Mai algus on
maakera põhjapoolel ikka rõõmuaeg olnud. Kevad käes, paastuaeg möödas, munad
koksitud, Kristus üles tõusnud! Pimedus, külm ja nälg pugegu peitu kuni
järgmise talveni – meie ootame suve! Vanad risud ja rumalad mured lõkkesse!
Süütame maituled, puhastame koduõued ja tuulutame päid, las nõiad löövad tantsu
ja tudengid panevad pidu! Ja kui juhtub, et volbriöö ja esimese maipäeva ilm on
kõle, ei heiduta see kedagi – halb läheb mööda, ilus on ees!
130 aastat tagasi tõi kevadine
tegutsemislust Chicagos tänavatele töölised, kes nõudsid lühemat tööpäeva,
kraaklesid politseiga ja pidasid ennast üldse igati maipühade vääriliselt
üleval. See iseenesest kõrvalise tähtsusega sündmus meeldis kangesti kommunistlikele
tegelinskitele, kes kutsusid proletariaati üles üritust igal aastal ja igal
pool kordama ning meisterdasid 1. maist pikapeale töörahva rahvusvahelise
vendluse ning rahu eest võitlemise päeva.
Iseäranis tarmukalt peeti uuendatud
kevadpühi „kuuendikul kogu planeedist“ ehk N-liidus, kus minagi enne selle värdjariigi
lõplikku kokkuvarisemist elasin. Asutused pühkisid ikoonidelt tolmu ja ehtisid
end totrate loosungitega, kollektiivid marssisid punapühakute pilte kandes ja lippe
lehvitades maiparaadile ning mitte ainult veteranid, vaid ka kõik lihtkodanikud
tohtisid purjus olla. Vene impeerium kulutas mõnuga auru mitte edasiliikumisele
vaid vilelaskmisele. Mis armas vaatepilt!
Sedasorti elukorraldus „maailma kõige vabamas ja õnnelikumas
riigis“ andis pidevalt tööd kunstnikele. Keegi pidi ju vajalikud loosungid
maalima, punanurgad värskendama ning papist ilustused valmistama. Minusugusele
kunstitudengist näljarotile, kes vastloodud pere toetamiseks ühtki tööd ära ei
põlanud, oli riiklike pühade poolt pakutav lisateenistus igati teretulnud. Lisaks
sain oma eriala raames näidata ühiskondlikku aktiivsust ja ustavust nõukogude
kodumaale, silmakirjalikkus, mida ma oma häbiks ei häbenenud ei siis ega oska
häbeneda ka nüüd. Riik valetas kodanikele, kodanikud vastasid samaga, reeglid
olid selged. (Kui tänapäeval mõni erakondlik riigiisa avalikult valetab, siis
on küll piinlik, samas veidralt tuttavlik ka.)
Üks seitsmekümnendatel tehtud
maikujundus kujunes iseäranis meeldejäävaks. Kallis mälestus sellest olgu
siinkohal ära toodud – hoiatuseks valimatult lisaraha jahtivatele
kunstnikuhakatistele.
Olin suutnud hankida hulgaliselt
tellimusi – mitu asutust ootasid uusi piduregaale. Saatsin oma
kauni noore naise ja armsa lapsukese jalust ära ning asusin asja kallale. Lähemal
vaatlusel osutus asi pisut suuremaks, kui olin tellijatele lubadusi jagades
prognoosinud. Igasugu plagude, embleemide ja muude ilude valmistamine
maipühadeni jäänud päevade jooksul ületas kindlalt ühe inimese võimete piiri. Rehkendasin
kokku, paljuga suudan ise hakkama saada, korjasin kaasa ülejäänud ülesanded
ning siirdusin otsima abilisi.
Lähedalasuvatest
üliõpilasateljeedest leidsin suurema vaevata mitu tuttavat, kellel polnud
parasjagu midagi targemat teha, kui veini juua ja peatset paraadile minekut
oodata. Sõbra aitamise meeldiv perspektiiv tõi sära nende silmadesse. Sõbra
aitamine, ütlesid nad, on vaba omakasust, me koguneme ühte suuremasse
ateljeesse ning asume sulle appi. Muidugi veini järel võiksid kasvõi kohe ära
käia. Muidugi juhul kui sul mahti ja raha leidub, kui ei leidu, siis käime ise,
sest sõbra aitamine on vaba… jne.
Valmistumine
töörahva solidaarsuse päevaks algas niisiis sundimatu ladususega. Olles oma
portsuga valmis, tegelesin abiliste toodangu üleandmisega ning veinipoest
läbiastumisega. Piduregaalid hakkasid pikapeale valmis saama!
Lõputööks
jätsime erilise maiuspala – loosungi strateegiliselt tähtsa tuletõrjeüksuse
fassaadile, punase nagu töörahva veri, suure nagu vene hing. Selle töö oli
mulle hankinud vahtkonda kamandav tädipoeg, see töö oli niisiis erilise kaaluga.
Tassisime piraka raami ja hunniku punast kangast üksusest ateljeesse, mina
läksin veel midagi korraldama, abivägi jäi maha soodsas hingeseisundis ja täis
teotahet. Inimressurssi oli piisavalt, sest meie püha üritus oli jõudnud vahepeal
tuntust koguda, esimestele abilistele olid appi rutanud järgmised ning üha
paisuvat relvavendade kollektiivi täiendasid juba ka mõningad teiste
kunstialade esindajad, kes küll pintslit käes hoida ei osanud, kuid olid
seltskondlikud, andsid küsimata nõu ja täitsid veiniklaase.
Tagasi
jõudes märkasin, et mind võeti kuidagi eriti südamlikult ja kaunisõnaliselt vastu.
Millegipärast muutus minu süda sellise kahtlaselt üle serva nõrguva soojuse
paistel üha külmemaks. Küsisin, kas loosung sai valmis. „Astu sisse peremees,
võta töö vastu“, vastasid sõbrad salakavalalt muheledes. Astusin sisse. Keset tuba
seisis loosung, suur ja kaunis. Ilusate valgete trükitähtedega oli sellele maalitud:
Mis edasi sai, polnud enam nii pidulik. Toatemperatuur jahenes
õige mitme pügala võrra. Selgitused, kuidas loomepalangus ühendati I ja
hüüumärk ühtseks U-ks, kuidas välknõupidamisel otsustati, et nõukogudemaa vastu
vaenulikuks muutunud Hiina Rahvavabariigi esimehe Mao (no Mao või Mau, vahet
pole ju!) tervitamine näitaks poliitilist ebaküpsust, kuidas leiti lahendus noortepärase
MÄU-ga (ainult kaks täppi ja valmis!), ei tõstnud seda ka sugugi kõrgemale. Elu
muutus üha mõttetumaks, abimehed üha vaiksemaks ja kainemaks.
Siis läks
üks tüdruk ohates kodust õmblusmasinat tooma, teine mõõtis ära järelejäänud
kanga ja kolmas värvi, poisid aga lükkasid mu tagasi teisele poole ust
korraldusega mõtiskleda noorsoo allakäigu üle kusagil mujal. Tagasi tohtisin
tulla „mõne aja pärast“, soovitavalt pärast veinipoest läbiastumist.
Ühel
1970ndate 1. mai varahommikul, kui ausad tööinimesed veel magusasti magasid, tehti
ENSV pealinnas tasakesi maiparaadiga algust. Või mis tasakesi, grupp noorintelligentsi
liikmeid sammus lauldes ja keerukaid tantsusamme tehes koidukiirtele vastu,
mõned neist lohistasid suurt loosungit, mille keskel, kui lähemalt vaadata, oli
märkamatu õmblus.
Loosungile
kirjutatut ei mäleta enam keegi.
Järgmisel
aastal, olles aasta vanem ja kogemuse võrra rikkam, ei võtnud ma maipühadeks
lisatöid. Olime uue, vanast hulga mugavama ateljee tänulikud asukad ning
plaanisime veeta kevadpühad oma elu seal sisse seades. Uus ateljee asus Endla
tänaval, Tõnismäest paar maja taksopargi poole ning 1. mai hommikul hakati otse
meie akende ees kogunema kolonnidesse, et marssida üle Vabaduse, tolleaegse
Võidu väljaku.
Panime
lapsukese kärusse ning läksime abikaasaga õue pühaderõõmust osa saama. Jalutasime
Kaarli kirikuni ning otsustasime siis koju minna. Aga võta näpust, tee servas
olid ahelikku võtnud umbkeelsed kadetid ja mornid miilitsaonud, kes enam kedagi
rongkäigualast välja ei lubanud. Tagasi ka ei pääsenud, sest tänav oli servast
servani kolonni täis, mis meid nagu pime loodusjõud edasi lükkas. Õnneks jäi
kahe kolonni vahele meie ja lapsevankri jaoks piisavalt ruumi.
Sellel aastal
võis töörahva solidaarsuse ja rahu eest võitlemise paraadil Tallinnas Võidu
väljakul näha järgmist pilti: Vene teatri ette püstitatud tribüünist möödus
lippe ja loosungeid lehvitades ning „hurraa“ hüüdes mitmesajapealine
tööliskollektiiv, tribüünil seisvad punavanad lehvitasid ja mögafonidest
karjuti „hurraa“, siis tuli tükk tühja maad, siis tuli üks noormees oma kauni
naisega, lükates käru, milles magas nende armas lapsuke, noored hõikasid
midagi, mis kõlas nagu „OLGU TERVITATUD ESIMENE MÄU!“, punavanad lehvitasid ja
mögafonidest karjuti „hurraa“, siis tuli tükk tühja maad, siis tuli järgmine
tööliskollektiiv. Oleksime võinud ilmselt hüüda ükskõik mida, ikka oleks meile
lehvitatud ja „hurraa“ karjutud.
Jah, ei kuulatud tööinimest 130 aasta eest, ei kuulatud
teda vene ajal, ei kuulata teda praegu, ei hakata kuulama ka tulevikus.
Kevadpühal pole sellest sooja ega külma, tema tuleb igal aastal uute rõõmude ja
lootustega.
No comments:
Post a Comment