Wednesday, May 31, 2017

ARMASTUS



       1960nda aasta suve lõpul kolis meie pere Tartu aguli ühiskorterist veel pooleliolevasse, see eest aga ikkagi täitsa omaette majja Tähtvere linnajaos. Väikevend sai pooleaastaseks, maa-vanaema kolis meie juurde linna ja minust sai värske koolipoiss. Kõik oli uus ja huvitav uued naabrid, uued sõbrad, uus maja (mis siis, et pooleli, aga kui palju oli seal ruumi!), terve uus läbiuurimist vajav linnajagu mitte elu, vaid seiklus.
       Ühel soojal sügispäeval, kui koolitunnid olid läbi saanud ja pallimäng naabrilastega alles ees, istusin rattale ja sõitsin emale vastu. Ema töötas all-linnas, oli nagu ikka lõunapausi ajal perele söögikraami ostnud ning sai nüüd toidukompsud mulle kooli alguseks kingitud jalgratta lenkstangile riputada, misjärel mõnusalt juttu puhudes kodu poole sammusime. Minu hästikasvatatud ema ei jätnud sellistel puhkudel kunagi mainimata, et üksinda, kotid näpus koduteel olles tunneb ta ennast nagu koormakandja kaamel, minu ja ratta kõrval aga nagu peen proua, kelle eest kavalerid hoolt kannavad. Eks emalgi meeldis minu ilusa uue rattaga uhkustada.
          Olime suurema osa päevasündmustest läbi arutanud ning jõudnud Jakobi mäest üles Tähtvere parki, kui meile tuli vastu üks katkises ülikonnas ja hallide sakris juustega imelik mees. Ema ütles tere, mees noogutas hajameelselt ning jätkas teed, heledate silmade pilk kauguses ekslemas. Mul hakkas natuke kõhe, olin näinud nii hulkureid kui joodikuid ning oskasin neid karta. Ema rahustas oma pelglikku kavaleri, mu joodikuhirm ajas ta aga lausa naerma, sest see kaltsaka moodi mees olevat täiskarsklane, omaaegne kuulus karskusliikumise juht, üks haritumaid eestlasi ja entsüklopeediliste teadmistega polüglott, kelle lohakas rõivastus tulenevat tema boheemlaslikust eluviisist. Sain teada, et selle natuke hirmutava väljanägemisega mehe nimi on Villem Ernits. Jätsin meelde huvitavad sõnad „entsüklopeedilised teadmised“, „polüglott“ ja „boheemlane“.

       Märkamatult möödus kümme aastat. Meie maja oli peaaegu valmis, väikevend käis juba ka koolis ning mina olin palju suuremaks ja enda arust palju targemaks saanud. Olin õppinud rohkelt uusi sõnu ja omandanud hulgaliselt haridust ning võisin enda kohta julgelt Bornhöhe sõnu tarvitada: „Tema oli kõrge hariduse-pulga peale jõudnud, sest oskas tartu murdega vene keelt rääkida, luges nii jämedat kui peent trükki selgesti ja mõistis vigadega kirjutada.“ (Muide, õigekirjaga maadlen tänini, mis aga tarkusesse puutub, siis – inimese tarkus tõuseb hüppeliselt lõpuklassides ning saavutab haripunkti umbes kõrgkooli I ja II kursuse ajal. Järgneb elukestev rumalamaks muutumine. Niisiis – õpi kogu elu ja ole õnnelik, et elu pole igavene!)        
Nagu minuealistel tavaks, tegelesin kooli kõrval palju muuga: käisin usinalt trennis, kääksutasin mõned aastad muusikakoolis viiulit, mängisin kooli ansamblis (ehk „bändis“) kitarri ning osalesin agaralt nii paljudel seltskondlikel ettevõtmistel, kui jaksasin. Kui otsustati maha pidada nõukogude noorte sõprusele pühendatud vennasrahvaste festival, olin mõistagi korraldajate hulgas.      
Vennasrahvaid tuli Lätist, Leedust, Venemaalt, lisaks külalised teistest Eestimaa koolidest. Naabreid Soomest ja Rootsist tollal ei kutsutud, nemad pidid veel kaua ilma meieta hakkama saama. Festivali kavas oli kooli ja Tartu linna tutvustamine, eeskavade ettekandmine ning igal õhtul tants meie bändi saatel. Külalised otsustati majutada kodudesse, iga klass sai grupi vendi-õdesid, kes siis omavahel laiali jagati.
          Meie klassile langesid osaks leedulased Kaunasest. Panime külalised klassiruumi istuma ja asusime sõprussuhteid looma. Mul oli salakokkulepe klassiõega, kes oli soovitanud valida koduseks külaliseks mitte poisi, vaid tüdruku, ning lubanud valiku tegemist oma naiseliku tarkusega toetada.
    Selle salakokkuleppe tagamaa vajab natuke selgitamist. Meie sõbralikus, aktiivses ja kõrgete õpitulemustega kollektiivis olime koos nimetatud klassiõega korraldajate rollis – tema komsomolisekretär, mina klassiorganisaator – moodustasime „parteilaste ja parteitute bloki“ igasugu vahvate asjade organiseerimiseks. Meid nimetati „klassi orgeks“ ning eeldati, et oleme muidu ka paar. Alludes üldsuse survele „käisime“ isegi natuke aega, kuni taipasime, et head kaaslased oskame olla ka ilma käest kinni hoidmata ning et Romeo ja Julia etendamiseks ei piisa kohuse- ja sümpaatiatundest, vajalik on teatud isiklik tõmme, mille puudumist ausalt tunnistasime. Niisiis aitas klassiõde nüüd tõelise sõbra kombel festivali kattevarjus mulle uut pruuti leida.
        „Tegutse kärmelt“, sosistas klassiõde, „vaata, see on kena tüdruk ja usu mind, ta on kindlasti ka väga tore tüdruk!“ Tormasingi konkurente edestades ühe heledajuukselise, kergelt muigava neiu juurde. Kui selgus, et sinisilmse kaunitari nimi on Angelika (ehk ingel), sai selgeks, et klassiõe valik oli olnud tõesti laitmatu.    
      
Festival oli imetore, mitu päeva järjest sõime Angelikaga minu vanemate lauas hommikusööki, kõndisime linnas, läksime koolimajja, vaatasime teiste eeskavasid ja esinesime ise. Õhtustel pidudel olid bändi poisid nii lahked, et mõned lood saadi ilma minuta hakkama ja basskitarrist võis oma leedu neiuga tantsida. Teades, et festival kestab vaid loetud päevad, me natuke mängisime rahva lõbuks võluvat paari, tegelikult aga oligi meil koos tore, võisime rääkisime tuhandest huvitavast asjast, võrrelda Eesti ja Leedu kombeid ja jalutada sügiseselt kaunis Tartus.
       Lahkudes kinkis Angelika mulle nuku. Punastas ja ütles, et ei näinud ette, et tema võõrustajaks saab olema meesterahvas. Võtsin nuku tänuga vastu ja palusin, et ta kirjutaks mulle midagi mälestuseks. Tollal ei tuntud arvuteid, nutitelefone ega sotsiaalmeediat, noored kirjutasid üksteise salmikutesse pühendusi ja vahetasid fotosid. Angelika võttis minu vastava otstarbega raamatukese, läks teise tuppa ning tuli tagasi alles tüki aja pärast. Mõnelauseline sissekanne oli leedukeelne. Kui palusin tõlget, punastas tüdruk teist korda ja teatas, et kirjutas koosveedetud ajast, kuid sõna-sõnalt tõlkimiseks olla tekst liiga isiklik ja leppigu ma teadmisega, et minust on seal hästi kõneldud. Lubasin siis leedu keele ära õppida, mille peale Angelika punastas kolmandat korda.
          
      Et lühendada leedu keele õppimisele kuluvat aega, võtsin paar päeva peale festivalikülaliste ärasaatmist salmiku kaenlasse ja läksin Villem Ernitsale külla. Koputasin, astusin sisse, tutvustasin ennast, palusin abi leedukeelse pühenduse tõlkimisel ja vaatasin huviga ringi. Vana pargi serval asuv päevinäinud korter oli veel maalilisem kui elanik ise – raamatud, rõivatükid ja potid-pannid läbisegamini oksarisuga. Praktilise meelega härra Ernits küttis tuba enda korjatud kuuseokstega, jämedamad raod läksid pliidi alla, peenem puru pudenes põrandat soojustama.       
     Vanahärra luges pühenduse süvenenult läbi, mõtles, lehitses paari raamatut ja ütles siis: „Teate, toortõlke võiksin kohe teha, sisu see seletaks. Parema meelega täpsustaksin siiski mõne sõna tähendust, et tundevarjundites mitte eksida. Sest vaadake, tegemist on väga isikliku tekstiga, seda ei tohi pealiskaudselt tõlkida. Kui Teil on aega, siis läheme ülikooli raamatukokku. Seal on paremad sõnastikud kui mul siin kodus.“
        Läksimegi. Jõudsin alustada ette ja taha vabandamist, et kuulsat meest tülitan, aga jäin peagi vait, märgates, et „kuulus mees“ peab sedasorti koogutamist tarbetuks, koguni silmakirjalikuks. Jalutuskäigul Tähtvere pargist ülikooli raamatukokku ja tagasi sain hoopis selgeks, et Villem Ernitsaga tasub rääkida keerutamata ning teha suu lahti ainult siis, kui midagi öelda on. Võib-olla esmakordselt taipasin reegli „lause on sõnades väljendatud terviklik mõte“ tähendust.
       Jutuohjad olid loomulikult Ernitsa käes ning kui mina olin valmis õpetliku jutluse aupaklikuks ärakuulamiseks, siis tegelikult toimus vestlus, kus elu nii valguse- kui varjupoolt kogenud, kuid endiselt tõde otsiv inimene vahetas mõtteid endast noorema ja rumalama, kuid see-eest tundeerksa kaaslasega. Erinevaid aegu, võime ja inimesi näinud Villem Ernits tahtis teada, mida minusugune nüüdisaja nooruk arvab sõprusest, truudusest, armastusest. Olin ju tema poole pöördunud üpris isiklikus küsimuses ja tal oli järelikult õigus samamoodi käituda. Kas noorusideaalide hülgamine on paratamatu, kas aade võib taganeda praktilise kaalutluse ees? Kas sõpradest loobumine vägivalla ähvardusel on reetmine või arukas ellujäämisviis? Kas armastus tähendab tingimusteta truudust, kas „ohverdades jumalale on patt tunda pisut kahetsust“?
          Me ei rääkinud kõigest sellest üleüldiselt, härra Ernits seostas nimetatud küsimused konkreetsete olukordade ja tegelastega. Enamik neist olid mulle tuttavad, olin neid tegelasi (eesti kultuuriloo klassikuid) õppinud kirjandustundides, olukordi läbi võtnud ajaloos. Õpikutes olid olemas pildid ning kellegi poolt koostatud tekstid ja selgitused, kõige selle tundmine ja nõukoguliku ajaloo sorav esitamine kindlustas hea hinde. Nüüd pidin aga lihtsalt vastama, mida ise arvan.
          Kummaline on see, et meie jutt ei olnud sugugi poliitiline, me ei tegelenud ei Eesti Vabariigi kiitmise ega Eesti NSV laitmisega, tegelesime arutlemisega, kus jookseb piir aususe ja alatuse vahel, kas kõlblus mõjutab tundeid, kas tarkus ja kavalus on vastandid. Kuna Tähtvere park ja Toomemägi asuvad lähestikku, ei olnud jutuajamine eriti pikk, kuid ta oli tähtis. Mulle kindlasti, võib-olla ka Villem Ernitsale, ma ei tea.

          Pühenduse tõlkis härra Ernits raamatukogus üsna kiiresti ära. Ma ei avalda sisu, see on ikkagi isiklik tekst. Võin ainult öelda, et lõppu kirjutas Angelika ühe soovi, mis ei täitunud, sest me ei kohtunud enam kunagi.

          Selle kirjutise pealkiri ei pea olema „Armastus“, vabalt võib olla midagi muud. Kuid ehk väärib üks ilus jutuajamine ühe ilusa inimesega just sellist nime – jutuajamine, mida meenutan nii ilusatel kui inetutel eluhetkedel – meenutasin siis, kui kohtasin oma elu armastust, meenutasin siis, kui sõpra alt vedasin.

Monday, May 8, 2017

KEVADPÜHAD



Mai algus on maakera põhjapoolel ikka rõõmuaeg olnud. Kevad käes, paastuaeg möödas, munad koksitud, Kristus üles tõusnud! Pimedus, külm ja nälg pugegu peitu kuni järgmise talveni – meie ootame suve! Vanad risud ja rumalad mured lõkkesse! Süütame maituled, puhastame koduõued ja tuulutame päid, las nõiad löövad tantsu ja tudengid panevad pidu! Ja kui juhtub, et volbriöö ja esimese maipäeva ilm on kõle, ei heiduta see kedagi – halb läheb mööda, ilus on ees!

            130 aastat tagasi tõi kevadine tegutsemislust Chicagos tänavatele töölised, kes nõudsid lühemat tööpäeva, kraaklesid politseiga ja pidasid ennast üldse igati maipühade vääriliselt üleval. See iseenesest kõrvalise tähtsusega sündmus meeldis kangesti kommunistlikele tegelinskitele, kes kutsusid proletariaati üles üritust igal aastal ja igal pool kordama ning meisterdasid 1. maist pikapeale töörahva rahvusvahelise vendluse ning rahu eest võitlemise päeva.
          Iseäranis tarmukalt peeti uuendatud kevadpühi kuuendikul kogu planeedist“ ehk N-liidus, kus minagi enne selle värdjariigi lõplikku kokkuvarisemist elasin. Asutused pühkisid ikoonidelt tolmu ja ehtisid end totrate loosungitega, kollektiivid marssisid punapühakute pilte kandes ja lippe lehvitades maiparaadile ning mitte ainult veteranid, vaid ka kõik lihtkodanikud tohtisid purjus olla. Vene impeerium kulutas mõnuga auru mitte edasiliikumisele vaid vilelaskmisele. Mis armas vaatepilt!
          Sedasorti elukorraldus maailma kõige vabamas ja õnnelikumas riigis“ andis pidevalt tööd kunstnikele. Keegi pidi ju vajalikud loosungid maalima, punanurgad värskendama ning papist ilustused valmistama. Minusugusele kunstitudengist näljarotile, kes vastloodud pere toetamiseks ühtki tööd ära ei põlanud, oli riiklike pühade poolt pakutav lisateenistus igati teretulnud. Lisaks sain oma eriala raames näidata ühiskondlikku aktiivsust ja ustavust nõukogude kodumaale, silmakirjalikkus, mida ma oma häbiks ei häbenenud ei siis ega oska häbeneda ka nüüd. Riik valetas kodanikele, kodanikud vastasid samaga, reeglid olid selged. (Kui tänapäeval mõni erakondlik riigiisa avalikult valetab, siis on küll piinlik, samas veidralt tuttavlik ka.)
          Üks seitsmekümnendatel tehtud maikujundus kujunes iseäranis meeldejäävaks. Kallis mälestus sellest olgu siinkohal ära toodud – hoiatuseks valimatult lisaraha jahtivatele kunstnikuhakatistele.
          Olin suutnud hankida hulgaliselt tellimusi – mitu asutust ootasid uusi piduregaale. Saatsin oma kauni noore naise ja armsa lapsukese jalust ära ning asusin asja kallale. Lähemal vaatlusel osutus asi pisut suuremaks, kui olin tellijatele lubadusi jagades prognoosinud. Igasugu plagude, embleemide ja muude ilude valmistamine maipühadeni jäänud päevade jooksul ületas kindlalt ühe inimese võimete piiri. Rehkendasin kokku, paljuga suudan ise hakkama saada, korjasin kaasa ülejäänud ülesanded ning siirdusin otsima abilisi.
          Lähedalasuvatest üliõpilasateljeedest leidsin suurema vaevata mitu tuttavat, kellel polnud parasjagu midagi targemat teha, kui veini juua ja peatset paraadile minekut oodata. Sõbra aitamise meeldiv perspektiiv tõi sära nende silmadesse. Sõbra aitamine, ütlesid nad, on vaba omakasust, me koguneme ühte suuremasse ateljeesse ning asume sulle appi. Muidugi veini järel võiksid kasvõi kohe ära käia. Muidugi juhul kui sul mahti ja raha leidub, kui ei leidu, siis käime ise, sest sõbra aitamine on vaba… jne.
          Valmistumine töörahva solidaarsuse päevaks algas niisiis sundimatu ladususega.   Olles oma portsuga valmis, tegelesin abiliste toodangu üleandmisega ning veinipoest läbiastumisega. Piduregaalid hakkasid pikapeale valmis saama!
          Lõputööks jätsime erilise maiuspala – loosungi strateegiliselt tähtsa tuletõrjeüksuse fassaadile, punase nagu töörahva veri, suure nagu vene hing. Selle töö oli mulle hankinud vahtkonda kamandav tädipoeg, see töö oli niisiis erilise kaaluga. Tassisime piraka raami ja hunniku punast kangast üksusest ateljeesse, mina läksin veel midagi korraldama, abivägi jäi maha soodsas hingeseisundis ja täis teotahet. Inimressurssi oli piisavalt, sest meie püha üritus oli jõudnud vahepeal tuntust koguda, esimestele abilistele olid appi rutanud järgmised ning üha paisuvat relvavendade kollektiivi täiendasid juba ka mõningad teiste kunstialade esindajad, kes küll pintslit käes hoida ei osanud, kuid olid seltskondlikud, andsid küsimata nõu ja täitsid veiniklaase.
          Tagasi jõudes märkasin, et mind võeti kuidagi eriti südamlikult ja kaunisõnaliselt vastu. Millegipärast muutus minu süda sellise kahtlaselt üle serva nõrguva soojuse paistel üha külmemaks. Küsisin, kas loosung sai valmis. „Astu sisse peremees, võta töö vastu“, vastasid sõbrad salakavalalt muheledes. Astusin sisse. Keset tuba seisis loosung, suur ja kaunis. Ilusate valgete trükitähtedega oli sellele maalitud:

Mis edasi sai, polnud enam nii pidulik. Toatemperatuur jahenes õige mitme pügala võrra. Selgitused, kuidas loomepalangus ühendati I ja hüüumärk ühtseks U-ks, kuidas välknõupidamisel otsustati, et nõukogudemaa vastu vaenulikuks muutunud Hiina Rahvavabariigi esimehe Mao (no Mao või Mau, vahet pole ju!) tervitamine näitaks poliitilist ebaküpsust, kuidas leiti lahendus noortepärase MÄU-ga (ainult kaks täppi ja valmis!), ei tõstnud seda ka sugugi kõrgemale. Elu muutus üha mõttetumaks, abimehed üha vaiksemaks ja kainemaks.
          Siis läks üks tüdruk ohates kodust õmblusmasinat tooma, teine mõõtis ära järelejäänud kanga ja kolmas värvi, poisid aga lükkasid mu tagasi teisele poole ust korraldusega mõtiskleda noorsoo allakäigu üle kusagil mujal. Tagasi tohtisin tulla „mõne aja pärast“, soovitavalt pärast veinipoest läbiastumist.
          Ühel 1970ndate 1. mai varahommikul, kui ausad tööinimesed veel magusasti magasid, tehti ENSV pealinnas tasakesi maiparaadiga algust. Või mis tasakesi, grupp noorintelligentsi liikmeid sammus lauldes ja keerukaid tantsusamme tehes koidukiirtele vastu, mõned neist lohistasid suurt loosungit, mille keskel, kui lähemalt vaadata, oli märkamatu õmblus.
          Loosungile kirjutatut ei mäleta enam keegi.

          Järgmisel aastal, olles aasta vanem ja kogemuse võrra rikkam, ei võtnud ma maipühadeks lisatöid. Olime uue, vanast hulga mugavama ateljee tänulikud asukad ning plaanisime veeta kevadpühad oma elu seal sisse seades. Uus ateljee asus Endla tänaval, Tõnismäest paar maja taksopargi poole ning 1. mai hommikul hakati otse meie akende ees kogunema kolonnidesse, et marssida üle Vabaduse, tolleaegse Võidu väljaku.
          Panime lapsukese kärusse ning läksime abikaasaga õue pühaderõõmust osa saama. Jalutasime Kaarli kirikuni ning otsustasime siis koju minna. Aga võta näpust, tee servas olid ahelikku võtnud umbkeelsed kadetid ja mornid miilitsaonud, kes enam kedagi rongkäigualast välja ei lubanud. Tagasi ka ei pääsenud, sest tänav oli servast servani kolonni täis, mis meid nagu pime loodusjõud edasi lükkas. Õnneks jäi kahe kolonni vahele meie ja lapsevankri jaoks piisavalt ruumi.
          Sellel aastal võis töörahva solidaarsuse ja rahu eest võitlemise paraadil Tallinnas Võidu väljakul näha järgmist pilti: Vene teatri ette püstitatud tribüünist möödus lippe ja loosungeid lehvitades ning „hurraa“ hüüdes mitmesajapealine tööliskollektiiv, tribüünil seisvad punavanad lehvitasid ja mögafonidest karjuti „hurraa“, siis tuli tükk tühja maad, siis tuli üks noormees oma kauni naisega, lükates käru, milles magas nende armas lapsuke, noored hõikasid midagi, mis kõlas nagu „OLGU TERVITATUD ESIMENE MÄU!“, punavanad lehvitasid ja mögafonidest karjuti „hurraa“, siis tuli tükk tühja maad, siis tuli järgmine tööliskollektiiv. Oleksime võinud ilmselt hüüda ükskõik mida, ikka oleks meile lehvitatud ja „hurraa“ karjutud.

          Jah, ei kuulatud tööinimest 130 aasta eest, ei kuulatud teda vene ajal, ei kuulata teda praegu, ei hakata kuulama ka tulevikus. Kevadpühal pole sellest sooja ega külma, tema tuleb igal aastal uute rõõmude ja lootustega.

Tuesday, January 10, 2017

SELETUSKIRI


TARTU KUNSTI AASTALÕPUNÄITUS 2016

          Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli, pean alustama sellest, et minu töid ei võetud Tartu kunsti aastalõpunäitusele. Seetõttu on käesolev seletuskiri pahatahtlik nii näituse korraldajate kui näitusel esinejate suhtes, otsib tõe asemel vigu, esitatud seisukohad on (hea!)meelega kallutatud ning hinnangud kirjutaja võimete piirides võimalikult ebaõiglased.
          Näituse avamisele ma loomulikult ei läinud. Odavat veini jaksan ise ka osta ning mõistan seda juua ilma ennasttäis galeristide esinemisi kuulamata ja kunstisekeldajate eputamisi vaatamata. Pealegi lähenes kaunis jõuluaeg ning mu viha hakkas tasapisi üle minema. Ja ausalt öeldes, varematel aastatel, kui mu pildid paaril korral ülevaatenäitusele pääsesid, olin nad esitanud pigem kohusetundest praeguse kodulinna ja tartlastest ametikaaslaste vastu kui enesekehtestamise soovist. Tallinnas koolituse saanud ning omal ajal seal tegutsenud kunstnikuna olen Tartu kunstiilmas niikuinii kõrvaline isik.
          Uuel aastal ilmus Postimehes Krista Piirimäe artikkel, autor teatas, et Tartu kunsti aastalõpunäitusel päid ei ole", aga on hingetut masinlikku maailma", kuhu mahuvad mõned kunsti oaasid". Ma ei mõistnud selle rõõmusõnumiga midagi peale hakata, kuid muutusin uudishimulikuks. Arvustus oli kuidagi ettevaatlik, ilma teravate sarvede ja jämeda sabata: seintel rippuvad maalid kujutavad mitmesuguses tegevuses lapsi ja noori", pehmel mööblil istudes saab imetleda probleemivabu maale"; sõnastatud kohati ülivõrdes: kõige stiilsem", kõige ohjeldamatum", kõige võluvam"; kohati kiitvalt: positiivne üllatus fuajees"; lõpus justkui laitvalt: „pakkimata teosed on vaataja lollitamine", kuid kas žürii tundis ära hea kunsti või mitte, jäigi kriitiku poolt välja ütlemata. Otsustasin isiklikult kohal ära käia enne, kui näitus kinni pannakse.

          Positiivne üllatus fuajees oli  juba rikki läinud. Ronisin ohates teisele korrusele, peasaali. Ukselt avanev vaade kinnitas mu kõige õelamaid eelarvamusi – ei paistnud ühtki kunstiteost peale pisikese savist pupujuku, ainult rõve laoinventar ja selle taga seinatäis teksti. Ateenlased vanasti rehkendasid, et kui inimene on kord võtnud vaevaks mööda Propüleed komberdada, siis tahab ta üles jõudes Partenoni näha ja Pheidiase kuju imetleda, mitte templikülastamise juhendit lugeda, tänapäeva Emajõe Ateeni tüübid olid otsustanud aga just nimelt instruktaažiga alustada.

          Hüva, lugesin aukohale sätitud kirjatükid siis läbi. Alustuseks sain teada, mis loom on ülevaatenäitus ja et ülevaatenäitused on tarvilised kunstikriitikule kunstist kirjutamiseks. Edasi järgnesid arveteklaarimised, õiendused ja midagi statistikasarnast. Küllap olid need adresseeritud minust nutikamale kunsti(elu)huvilisele, minul on halb harjumus kunstinäitusel kunsti vaadata, lugemas käin meelsamini raamatukogus või kodus diivanil. Näib, et õnnetunne mitu põlvkonda kestnud kirjaoskuse üle on mõnedes eestlastes tekitanud peapöörituse sõna tajuülesusest – ebausu, et sõnaline selgitus on samaväärne nähtava ja kuuldavaga, et kirjutatud tekstil ja visuaalsel kujundil polegi vahet, et mölaajamine on edukuse pant. Tarbetu ja sageli saamatu seletamine vohab nagu majavamm või Rael Artel, enne ei lõpeta, kui kõik on ära seenetanud ning ei jää muud üle, kui maja maha põletada ja uus ehitada.
          Kirjatükid loetud, asusin peasaalis olevaid maale vaatama. Neid just palju ei olnud, nutumüür oli suurema osa ruumist ära kulutanud, jätnud kunstile natuke nurgataguseid. Heale kunstile ei tee see midagi, hea kunst ei vaja midagi peale vaataja. Maestro Põldroosi vaevalt et huvitab, kuidas žürii töötas või keda solvati, tema muudkui maalib sama loomulikult nagu inimene hingab, laps mängib või Savisaar valetab. Mida vanemaks, seda vabamaks, edevuse jätab noorematele. Leidsin veel mitu huvitavat tööd, osad veel pakendites ja nagu Postimehes lubatud, kõik peale ühe tõepoolest ilma peadeta!

          Niisiis, kunst sai kähku vaadatud, vaatasin siis Jevgeni Zolotko kujundust, mida peasaalis oli piltidest kõvasti rohkem. Vaatasin seda nagu lavakujundust ning püüdsin aru saada, mis lavastusega on tegu. Ei saanud tükk aega pihta, viimaks taipasin, et kujundus oli ilmselt varem välja mõeldud, dramaturgia (tööde valik) ja näitlejad (kunstiteosed) hiljem juurde kleebitud. Arusaadav, miks kujundus tundis ennast mõnusalt, oli tasakaalus ja hästi vaadeldav, ebavõrdsesse kooslusse eksinud kunstiteosed aga mitte. Üks pilt mõjus piinlikult suurena, teine narrilt väikesena, kolmas oli kogemata õiges mõõdus... ideeliselt poolik ja silmale ebamugav lahendus. Oleks ometi kõik pildid jäänud lahti pakkimata – või veel parem, asendatud seintele kleebitud kirjelduste või lihtsalt etikettidega – siis vast oleks olnud lootust sisu ja vormi stiilsele ühtsusele!

          (Väljaõppinud lavastuskunstnikud tegutsevad põhiliselt teatrites, näitusekujundajal on aga sealt keeruline mõõtu võtta. Teatris nimelt sõltub kujundus vaimsetest koordinaatidest, mis omakorda pärinevad lavastaja suhtest esitatavasse sündmusesse, egotripi korraldamiseks peab olema ropult võimu ja ressurssi. Näitlejad (erinevalt piltidest) hakkavad vastu haukuma ja publik ei tule kohale vaid lavakujunduse vaatamiseks. Teatris ei saa lavastuskunstnik näidelda ega näitleja lavaehitust kavandada, igaüks tegeleb oma ametiga, igaüks teab, et tulemuslikkuse tagatiseks on üksikisikute professionaalsed oskused, mis kokku seotud üksteisemõistmise ja koostööga.)
          Olles peasaaliga ühel pool, siirdusin kõrvalkambri „pehmele mööblile probleemivabu maale imetlema". Tuba nagu väikekodanlase unistus – vaip, padjakesed, haljastatud aknalauad, lilleline lambivari, riiulitäis nõukaaegset raamatudefitsiiti – ainult kristallkauss kreeka pähklitega oli veel puudu! Mõnus! Väikekodanlast korralik kunstnik austab, väikekodanlane peab eesti kultuuri ülal, maksab makse ja ostab aeg-ajalt vabatahtlikult mõne pildi sõbrale juubeliks või omale koju. Sotsiaalselt staatuselt on eesti kunstnik ise ka väikekodanlane, suurkodanlust ning rahvuslikku aristokraatiat pole kuri ajalugu ja võõramaised vallutajad meile ju võimaldanud.

          Riske pelgavat väikekodanlikku mõttelaadi tuleks kunstnikel siiski vältida. Matisse`i ütlemisest: „Hea maal olgu nagu mugav tugitool!" ei maksa teha järeldust, et tugitoolid ja sohvad tulekski näitusesaali tassida ja seintele midagi ajuvaba paigutada. Võib-olla ma ei saanud kujundaja peenest huumorist aru, või hullem veel – võib-olla Tartu kunst ongi loomult alalhoidlik ja arglikult järeleaimav – ehk oli tänaseks totaalselt glorifitseeritud Pallas ka vaid omaaegsete kunstitormide provintslik järelkaja ja nüüd kogeme selle järelkaja lõputut järelkaja? Igatahes tõi „hubase toa" imal kujundus seda ehtivate maalide konformistlikkuse kenasti esile. Kohati oli seda rohkem, kohati vähem, vaid Imat Suumann tuli puhtalt välja.
          Ülakorruse teise tagakambrisse oli kujundatud paik, kus eestlased kodu järel kõige meelsamini viibivad, nimelt kalmistu. Näitus muutus kohe palju armsamaks, oli perekondlikkust nagu päris surnuaialgi, ei puudunud ristilöödu, nurjatud lapsed ning vastikud sülekoerad. Kahjuks ei saanud rahus nautida Meiu Mündi imelist madonnat, mingi mättale upitatud kujukene jäi ette. Ei võinud seda siis keset tuba panna, krt!

          Parnassi tipust laskusin taas madalamatesse regioonidesse. Väikeses galeriis jätkus peasaalis tuttavaks saanud kujunduslik vägivald, kuid jätkus kubatuuri arvestavalt ja seetõttu kammerlikumalt. Ruumi oli seega rohkem, kahjuks oli jälle jõutud osa kunstiteoseid lahti pakkida ja üles panna, lihtne silt tühjal seinal „Tartu graafika 2016" oleks olnud hoopis kõnekam. Aga mis ma ikka virisen, kogu näituse kõige dramaatilisema seadega oli kujundaja hakkama saanud just väikeses galeriis, sättides vastakuti Albert Gulki joonistused ja Epp Loo installatiivse plastika. „Nii juhtub igaühega, kes pikalt Gulki joonistusi vaatab", kõlaks Loo teose õiglane nimi mittemidagiütleva „Kinni" asemel!

          Väikesesse galeriisse ja monumentaali lükatakse mõnikord teosed, mida kujundaja paraadkorrusel näha ei taha. Monumentaalgalerii seekordne väljapanek osutus aga näituse kõige lahedamaks osaks. Koledate, mujal saalides rusuvalt mõjuvate metallraamide abiga oli komponeeritud vaimukas ruum, justkui kraavipõhi, kus võis mööda punast vaipa kõndida ja kunsti kaeda. Kunstil natuke kitsas oli, aga kuna keskkond polnud vaenulik, saadi hakkama. Unustasin minagi oma pahatahtlikkuse, süvenesin loojate põnevatesse maailmadesse, ümisesin kaasa Ago Teedemaa muusikaga, viipasin õpetaja Marranile ning rõõmustasin, et Tõnis Lukase unistatud Põhja konn on kohale tulnud!

          Kas oleksin viitsinud kirjutada, kui mu tööd oleks näitusel väljas? Vaevalt. Kas oleksin sama kriitiline olnud? Ei ütle.
          Igatahes ei tohiks grupp seltsimehi „Tartu kunsti aastalõpunäitus 2016" nime all pakkuda administreeritud (lubatud ainult paberitega kunstnikule!), autorinäituse maiguga väljapanekut, selleks on neil vabad käed tervel jooksval aastal. Sellise nimega näitus peaks ju pigem näitama, mis asi on „tartu kunst". On ta olemas? On teda ehk mitu? Või on tegemist ebamäärase kamba isekate loojatega, kes ihkavad vaid kohakest Kunstimaja saalis? Korraldajad tegid asja seekord enda jaoks võimalikult mugavaks, riskisid näitusel esineda soovijad. Võib-olla ma oleks ise samamoodi käitunud. Aamen.

          Käesolev seletuskiri edasi- ega tagasikaebamisele ei kuulu, jäägu päkapikud ja pöialpoisid igaveseks vaidlema, kummad pikemad on.     
          Kunstitegelased, kunstnikud ja kunstiteosed, keda/mida unustasin paha sõnaga meenutada, võivad olla just nii solvunud kui neile meeldib.

          Silver Vahtre                                                        Tartus 8. jaanuaril 2017