LOLLUSE KIITUSEKS

            On päris kindel, et nii tarka inimest, kellele poleks vähemalt korra elus öeldud: „Kuidas sa ometi nii loll oled!“, pole veel siia ilma sündinud. Ühelt poolt tingib seda inimese võimetus olla igal alal geniaalne, teiselt poolt aga mingi alateadlik pürgimus lolluse kui maailmatunnetusliku paradigmani jõudmiseks.

            Esimese poolega on asi lihtne. Pole isegi vaja argumenteerida ajaloolise krestomaatiaga vahvast kuningast, kes oma südikusele vaatamata pannkoogid põhja kõrvetas, või looga andekast Rooma väejuhist, kes kaotas sõja lihtlabase nikuhimu tõttu, iga vaimuhiiglane teab, kuidas kommenteerib tema naine olukorda, kui vaimuhiiglane on unustanud koduteel piima ostmata. Küsimuse, kas naisevõtt on intellektuaalsest vaatevinklist arukas akt, jätame praegu kõrvale.

            Teine pool on märksa põnevam. Inimene, kes ratsutab oma pimedal ja kirglikul alateadvusel ning ei suuda sõitu ohjata, võib ninapidi mudas maandudes ennast küll arukaks ja ratsut rumalaks pidada, kõrvalseisjate silmis on ta ikka ise loll.

            Kuidas aga nimetada suurepärase kontrollvõimega ratsanikku, kes viskab ratsmed käest ning annab kannuseid eesmärgiga lõpetada näoli poris? Sellega iga loll juba hakkama ei saa. Ja kui saakski, poleks ta võimeline läbielatust menuromaani kirjutama.

            Või kuidas nimetada tüüpe, kes võõraid suksusid marru ajavad ja teiste kukkumisest rõõmu tunnevad? Siin jagunevad arvamused kaheks – tüüp ise kutsub ennast peenikeseks kavalpeaks, tema ohver lihtsalt lollakaks.

            Ergo – lollus on ambivalentne.

            Eelöeldu lubab meil jätkata lolluse kui sotsiaalse fenomeni uurimist. Küsimuse, kas uurida lollust kui sotsiaalset numenoni, jätame seekord kõrvale. Las tegeleb sellega mõni teine loll.

            Alustuseks teostame kolm lihtsat vaatlust.

            Istume televiisori ette ja vaatleme mõnda kauget ja tundmatut tsivilisatsiooni, näiteks muhameedlaste oma. Mida näeme? Näeme tõmmusid, põlevate silmadega valjuhäälseid mehi, kelle seas liiguvad musti mesitarusid meenutavad parandžaades naised. Parandžaa muide on selline suur umbne kott, mis silmade piirkonnas ähmaselt läbi paistab. Ja seda kantakse kliimas, kus juba hommikust alates võib päikese käes muna praadida!

            Allah, avita!

            Lülitume nüüd ümber mõne lähemal paikneva tsivilisatsiooni vaatlemisele. Vaatleme, kuidas Brüsselis arutatakse, kui suur tohib olla suitsu nimi suitsupaki peal. Mida näeme? Näeme hulka heledanahalisi väljapeetud väljenduslaadiga inimesi, silmad prilliklaaside taga põlemas, kes ei leia konsensust küsimuses, kas seadusettepanek lubada vaid 25% suitsupaki pinnast nime jaoks on inimõiguste rikkumine või ei ole. Ise on muide suitsetamise ammu ära keelanud, moskoviidid ründavad Küprost ja britid kolivad in corpore, saar kaasa arvatud, Ameerikasse.

            Issand, sa näed ja ei mürista!

            Viimaseks vaatleme kaugele vaatamise aparaadiga midagi lähedalasuvat, vaatame näiteks Tallinna televisiooni. Mida näeme? Näeme huvipakkuvat paganlikku rituaali. Selle keskmes paiknev puuslik on oskuslikult valmistatud, häälitseb mõtestatult ja meenutab vaid mõnest rakursist kuldvasikat. Tema kummardajate jutust, nahavärvist ega ilmetest ei saa sotti, neile oleks nagu kantossid pähe tõmmatud. Kantoss, muide on mõeldud tahapanemiseks ning hingata selle sees ei saa. Tänavad lagunevad, sündimata lapsed nutavad ja Lasnamäe katedraali sibulad viipavad Nevski omadele.

            Tule, Taara, appi!

            Saadud empeiria najal on nüüd võimalik jõuda deduktiivsesse staadiumisse. Kolme läbiviidud vaatluse põhjal oleks kerge oletada, et tegemist on kolme erineva, ent üdini lolli ühiskonnaga. Seda järeldust ei toeta aga sugugi tõsiasi, et vaadeldud sootsiumid on täitsa vitaalsed ning näitavad koguni progresseerumise märke. Küsimuse, milline neist on lollim või progresseeruvam, jätame praegu kõrvale.

            Kõigepealt tuleb postuleerida, et lollus on igas ühiskonnakorras vajalik ja vältimatu ning seejärel esitada küsimus, kas lollus on ühiskonna ehituskivi või hoopiski kive siduv mört? Jättes kõrvale kulunud printsiibi lollusest kui igas ühiskonnakorras kõige tähtsamast, kõige peamisest, ja võttes aluseks lolluse ambivalentse põhiolemuse, näeme viimaks, et lollus on nii kivi kui ka mört.

            Mida oligi tarvis tõestada.

            Küsimuse, mida ütles proua Watsaimatsu, kui talle käesolevat uurimust lugeda andsin, jätame seekord kõrvale.

                           Samurai Watsaimatsu                                   2013