Vahetevahel
kuuleme, et nii mõnegi mure leevendamiseks piisaks lihtsast talupojamõistusest
ja peremehelikust suhtumisest. Olgu ütlejaks tuntud ühiskonnategelane või hääl
rahva hulgast, Eesti elu korraldamine näib siis otsemaid hõlpsam ning
lahendused kergemini leitavad.
Mis
asi see talupojamõistus ja peremeheks olemine õige on?
Talud
hävitati viimase okupatsiooni käigus, peremehed kuulutati rahvavaenlasteks ning
jälle vabaks saanud Eestis neid sõjaeelsel kujul säilinud pole. Talukohad on
leidnud uued omanikud, on olemas peremehed, kes maapidamisega teenivad, kuid
veel enam on selliseid, kelle maaomand ja sissetulekuallikas asuvad sootuks eri
paigus.
Minul
näiteks on vana talu heinamaa ja metsaga. Teenime naisega linnas raha, et maal
talu pidada. Hooned tuleb korras hoida, katused parandada, hein niita ja võsa
raiuda. Naine peab aiamaalappi ka, aga ega seal mingit tootmist toimu, jätkub
parasjagu oma toidulauale, sest suvel tulevad lapsed, lapselapsed, sugulased ja
tuttavad. Minusuguseid peremehi on külas teisigi.
Meie
naabrimees üritas karja kasvatada ja põldu pidada ja jäi üha vaesemaks. Nüüd tegeleb
metsamüügi ja juhutöödega ning elab märksa lahedamalt, naine teenib tal
õpetajatööga lisa. Jaksasid kodutalu korda teha, lastele toad ehitada ja seltsimaja
remontida. Naabrimees on hinnatud meistrimees, sarnaseid peremehi on külas
teisigi.
Meiesuguseid
peremehi on Eestis üksjagu. Kui talu on muidu korras, siis kutsutakse sind külapoes
peremeheks ka siis, kui su põllud on söötis.
Kui
peremehed omavahel kokku saavad, võib jutuks tulla terve talupojamõistuse järgi
toimimine. See tuleb jutuks siis, kui räägitakse poliitikast, linnaelust ja
riigiisade tempudest. Talumehed oskavad üpris kriitilised olla ning nuriseda,
et riigimeestel talupojamõistust vähevõitu on.
Naised,
kes külas ikka meestega koos käivad, vaatavad heldimusega oma tarku kaasasid ja
jälgivad, et meestel kõht tühjaks ega kurk kuivaks ei jääks, ning peremeeste
jutt läheb sellest aina paremaks. Kui jutt juba nii hea on, et ütle või Toompea
kantslist maha, sirutab mõni perenaistest äkki selga ja lausub: „Kuule, Juhan,
sa jäta see õlu õige pärastiseks, lähme nüüd koju, ma annan lastele süüa ja
siis muldame enne õhtut kartulid ära.“ Sirutab end teinegi ja ütleb: „Jah,
Rein, läheme ka, aitad mul peenraid kasta, laome puud ära, pärast paneme sauna
kütte.“ Lähevadki peremehed, -naised laiali ning õhtuks on majapidamistööd
tehtud, head juttu aga järgmisekski korraks varuks jäänud.
Mehed
võivad moepärast natuke toriseda, aga vaidlema ei kipu, sest teavad, et üks
majapidamine ilma tubli perenaiseta midagi väärt pole. Sellest arusaamiseks
piisab lihtsast talupojamõistusest küll. Peremehelik suhtumine ilma perenaise
hooleta tulu ei too, kehv perenaine ajab talu hukka hoopis nobedamalt, kui
vilets peremees.
Pole
põhjust arvata, et külamehed on linnameestest targemad, ka talupojamõistust
pole ühel pool ülearu ja teisel pool üldse mitte. Tänapäeva talumees on samal
ajal linnamees ja mõistusega on nagu rahaga – seda võiks mõlemal pool alati
rohkem olla.
Võib-olla
leidub üks väike erinevus maa ja linna, perekonna ja ühiskonna, talumehe ja
riigimehe vahel – ühel pool mäletatakse, et peremehelikkus ilma
perenaiselikkuseta vilja ei kanna, teisel pool kiputakse seda pisiasja vist ajapikku
unustama.
Eestlased,
nii mehed kui naised, on oma maa peremehed. Nende asju ajab hulk muid peremehi
– kes peremehitseb linnas, kes juhib ministeeriumi, kes valitseb riiki. See
pole kerge töö ja kui peremehed sellest räägivad, võib jutuks tulla terve
talupojamõistuse järgi toimimine. Riigimehed oskavad üpris kriitilised olla
ning nuriseda, miks küll ühiskonnas arusaamist nii vähe on. Jutt on neil hea ja
seda kuuleb nii meediast kui Toompea kantslist. Ainult et mõnikord on justkui puudu
tubli perenaine, kes ütleks: „Kuule, Juhan, ilusti rääkisid, aga muldame nüüd
vagu teiselt poolt ka!“ või „Jah, Rein, targasti arvasid, aga kastame õige
kõiki peenraid põhjalikult, lähevad ehk lilled õidegi!“
Niisiis,
peremehi meil jagub, peremehetunnet ja -mõistust võib-olla samuti, aga ilma heade perenaisteta võib Eesti talu
hukka minna. Praegusel moodsal ajal pole oluline, kui perenaiseks on mees või
peremeheks naine – peaasi, et oleksid mõlemad – nii peremees kui perenaine, kes
koos vaeva näevad, et pere hakkama saaks!
Jutuveeretamine on nauditav ja
natuke tüütu tegevus, seda lugu aga oli kerge ja ebameeldiv kirjutada. See lugu
ei jätnud mulle valikuvõimalust. Mina tahtsin rääkida lihtsatest asjadest kuid
lugu hakkas ennast ise dikteerima ja välja tuli midagi juhtkirjalaadset.
Juhtkirjadel on aga harva lihtsa eluga pistmist.
Õnneks pole sellel lool mingit
pistmist ka võitlusega sugudevahelise võrdõiguslikkuse eest. See on normaalses
majapidamises üpris tarbetu riistapuu.
No comments:
Post a Comment