TARTU
KUNSTI AASTALÕPUNÄITUS 2016
Et kõik ausalt ära rääkida nagu oli,
pean alustama sellest, et minu töid ei võetud Tartu kunsti aastalõpunäitusele.
Seetõttu on käesolev seletuskiri pahatahtlik nii näituse korraldajate kui
näitusel esinejate suhtes, otsib tõe asemel vigu, esitatud seisukohad on (hea!)meelega
kallutatud ning hinnangud kirjutaja võimete piirides võimalikult ebaõiglased.
Näituse avamisele ma loomulikult ei
läinud. Odavat veini jaksan ise ka osta ning mõistan seda juua ilma ennasttäis
galeristide esinemisi kuulamata ja kunstisekeldajate eputamisi vaatamata. Pealegi
lähenes kaunis jõuluaeg ning mu viha hakkas tasapisi üle minema. Ja ausalt
öeldes, varematel aastatel, kui mu pildid paaril korral ülevaatenäitusele
pääsesid, olin nad esitanud pigem kohusetundest praeguse kodulinna ja tartlastest
ametikaaslaste vastu kui enesekehtestamise soovist. Tallinnas koolituse saanud
ning omal ajal seal tegutsenud kunstnikuna olen Tartu kunstiilmas niikuinii
kõrvaline isik.
Uuel aastal ilmus Postimehes Krista
Piirimäe artikkel, autor teatas, et Tartu kunsti aastalõpunäitusel „päid ei ole", aga on „hingetut masinlikku maailma",
kuhu mahuvad mõned „kunsti oaasid". Ma ei mõistnud selle rõõmusõnumiga midagi peale hakata,
kuid muutusin uudishimulikuks. Arvustus oli kuidagi ettevaatlik, ilma teravate
sarvede ja jämeda sabata: „seintel rippuvad maalid kujutavad mitmesuguses tegevuses
lapsi ja noori", „pehmel mööblil istudes saab imetleda probleemivabu maale"; sõnastatud kohati
ülivõrdes: „kõige stiilsem", „kõige ohjeldamatum", „kõige võluvam"; kohati kiitvalt: „positiivne üllatus fuajees";
lõpus justkui laitvalt: „pakkimata teosed on vaataja
lollitamine",
kuid kas žürii tundis ära hea kunsti või mitte, jäigi kriitiku poolt välja
ütlemata. Otsustasin isiklikult kohal ära käia enne, kui näitus kinni pannakse.
Positiivne üllatus fuajees oli juba rikki läinud. Ronisin ohates teisele
korrusele, peasaali. Ukselt avanev vaade kinnitas mu kõige õelamaid eelarvamusi
– ei paistnud ühtki kunstiteost peale pisikese savist pupujuku, ainult rõve
laoinventar ja selle taga seinatäis teksti. Ateenlased vanasti rehkendasid, et
kui inimene on kord võtnud vaevaks mööda Propüleed komberdada, siis tahab ta
üles jõudes Partenoni näha ja Pheidiase kuju imetleda, mitte templikülastamise
juhendit lugeda, tänapäeva Emajõe Ateeni tüübid olid otsustanud aga just nimelt
instruktaažiga alustada.
Hüva,
lugesin aukohale sätitud kirjatükid siis läbi. Alustuseks sain teada, mis loom
on ülevaatenäitus ja et ülevaatenäitused on tarvilised kunstikriitikule
kunstist kirjutamiseks. Edasi järgnesid arveteklaarimised, õiendused ja midagi
statistikasarnast. Küllap olid need adresseeritud minust nutikamale kunsti(elu)huvilisele,
minul on halb harjumus kunstinäitusel kunsti vaadata, lugemas käin meelsamini
raamatukogus või kodus diivanil. Näib, et õnnetunne mitu põlvkonda kestnud
kirjaoskuse üle on mõnedes eestlastes tekitanud peapöörituse sõna tajuülesusest
– ebausu, et sõnaline selgitus on samaväärne nähtava ja kuuldavaga, et
kirjutatud tekstil ja visuaalsel kujundil polegi vahet, et mölaajamine on
edukuse pant. Tarbetu ja sageli saamatu seletamine vohab nagu majavamm või Rael
Artel, enne ei lõpeta, kui kõik on ära seenetanud ning ei jää muud üle, kui
maja maha põletada ja uus ehitada.
Kirjatükid
loetud, asusin peasaalis olevaid maale vaatama. Neid just palju ei olnud, nutumüür
oli suurema osa ruumist ära kulutanud, jätnud kunstile natuke nurgataguseid. Heale
kunstile ei tee see midagi, hea kunst ei vaja midagi peale vaataja. Maestro
Põldroosi vaevalt et huvitab, kuidas žürii töötas või keda solvati, tema
muudkui maalib sama loomulikult nagu inimene hingab, laps mängib või Savisaar
valetab. Mida vanemaks, seda vabamaks, edevuse jätab noorematele. Leidsin veel
mitu huvitavat tööd, osad veel pakendites ja nagu Postimehes lubatud, kõik peale ühe
tõepoolest ilma peadeta!
Niisiis,
kunst sai kähku vaadatud, vaatasin siis Jevgeni Zolotko kujundust, mida peasaalis
oli piltidest kõvasti rohkem. Vaatasin seda nagu lavakujundust ning püüdsin aru
saada, mis lavastusega on tegu. Ei saanud tükk aega pihta, viimaks taipasin, et
kujundus oli ilmselt varem välja mõeldud, dramaturgia (tööde valik) ja
näitlejad (kunstiteosed) hiljem juurde kleebitud. Arusaadav, miks kujundus
tundis ennast mõnusalt, oli tasakaalus ja hästi vaadeldav, ebavõrdsesse
kooslusse eksinud kunstiteosed aga mitte. Üks pilt mõjus piinlikult suurena,
teine narrilt väikesena, kolmas oli kogemata õiges mõõdus... ideeliselt poolik ja
silmale ebamugav lahendus. Oleks ometi kõik pildid jäänud lahti pakkimata – või
veel parem, asendatud seintele kleebitud kirjelduste või lihtsalt etikettidega –
siis vast oleks olnud lootust sisu ja vormi stiilsele ühtsusele!
(Väljaõppinud
lavastuskunstnikud tegutsevad põhiliselt teatrites, näitusekujundajal on aga
sealt keeruline mõõtu võtta. Teatris nimelt sõltub kujundus vaimsetest
koordinaatidest, mis omakorda pärinevad lavastaja suhtest esitatavasse
sündmusesse, egotripi korraldamiseks peab olema ropult võimu ja ressurssi.
Näitlejad (erinevalt piltidest) hakkavad vastu haukuma ja publik ei tule kohale
vaid lavakujunduse vaatamiseks. Teatris ei saa lavastuskunstnik näidelda ega
näitleja lavaehitust kavandada, igaüks tegeleb oma ametiga, igaüks teab, et
tulemuslikkuse tagatiseks on üksikisikute professionaalsed oskused, mis kokku
seotud üksteisemõistmise ja koostööga.)
Olles
peasaaliga ühel pool, siirdusin kõrvalkambri „pehmele mööblile probleemivabu
maale imetlema". Tuba nagu väikekodanlase unistus – vaip, padjakesed,
haljastatud aknalauad, lilleline lambivari, riiulitäis nõukaaegset raamatudefitsiiti
– ainult kristallkauss kreeka pähklitega oli veel puudu! Mõnus! Väikekodanlast
korralik kunstnik austab, väikekodanlane peab eesti kultuuri ülal, maksab makse
ja ostab aeg-ajalt vabatahtlikult mõne pildi sõbrale juubeliks või omale koju.
Sotsiaalselt staatuselt on eesti kunstnik ise ka väikekodanlane, suurkodanlust
ning rahvuslikku aristokraatiat pole kuri ajalugu ja võõramaised vallutajad
meile ju võimaldanud.
Riske
pelgavat väikekodanlikku mõttelaadi tuleks kunstnikel siiski vältida. Matisse`i
ütlemisest: „Hea maal olgu nagu mugav tugitool!" ei maksa teha järeldust,
et tugitoolid ja sohvad tulekski näitusesaali tassida ja seintele midagi
ajuvaba paigutada. Võib-olla ma ei saanud kujundaja peenest huumorist aru, või
hullem veel – võib-olla Tartu kunst ongi loomult alalhoidlik ja arglikult
järeleaimav – ehk oli tänaseks totaalselt glorifitseeritud Pallas ka vaid omaaegsete
kunstitormide provintslik järelkaja ja nüüd kogeme selle järelkaja lõputut
järelkaja? Igatahes tõi „hubase toa" imal kujundus seda ehtivate maalide
konformistlikkuse kenasti esile. Kohati oli seda rohkem, kohati vähem, vaid Imat
Suumann tuli puhtalt välja.
Ülakorruse
teise tagakambrisse oli kujundatud paik, kus eestlased kodu järel kõige
meelsamini viibivad, nimelt kalmistu. Näitus muutus kohe palju armsamaks, oli
perekondlikkust nagu päris surnuaialgi, ei puudunud ristilöödu, nurjatud lapsed
ning vastikud sülekoerad. Kahjuks ei saanud rahus nautida Meiu Mündi imelist
madonnat, mingi mättale upitatud kujukene jäi ette. Ei võinud seda siis keset
tuba panna, krt!
Parnassi
tipust laskusin taas madalamatesse regioonidesse. Väikeses galeriis jätkus
peasaalis tuttavaks saanud kujunduslik vägivald, kuid jätkus kubatuuri
arvestavalt ja seetõttu kammerlikumalt. Ruumi oli seega rohkem, kahjuks oli
jälle jõutud osa kunstiteoseid lahti pakkida ja üles panna, lihtne silt tühjal seinal „Tartu
graafika 2016" oleks olnud hoopis kõnekam. Aga mis ma ikka virisen, kogu
näituse kõige dramaatilisema seadega oli kujundaja hakkama saanud just väikeses
galeriis, sättides vastakuti Albert Gulki joonistused ja Epp Loo installatiivse
plastika. „Nii juhtub igaühega, kes pikalt Gulki joonistusi vaatab",
kõlaks Loo teose õiglane nimi mittemidagiütleva „Kinni" asemel!
Väikesesse
galeriisse ja monumentaali lükatakse mõnikord teosed, mida kujundaja
paraadkorrusel näha ei taha. Monumentaalgalerii seekordne väljapanek osutus aga
näituse kõige lahedamaks osaks. Koledate, mujal saalides rusuvalt mõjuvate metallraamide
abiga oli komponeeritud vaimukas ruum, justkui kraavipõhi, kus võis mööda
punast vaipa kõndida ja kunsti kaeda. Kunstil natuke kitsas oli, aga kuna
keskkond polnud vaenulik, saadi hakkama. Unustasin minagi oma pahatahtlikkuse,
süvenesin loojate põnevatesse maailmadesse, ümisesin kaasa Ago Teedemaa
muusikaga, viipasin õpetaja Marranile ning rõõmustasin, et Tõnis Lukase
unistatud Põhja konn on kohale tulnud!
Kas
oleksin viitsinud kirjutada, kui mu tööd oleks näitusel väljas? Vaevalt. Kas
oleksin sama kriitiline olnud? Ei ütle.
Igatahes ei
tohiks grupp seltsimehi „Tartu kunsti aastalõpunäitus 2016" nime all pakkuda
administreeritud (lubatud ainult paberitega kunstnikule!), autorinäituse
maiguga väljapanekut, selleks on neil vabad käed tervel jooksval aastal. Sellise
nimega näitus peaks ju pigem näitama, mis asi on „tartu kunst". On ta
olemas? On teda ehk mitu? Või on tegemist ebamäärase kamba isekate loojatega,
kes ihkavad vaid kohakest Kunstimaja saalis? Korraldajad tegid asja seekord
enda jaoks võimalikult mugavaks, riskisid näitusel esineda soovijad. Võib-olla
ma oleks ise samamoodi käitunud. Aamen.
Käesolev
seletuskiri edasi- ega tagasikaebamisele ei kuulu, jäägu päkapikud ja
pöialpoisid igaveseks vaidlema, kummad pikemad on.
Kunstitegelased, kunstnikud ja kunstiteosed, keda/mida unustasin paha sõnaga meenutada, võivad olla just nii solvunud kui neile meeldib.
Kunstitegelased, kunstnikud ja kunstiteosed, keda/mida unustasin paha sõnaga meenutada, võivad olla just nii solvunud kui neile meeldib.
Silver
Vahtre Tartus
8. jaanuaril 2017
1 comment:
:)
Post a Comment