ELU VÕIMALIKKUSEST PEENRAS

           

 Jälle on saabumas kevad ning selles pole midagi erilist, kevadel tuleb ikka kevad, kas varajane või hiline või õigeaegne, aga tuleb igal aastal. Ei mäleta, et oleks kunagi tulemata jäänud.

            Meile naisega on tänavune kevad eriline, sest tervitame teda koos minu emaga, kelle poole kolisime sügise hakul. Oleme lihvinud kooselu emaga-ämmaga ehk mammaga läbi kolletava looduse ja saabuva talve, pidanud jõulurahu, võtnud vastu uut aastat ning hakkama saanud lumekoristuse, ahjukütmise ja kaamosega. Nüüd õitsevad lumikellukesed, temperatuur tõuseb ja supp tuleb sahvri asemel külmkappi panna. Kevademärke on teisigi.

            Kindel märk kevade lähenemisest on aiapidaja ärkamine minu abikaasas. Õues võib veel täitsa morn ilm laiutada, aga tema juba sorteerib seemneid ja sokutab esikunurka mullakoti. Seejärel tekivad siia-sinna potsikud mida sätitakse valguse kätte, kastetakse ja ümbritsetakse hoole ning tähelepanuga, ehkki neis ei näi olevat midagi peale kamalutäie mulla.

            Ühel päeval on potsikutesse ilmunud rohelised libled, kahvatud, nõrgukesed ja kõik ühte nägu. Minu naine tunneb neid isiklikult ning oskab seletada, millest sirgub õis ja kellest kasvab vili. Mina vaatan seda värki aupaklikult nagu ikka mehed vaatavad looduse müsteeriume elik inimlikule mõistusele seletamatuid nähtusi.

            Meesterahva vaatenurgast on tema naine ka looduse müsteerium. Näiteks võtab naine kätte mingid peenikesed tokid ja lõngakera ning sooritab nendega märkamatuid liigutusi, mille tulemusena tekivad sokid, sallid ja käpikud. Ise vaatab telekat, vestleb perega, annab lastele näpunäiteid, endal käed muudkui käivad. Vahel ümiseb sinna juurde midagi, mis kõlab nagu mana või laste tantsumäng „kaks sammu vasakule, kaks sammu paremale“.

            Potsikutega on aga selline probleem, et nendes elavad libled tahavad päeval valgust ja soojust, öösel pimedust ja jahedust ning vajavad seetõttu pidevat ümberpaigutamist. Vett joovad nad ka kuid mitte sellises koguses, mida mamma neile jagaks. Mammaski ärkab aeg-ajalt aednikuhing, ta torkab näpu lillepotti, leiab, et taimekene on kuivale jäänud, haarab kastekannu ning ei koonerda veega, mistõttu mõned taimekesed ära upuvad. Kui mamma aednikuhing aktiviseerub, sobivad sisehaljastuseks vesikasvud, kõrkjad ja hundinuiad, suikeperioodil tuleks need asendada kaktuste, agaavide ja muu kõrbeflooraga.

            Igatahes ei tihka minu naine oma kalleid liblesid mammaga omapead jätta ning viies neid päeval valgusesse-soojusesse ning õhtul pimedusse-jahedusse jälgib, et ei kaoks silmside ja järelevalve.

            Otsides lahendusi nimetatud floristlikule logistikaülesandele, tuvastas naine ühel hommikul, et pool meie akna ja ahju vahel paiknevast magamisasemest seisab terve päeva kasutamata ning rajas sinna mobiilse istikupeenra. Erinevalt minust ei vaja mu abikaasa voodikohta lõunase mõttepausi läbiviimiseks.

            Mul on nüüd erakordne võimalus lesida iga päev peenras. Heidan pikali ja vaatan oma pea kohal haljendavat looduse müsteeriumi. Õrnad libled muutuvad silmnähtavalt tugevamaks ning rohelisemaks, tunnen neist mitmeid nägupidi ja mulla värske lõhn tekitab mõtteid.

            Mõtlen näiteks, et kui vahva oleks pärast surma lesida samasuguses peenras. Kevadeti tutvuks pea kohal tärkavate taimedega, suvel näeks, millest saab õis ja sügisel, kellest vili, mulla värske lõhn sünnitamas ideid, mida talvel rahus menetleda.

            Milleks murda pead looduse müsteeriumi üle?

            Võib ju lihtsalt osaleda!

PEREMEES JA PERENAINE

            Vahetevahel kuuleme, et nii mõnegi mure leevendamiseks piisaks lihtsast talupojamõistusest ja peremehelikust suhtumisest. Olgu ütlejaks tuntud ühiskonnategelane või hääl rahva hulgast, Eesti elu korraldamine näib siis otsemaid hõlpsam ning lahendused kergemini leitavad.

            Mis asi see talupojamõistus ja peremeheks olemine õige on?

            Talud hävitati viimase okupatsiooni käigus, peremehed kuulutati rahvavaenlasteks ning jälle vabaks saanud Eestis neid sõjaeelsel kujul säilinud pole. Talukohad on leidnud uued omanikud, on olemas peremehed, kes maapidamisega teenivad, kuid veel enam on selliseid, kelle maaomand ja sissetulekuallikas asuvad sootuks eri paigus.

            Minul näiteks on vana talu heinamaa ja metsaga. Teenime naisega linnas raha, et maal talu pidada. Hooned tuleb korras hoida, katused parandada, hein niita ja võsa raiuda. Naine peab aiamaalappi ka, aga ega seal mingit tootmist toimu, jätkub parasjagu oma toidulauale, sest suvel tulevad lapsed, lapselapsed, sugulased ja tuttavad. Minusuguseid peremehi on külas teisigi.

            Meie naabrimees üritas karja kasvatada ja põldu pidada ja jäi üha vaesemaks. Nüüd tegeleb metsamüügi ja juhutöödega ning elab märksa lahedamalt, naine teenib tal õpetajatööga lisa. Jaksasid kodutalu korda teha, lastele toad ehitada ja seltsimaja remontida. Naabrimees on hinnatud meistrimees, sarnaseid peremehi on külas teisigi.

            Meiesuguseid peremehi on Eestis üksjagu. Kui talu on muidu korras, siis kutsutakse sind külapoes peremeheks ka siis, kui su põllud on söötis.

            Kui peremehed omavahel kokku saavad, võib jutuks tulla terve talupojamõistuse järgi toimimine. See tuleb jutuks siis, kui räägitakse poliitikast, linnaelust ja riigiisade tempudest. Talumehed oskavad üpris kriitilised olla ning nuriseda, et riigimeestel talupojamõistust vähevõitu on.

            Naised, kes külas ikka meestega koos käivad, vaatavad heldimusega oma tarku kaasasid ja jälgivad, et meestel kõht tühjaks ega kurk kuivaks ei jääks, ning peremeeste jutt läheb sellest aina paremaks. Kui jutt juba nii hea on, et ütle või Toompea kantslist maha, sirutab mõni perenaistest äkki selga ja lausub: „Kuule, Juhan, sa jäta see õlu õige pärastiseks, lähme nüüd koju, ma annan lastele süüa ja siis muldame enne õhtut kartulid ära.“ Sirutab end teinegi ja ütleb: „Jah, Rein, läheme ka, aitad mul peenraid kasta, laome puud ära, pärast paneme sauna kütte.“ Lähevadki peremehed, -naised laiali ning õhtuks on majapidamistööd tehtud, head juttu aga järgmisekski korraks varuks jäänud.

            Mehed võivad moepärast natuke toriseda, aga vaidlema ei kipu, sest teavad, et üks majapidamine ilma tubli perenaiseta midagi väärt pole. Sellest arusaamiseks piisab lihtsast talupojamõistusest küll. Peremehelik suhtumine ilma perenaise hooleta tulu ei too, kehv perenaine ajab talu hukka hoopis nobedamalt, kui vilets peremees.

            Pole põhjust arvata, et külamehed on linnameestest targemad, ka talupojamõistust pole ühel pool ülearu ja teisel pool üldse mitte. Tänapäeva talumees on samal ajal linnamees ja mõistusega on nagu rahaga – seda võiks mõlemal pool alati rohkem olla.

            Võib-olla leidub üks väike erinevus maa ja linna, perekonna ja ühiskonna, talumehe ja riigimehe vahel – ühel pool mäletatakse, et peremehelikkus ilma perenaiselikkuseta vilja ei kanna, teisel pool kiputakse seda pisiasja vist ajapikku unustama.

            Eestlased, nii mehed kui naised, on oma maa peremehed. Nende asju ajab hulk muid peremehi – kes peremehitseb linnas, kes juhib ministeeriumi, kes valitseb riiki. See pole kerge töö ja kui peremehed sellest räägivad, võib jutuks tulla terve talupojamõistuse järgi toimimine. Riigimehed oskavad üpris kriitilised olla ning nuriseda, miks küll ühiskonnas arusaamist nii vähe on. Jutt on neil hea ja seda kuuleb nii meediast kui Toompea kantslist. Ainult et mõnikord on justkui puudu tubli perenaine, kes ütleks: „Kuule, Juhan, ilusti rääkisid, aga muldame nüüd vagu teiselt poolt ka!“ või „Jah, Rein, targasti arvasid, aga kastame õige kõiki peenraid põhjalikult, lähevad ehk lilled õidegi!“

            Niisiis, peremehi meil jagub, peremehetunnet ja -mõistust võib-olla samuti,  aga ilma heade perenaisteta võib Eesti talu hukka minna. Praegusel moodsal ajal pole oluline, kui perenaiseks on mees või peremeheks naine – peaasi, et oleksid mõlemad – nii peremees kui perenaine, kes koos vaeva näevad, et pere hakkama saaks!

            Jutuveeretamine on nauditav ja natuke tüütu tegevus, seda lugu aga oli kerge ja ebameeldiv kirjutada. See lugu ei jätnud mulle valikuvõimalust. Mina tahtsin rääkida lihtsatest asjadest kuid lugu hakkas ennast ise dikteerima ja välja tuli midagi juhtkirjalaadset. Juhtkirjadel on aga harva lihtsa eluga pistmist.

            Õnneks pole sellel lool mingit pistmist ka võitlusega sugudevahelise võrdõiguslikkuse eest. See on normaalses majapidamises üpris tarbetu riistapuu.