60 aastat... Siinkirjutajal puuduvad andmed, palju on
"Hiirelõksu" lavastatud ja etendatud mujal maailmas, Eestis on seda
igatahes mängitud Pärnu Endlas (lavastaja Ingo Normet 1971), Vene Draamateatris
(lavastaja Vitali Tšermenjov 1973) ja Eesti Noorsooteatris (lavastaja Jaanus
Rohumaa 1993).
Huvitaval
kombel pole Agatha Christie vägagi menukatest Poirot ja Marple lugudest ükski
müügitabeli absoluutne tšempion, kõiki neid edestab 1939. aastal kirjutatud
"Kümme väikest neegrit", mille dramatiseeringutel ei näi lõppu
tulevat. Tegemist on Agatha Christie müüduima romaani ja müüduima
kriminaalromaaniga üldse, vististi üle 100 miljoni eksemplari.
19.
sajandi lastelaulult nime saanud mõrvamüsteeriumis saavad üksikule saarele
lõksu jäänud kümme tegelast üksteise järel otsa ning neid ei aita ükski
teravapilguline detektiiv. Pole vaheda mõistusega Poirot´d ega läbinägelikku
miss Marple`t, pole ühtki Christie lugude tuttavat tegelast, ainult Neegrisaar
ja selle heitunud asukad. Pole ka üht selget mõrva ega mõrvarit, inimesed
surevad kummalistel asjaoludel, laulusõnadele vastavalt ning ellujäänute
ebakindlus ja hirm muudkui kasvavad, sest süüdlane peab ju olema üks neist
endist. Aga kes?
"Kümme
väikest neegrit" on kahtlemata kriminaalkirjanduse pärl, põnev ja
saladuslik, õudne ja naljakas, ühtaegu nii thriller kui must komöödia, samas
üdini christielik, sest tegelased
kujutavad ikka läbilõiget inglise keskklassist ning lõpplahendus suudab ikka
üllatada.
Vaevalt,
et kirjanik nii kavatses, kuid kurbnaljakad lood juhtusid ka seoses romaani
pealkirjaga. Kriminaallugu "Kümme väikest neegrit" pole kuskilt
otsast seotud rassi- või rahvusprobleemidega, ometi tuli juba ilmumisjärgsel
aastal USA-s panna nimeks "Ja ei jäänud teda ka", et mitte solvata
mustanahalisi. Eestis mäletatakse seda aastat okupatsiooni algusena, võõrvõim
kehtestas oma ideoloogia, milles muude asjade kõrval sätestati, et neeger
tähendab pahade kapitalistide poolt orjastatud ja alandatud tumedanahalist
inimest. Niisiis, kui Londonis ilmus 1977. aastal viimane "Kümne väikse
neegri" originaalpealkirjaga kordustrükk, oli Eestis kasvanud juba teine
inimpõlv teadmisega, et sõna "neeger" (hsp negro, ld niger must) tähendab
austusavaldust ja on vapruse tunnusmärk.
1976.
aastal lavastas Agatha Christie menuromaani Eesti Noorsooteatris Kalju
Komissarov, Mati Undi dramatiseering kandis nime "Kümme neegrit",
laulusõnadele kirjutas uue viisi Olav Ehala. Teatrilegend Kalju Komissarov
meenutab: "Publik oli ilmselt rahul, mängisime juba sajandat korda ja
saalid olid ikka rahvast täis. Kui näitlejad poleks ära tüdinenud ning palunud
tükk ometi juba repertuaarist maha võtta, oleksime vabalt võinud veel sada
etendust anda ja pagan teab, kas sellestki oleks piisanud!".
Eelkirjeldatud
40 aasta tagune teatrisündmus andis tõuke Vilde teatrile, kus nüüd, aastal
2016, lavastaja Jaan Willem Sibula eestvõttel on publiku ette toodud uus
lavaversioon sellest vanast, paljumängitud, paljude nimedega kuid ikka
värskendavat kaasaelamist pakkuvast loost.