Thursday, December 22, 2016

KOERA ELU


SUURED JA VÄIKESED
Tegelikult oli ülim aeg pisut einestada, aga kauss oli tühi.
Vaatasin oma tühja kaussi ning suuri koeri, kes minu tungivat pilku märgates omavahel tasakesi urisesid kuid mingit kausitäitmise entusiasmi ei ilmutanud. Olin siis alustuseks lihtsalt vait, ei hakanud isegi demonstratiivselt vett lakkuma.
          Söögiteemalised diskussioonid on meil igapäevased. Suured koerad arvavad, et alles nad andsid mulle süüa, mina leian, et see oli ammu ja seda oli vähe. Õigus on muidugi minul ja oma õigust peab taga nõudma!
          Suurtelt koertelt tuleb õigust nõuda kultuurselt, käratsemine ja karglemine neile kohe üldse ei meeldi. Alandlik pilk, traagiline ilme ning vaatemäng „kurb koerakene tühja toidukausikesega" veenavad neid hoopis enam. Suured koerad ei jaga väiksema söögimuresid, kuid on õnneks piisavalt intelligentsed, et alluda psühholoogilisele survele – lõpuks poetavad nad su kaussi üht-teist suupärast ning urisevad lepitavalt.
          Ise söövad nad iga natukese aja tagant, käivad muudkui sahvri ja pliidi vahet ja tassivad esikäppades toidukausse, milles lõhna järgi otsustades on hoopis paremad palad kui need pabulad, mida mulle antakse. Eluvaimu aitavad ju sees hoida, aga ega nad mingi eriline gurmee ka pole. Nüüd saate aru, miks olen sunnitud söögiteemalisi väitlusi pidama – et hoida au sees koertevahelist võrdsust ning pabultoidukordade mõttetult pikkade ajavahede tõttu.
         
Väljanägemiselt umbes samasuguseid pabulaid poetab metsa alla üks võõra karja koer. Käib kõigil neljal käpal, endal sarved peas ja ma pole temaga kunagi jutule saanud, sest nii kui „tere" ütlen, kappab ta raginal minema. Tõtt öelda ma natuke pelgan seda jõulist tüüpi, tal on täitsa toekad sarved ning pikad ja tugevad käpad. Tema pabulad kõlbavad veel vähem süüa kui need, mis mulle kodus pakutakse. Vahetevahel ma püherdan mõnes värskes pabulahunnikus, eks ikka ühise lõhna leidmise eesmärgil ja proovin siis jälle „tere" öelda, aga seni pole meie tutvusest asja saanud. Võib-olla mõjutavad sarved kuidagi ajutegevust? Ükskord kuulsin, kuidas kaks suurt koera arutasid mingit „sarvede tegemist". Ma ei saanud kõigest aru, aga lõpuks haukusid mõlemad õige häälekalt, mõlemal olid koonud punased.
          Maailm on tõesti huvitav.

ELU ON HUVITAV
Kutsikana arvasin, et maailm on kui üks koerakari. Suured koerad juhivad ning hoolitsevad väiksemate eest, väikesed on nende sõbrad ja karja ustavad liikmed. Lihtne! Siis sain suuremaks ja targemaks ning märkasin, et koeri on hoopis rohkem ja erinevaid, kui esmapilgul arvata võiks, samuti on palju erineva eluviisiga karju. Suure koeraga sõbrustamine on üks võimalik elustiil, kuid olles selle ükskord valinud, oled valinud elu kvaliteettasandil. Ei pea hommikust õhtuni jahil käima, magada saab rahulikult nii palju kui meeldib, seltskond, peavari ja toit on garanteeritud (toidukordi võiks loomulikult tihedamini olla). Nii et kui soovid turvalist ja motiveeritud elu, ela koos suurte koertega.
          Ärge arvake, et propageerin laiskust ja priileivasöömist. Asi pole üldse nii, suure koera hoolitsuse eest ulatab väike koer talle raskel hetkel oma hindamatu abikäpa, selline on väikese koera amet.
          Näiteks istub suur koer tagakäppadel, vaatab kaugusesse ning ohkab. Küllap on tal kõht kurb. Paned oma pea talle sülle ja annad märku, et mõistad tema muret. Näitad, et oled valmis kasvõi kogu kurbuse oma kõhtu võtma, sest selline on sõbra viis. Selle peale suur koer haugub vaikselt, silitab ja sügab sind (oi kui mõnus), paneb siis nii sinu kui enda toidukaussi midagi maitsvat ning sinu omakasupüüdmatu tegevuse tulemusena on nüüd ühe üksildase kurva kõhu asemel hoopis kaks rõõmsat!
          Või võtame igapäevase ränga ülesande suur koer välja viia. Tal ei püsi ju endal meeles, et liig pikk nelja seina vahel istumine pidurdab isiksuse arengut. Pead niikaua märku andma kuni suur koer oma tubased tegevused katkestab, lubab ennast rihma otsa kinnitada (et mitte jalutuskäigu ajal kaotsi minna) ja laseb ennast õue talutada.
         
Jalutamine on keeruline töö. Kodust eemal kipub suur koer arutult käituma, mõttelagedalt haukuma ja muudkui valele poole pöörama. Pead olema kannatlik ning lihtsaid tarkusi ikka ja jälle üle kordama. Näiteks seda, et kiirustamine pole soliidne, et iga posti juures tuleb tempot alandada ning pühenduda vaimsetele otsingutele, et vastutulevaid koeri peab kombekalt tervitama ja saba alt nuusutama, et seiklusvaim kaunistab koera ning oma nina igale poole toppimine ja kõige vastu huvi tundmine on väärt iseloomuomadused.
          Ja koju tagasi jõudes pead suurele koerale meenutama, et pärast väljaskäiku on tavaks janu kustutada ja keha kinnitada...
          ...ja vaevalt jõuad korraks pikali visata, kui juba pead alustama ettevalmistusi järgmiseks ringiks ning kõik algab otsast peale, sest suur koer on vahepeal jõudnud lakkamatult ringi sekeldada ja, ütleme ausalt, nii palju mõttetusi korda saata, et lihtsad tarkused on tal jälle peast pudenenud...

MÄNGU ILU
Jah, mõned lihtsad tarkused suurte koerte peadesse ei mahu, kuid tuleb tunnistada, et mängida nad oskavad. Mänguoskus peab olema kaasa sündinud, sest juba nende kutsikad (kes muide teatud vanuseni valdavad neljal käpal käimise suursugust kunsti) saavad sellega hakkama. Suure koera kutsikaga saab hullata nagu omasugusega, mürada, maadelda, klähvida ja teineteise koonusid lakkuda (see suurtele koertele miskipärast ei meeldi, mitte pole taibanud, miks?).
          Mängu põhikomponendid on teatavasti tagaajamine, äratoomine ja purelemine. Tagaajamine tähendab seda, et üks jookseb ja teine jälitab ning siis vastupidi. Äratoomiseks on vaja eset, mida suur koer saab esikäpaga eemale visata ja väike koer hammaste vahele võtta ning tagasi tuua. Purelemine tähendab otsustamist, kas see ese võetakse käppa või hammaste vahele. Pureleda tuleb sportlikult ja vastast üle kavaldades. Mängijaid võib olla kaks või palju-palju ning ilusa mängu lahutamatuks koostisosaks on kõva lärm ja pealtvaatajate ergutushaukumine.
          Parim koht mängimiseks on liivarand, suurtele koertele tuleb au anda, et nad sellise koha on leiutanud. Hästikorraldatud liivarannas on rohkesti liiva ja palju vett, kohati natuke raipelõhna, väikeseid ja suuri koeri ning nende kutsikaid. Vees sulistatakse ja ujutakse (soositud stiiliks on ujuda „koera"), liiva sees püherdatakse, raipelõhn juhatab peidetud aareteni, enda kuivatamine rannas lesiva suure koera vahetusnahkadel tekitab aga rõõmsat elevust ning edendab seltskondlikke kontakte.

OMA NAHK ON IHULE KÕIGE LÄHEMAL
Suurtel koertel on komme pidevalt nahka vahetada. Korralikul väikesel koeral on üks nahk, mis korras peetuna püsib eluaeg kasutuskõlblik. Mõnedel see ehk natuke muudab eri aastaaegadel tooni, aga tõmmata iga päev selga täiesti uus, teist värvi ja teise lõhnaga nahk – sellise trikiga saavad hakkama vaid suured, tagajalgadel käivad tüübid.
          Vahetusnahku on suurtel koertel mitu ja nende vahetamine näib olevat omaette teadus. Saad näiteks suure koera pika lunimise järel jalutusrihma otsa, oled ta juba ukseni talutanud, kuid tema tormab ootamatult tagasi, et veelkord nahka vahetada. Ise pani hetk tagasi peegli ees pikalt ja hoolikalt jalutamisnahka selga! Jõuate vaevalt õue, kui suur koer rebib jälle tagasi! Longid talle järele ja näed, et nüüd on tarvis panna veel midagi esikäppade otsa ning pähe. Milleks kogu see jant, kui pärast õuekäiku võetakse kogu komplekt niikuinii seljast ja asendatakse toasolemise nahaga? On`s vaja asi nii keeruliseks ajada, kõigi nende vahetusnahkade all näib suurtel koertel mingisugune pärisnahk ju ka olevat. Tõsi – mitte kuigi kvaliteetne, õhuke, ilma karvadeta – võib-olla kõlbabki ainult rannas käimiseks?
          Üldlevinud seisukoht ongi selline, et kuna pärisnahk on suurtel koertel niru, siis vajavad nad lisanahku. Mina isiklikult arvan, et küllap see tuleb neil söögist. Kui sööd peale korraliku toidu veel igasugu veidralt lõhnavat kraami, muutuvad su kombed kah imelikuks. Komme kokku tulla, klähvida ja juua vee asemel kummalisi haisvaid vedelikke, muudab suurte koerte käitumise veel veidramaks. Näiteks võivad nad täitsa tõsise näoga hakata rääkima, kuidas kellelgi „nahk üle kõrvade tõmmata". Õnneks pole ma sellist jubedat asja pealt näinud, aga kui see on mingi naljajutt, siis mulle niisugused naljad ei meeldi.
          (Ärge nüüd mõelge, et suuri koeri halvustan, tegin vaid pisut edasiviivat kriitikat nagu sõprade vahel peab tegemagi. Koera vabadus seisnebki ju oskuses allutada ennast üldistele huvidele, unustamata seejuures isiklikke kalduvusi. Oska täita oma kohustusi karja ees, pea lugu koerte erinevustest ning sa saad kärmelt hakkama oma toimetustega, võidad ruttu kõik raskused ning sul jääb aega nii puhkuseks kui meelelahutuseks!)

ARS LONGA
Kaunis viis vaba aja sisustamiseks on muusika. Minul tekib laulutuju näiteks täiskuu ajal, siis võin trepile maha istuda ja täiemahulise kontserdi anda. Tavaliselt on see soolokontsert, kuid naabrikoerte toel võib välja tulla ka ansambel või oratoorium. Suured koerad peamiselt kuulavad, vahel retsiteerivad mõnes lõigus ning nende hinnang peegeldub selles, millega artisti pärast esinemist austatakse. Tänini läheb suu vesiseks, kui meenutan mahlakat, vähenäritud konti, mille teenisin ühel suveööl iseäranis hingelise ettekande eest. Olin valmis kohemaid jätkama, aga muusikast vaimustunud suured koerad toppisid mulle kiirelt veel teisegi kondi suhu, nii et lisapala jäi siis teiseks korraks, suu oli ju konti täis. Suured koerad kutsuvad eelkirjeldatud kunstižanri üldiselt koerakontserdiks.
          Kui musitseeritakse, olen alati käpp. Mõnikord võtab juhtkoer läikiva puust kasti, vehib mingi toikaga ning kastist tulevad välja imelised helid. Mina tõstan pidulikult koonu ja hakkan kaasa laulma. Sellist asja nimetatakse duetiks.
          Kevadeti olen märganud pika kaela ja terava ninaga koeri üle maja lendamas ja sama kaunilt häälitsemas kui see toikaga uditav läikiv puukast. Oleks mul ka tiivad, lendaksin kaasa, laulaksime koos, paraku jõuan neile vaid mõne igatseva noodi järele hõigata. Selle žanri nimi on ilmselt järelehüüe.
          Suviti tuleb ette, et suured koerad kogunevad tule ümber, küpsetavad liha (nad ei tea, et liha kõlbab tooreltki süüa), joovad oma haisvaid vedelikke ja alustavad siis laulu. Kas täiskuu puudumise või vähese harmooniatundmise tõttu kõlab nende laul niikaua pigem ulumisena, kuni sekkun mina. Alles minu võimas, treenitud hääl ühendab asjatundmatud käratsejad lõpuks korralikult kõlavaks kooriks. (Muide, olen kuulnud, et suured koerad kogunevad aeg-ajalt hulgakesi kokku, et kooris laulda. Väikseid koeri nad kaasa ei võta, küllap pelgavad häbisse jääda.)
          Ühislaul lõpeb meil sageli tantsulise liikumisega – mina ees, suured koerad järel – me teeme mitu ringi ümber tule, istume uuesti maha, mulle visatakse järelejäänud lihatükid ning suured koerad panevad küpsema järgmised. Sellist kompleksüritust võib julgesti laulu- ja tantsupeoks kutsuda.
          Jah, mõnikord peale tublit einet mõtlen, et muusika on isegi täidetud toidukausist kaunim.

ELU ON ILUS
Aga teate ju, et „haukumine hõbe, urisemine kuld". Lõpetuseks veel natuke koeratarkust ja siis on aeg minna toidukaussi üle vaatama.

          Ajalehe lugemine ja aiaposti nuusutamine on täiesti sarnased tegevused – värskeid uudiseid armastab igaüks.
          Poliitikutel soovitan võtta õppust koertelt – kari püsib koos, kui suuremad aitavad väiksemaid, ei aja asju üle nende pea ega jäta söögikordi vahele.
          Üksmeelne kari saab hakkama nii kurja maailma kui kurjade koertega, sellise karja ka pisima liikme hambaid kardab iga ülbe hulkurkoer.
          Ning uskuge mind – koer on ka inimene.
          Ja vastupidi.

Sunday, April 10, 2016

AGATHA CHRISTIE, KIRJANIK JA LEGEND

  

        Tuntud inimeste elukäigud muutuvad aja möödudes tihtipeale üha ilukirjanduslikumaks, kuulsast kirjanikust võib saada legend. Soovivad ju lugejad huvitavale raamatule lisaks kuulda haaravaid lugusid ka oma lemmikkangelaste autori kohta, raamatukaupmehed tõsta läbimüüki põrutavate seikade esitamisega kirjaniku isikust, teadlased kaunistada kuivi fakte põnevate oletustega, et materjal kaasakiskuvam oleks ja meediagi ootab ikka midagi uut ja huvitavat.
         Soodustavaks asjaoluks on muidugi kirjaniku surm - autor ei saa enda kohta öeldut enam ümber lükata ja vähemalt inimpõlve pikkune ajaline distants teisalt - ka kirjaniku kaasaegsed ei saa enam õiendada, et "kuulge, tegelikult juhtusid asjad ju hoopis teistmoodi". Näiteks "Iliasest" ja "Odüsseiast" on kuulnud iga koolilaps, mõni ehk lugenudki, kuid nende oletatav autor pole vähem müütiline kui tema eeposte muinasjutulised heerosed. Fantaasiale on ruumi, sest kui isegi Homerose eluaja dateeringud kõiguvad tervelt 5 sajandi võrra, mis täpsusest saab siis elusündmuste puhul rääkida!
        Või võtame William Shakespeare, kelle teoste trükiarv jääb väidetavalt alla vaid piibliraamatu väljaannetele ning kelle elutee lõppes mitte tuhandete vaid "ainult" 400 aasta eest. Tema tekste esitatakse raugematu menuga kogu maailma lavadel, kuid katkendlik andmestik näitekirjaniku elust on segunenud oletuste ja väljamõeldistega nii, et tänapäeva kineast võib ajaloouurijate hukkamõistu pelgamata Williamist julge fantaasiafilmi vändata.
          Kriminaalkirjanik Agatha Christie, kelle surmast tänavu möödus 40 aastat, looming võib kriitikute silmis küll kuulsa kaasmaalase omale alla jääda, samas nimetab Guinessi rekordite raamat neid mõlemat võrdselt maailma enimmüüdud kirjanikeks. Tõsiasi, et ühe koduse haridusega tavalise neiu teoseid müüakse nüüd miljardite kaupa kõlab ju pigem muinasjutu kui faktina...
       Agatha Mary Clarissa Miller sündis 1890. aastal Inglismaal jõukas keskklassi peres. Väikeseid kodusaari ja tohutut Briti impeeriumi valitses tollal kuninganna Victoria, inglased olid juhtpositsioonil maailma majanduses, kaubanduses ja tööstuses, edukad teadustes ja väljapaistvad kunstides. Ja ehkki järgnevates ilmasõdades kaotas Briti kroon suure osa oma hiilgusest, kasvas tulevane kirjanik siiski keskkonnas, kus selle krooni alamal oli kerge ennast teistest maadest ja rahvastest paremaks pidada.
               Seetõttu pole sugugi vähetähtis, et äsja sõjaväelase Archibald Cristiega abiellunud noore naise esikteose "Salapärane juhtum Stylesis" peakangelaseks on hoopis võõramaalane, sõja jalust Inglismaale pagenud belgia politseinik Hercule Poirot. Tõsi, tema lähemateks kaaslasteks saavad (ja jäävad ka hilisemates lugudes) tüüpilised inglased - sportlane, härrasmees ja romantik Arthur Hastings ning praktilise meelelaadiga inspektor Japp Scotland Yardist - kuid nende rolliks on pigem luua inglaslik taust väikest kasvu veidrate mandri-Euroopa maneeridega detektiivi eredale isiksusele.
          Agatha Christie nüüd juba sada aastat tagasi, 1916. aastal kirjutatud esimene kriminaalromaan ilmus pärast I maailmasõja lõppu, 1920. aastal, pärast pikka kauplemist ja "ekspluataatorliku lepingu" sõlmimist kirjastaja poolt ning võitis kiiresti lugejate poolehoiu.
          Hercule Poirot jõuab tegutseda veel 33 romaanis ja 54 lühijutus. 1927. aastal ilmub "hallide ajurakkude" abil kuritegusid avastava detektiivi kõrvale vanatüdruk Jane Marple St Mary Meadi külast, kes kasvatab lilli ja "eeldab kõigist ja kõigest alati halvimat ning kelle arvamused osutuvad tavaliselt ehmatamapanevalt õigeteks" kui tsiteerida Marple lugude teist kangelast, moodsat kirjanikku Raymond Westi.
          Jane Marple ja Hercule Poirot on Agatha Christie kaks kõige kuulsamat kirjanduslikku kuju, nende kaudu avanevad autori enda arusaamad elust ja inimloomusest. Proua Agatha, kes elu lõpul aadliseisusesse tõsteti ja mitteametlikult "kuritegude kuningannaks" krooniti, olevat oma lugude süžeesid välja mõelnud vannis lesides. Seega on ta ise prototüübiks nii "hallide ajurakkude" liigutajale Hercule Poirot`le kui kodus kuritegusid lahendavale Jane Marple`ile, kes tegutseb 12 romaanis ja 21 lühijutus.
          Ehkki Agatha Christie reisis küllalt palju, käis näiteks koos oma teise abikaasa, arheoloog Max Mallowaniga korduvalt Idamaades (saades sealt inspiratsiooni mitmete kriminaalromaanide jaoks), oli tema elu pealtnäha üsna sündmustevaene. Korra on populaarne kirjanik siiski suutnud avalikkust šokeerida, kadudes ühel pärastlõunal ilma ette hoiatamata oma kodust. Nii tema lähikondlased kui arvukad austajad lõid häirekella, uudised ilmusid ajalehtede esikülgedel, otsingutes osales tuhatkond politseinikku ja ligi 15 000 vabatahtlikku, murelik kolleeg söör Arthur Conan Doyle käis koguni spiritistilt nõu küsimas, kuni kaotsiläinu lõpuks leiti ühest veeprotseduure pakkuvast hotellist, kus ta oli kümmekond päeva segamatult valenime all elanud. See salapärane juhtum, mida Agatha Christie kunagi selgitanud pole, annab siiani tööd ja leiba nii uurijatele kui müstifikaatoritele. 
          Kirjandusinimesed väidavad, et Agatha Christie krimilugude tugevus põhineb klassikalisele mõistatuste lahendamise skeemile - sooritatud on saladuslik roim, tutvustatakse asjaga seotud isikuid, kõik on kahtlusalused, kohale saabunud meisterdetektiiv avastab veel hulga varjujäänut ning paljastab õige süüdlase alles päris lõpus, üllatusena lugejale, kelle käsutuses on ju kogu aeg olnud sama informatsioon mis uurijalgi. Tõepoolest, Agatha Christie`le on selles vallas raske konkurentsi pakkuda, leidub küll väärikaid eeskujusid ja rohkelt andekaid või vähemandekaid järeleaimajaid - toetub ju tänapäevagi detektiivkirjandus ja -film suuresti selle vannis mõtiskleda armastanud daami õlgadele - trooni pärida pole senini kellelgi õnnestunud.
          Agatha Christie pöörane menu ei lähtu siiski ainult nutikast konstruktsioonist, peab olema veel midagi, mis sunnib isegi lahendust ette teades tuttavat romaani uuesti lugema või selle ainetel tehtud filmi vaatama. Arvatavasti peitub see "miski" tegelaskujude usutavuses. Agatha Christie keerulistes mõrvalugudes tegutsevad tüübid 20. sajandi inglise keskklassist, mida kirjanik hästi tundis. Ikka leidub seal maamõisnik või uusrikas oma uhke maja, ülemteenri ja toatüdrukuga, pisut koomiline erusõjaväelane ja kohalik arst, vanamoeline advokaat ja perekond, kellel "luukere kapis", külavaimulik ja truudusetu abielumees, ikka osaleb mõni näitlejanna, seikleja, õpetajanna või kunstnik, ikka tunneb keegi põhjalikult oma naabreid, aga keegi on kaua välismaal olnud... Kogu see elust maha kirjutatud rahvas käitub ja kõneleb realistlikult ka kõige uskumatumas mõrvamüsteeriumis ning meil on kerge neid mõista ja nendega samastuda. Räägitakse, et Suurbritannia praegune kuninganna Elisabeth II on Agatha Christie kirjutatut nimetanud igast etiketi- ja protokolliraamatust paremaks käitumisõpikuks just tema tegelaste kõnepruugi ja kommete tõepärase kirjelduse tõttu. Ilmselt kuninganna ei teadnud, et legendi kohaselt dame Christie, kellel olnud ületamatuid raskusi õigekirjaga, ei pannud ise paberile ridagi, vaid dikteeris oma lood abilistele, kes need siis üles kirjutasid ning kirjavahemärkidega varustasid.
          Jäägu Agathe Christie loominguline köök pealegi saladuseks, tegelaskujude inimlikkust see ei vähenda, nad on igapäevased nii oma voorustes kui vigades ning autor suhtub neisse sümpaatiaga. Kuid on piir, mille ületanud tegelane kaotab kirjaniku poolehoiu täielikult - see on kurjus, mis mõistab surma teise inimolendi. Kurjuses pole Agatha Christie jaoks midagi abstraktset või poeetilist, me ei kohta tema raamatutes professor Moriarty taolisi võluvaid kurje geeniusi, näeme tavalist alatust ja saamahimu, mis võib igaühe meist lõpuks roimani viia. Kuritegude avastamise kunstiteoseks vorminud kirjaniku jaoks on kuritegu ise oma olemuselt väike, inetu ja põlastusväärne. Tähtis pole mitte süüdlase avalik karistamine, vaid leppimatus kurjusega. Agatha Christie mõistab ja kirjeldab mõrvari motivatsiooni, kuid ei andesta tema tegu. Milline erinevus silmakirjateenritest, kes leiavad, et kaastunne kurjategija vastu vabandab või leevendab automaatselt ka tema poolt sooritatud roimi!
          Õigluse nimel tuleb küll meenutada, et kusagil 1930ndate lõpus olevat kirjanik kurtnud oma tüdimust ühest "väljakannatamatust, isekast tüütusest" - Hercule Poirot`st ning pidanud plaani ta järgmises teoses mõrvata. Erinevalt Sherlock Holmes`i autorist suutis Agatha Christie sellisest kiusatusest siiski loobuda ning populaarne detektiiv jäi sedapuhku ellu.
          Liig innukasse inglaslikkusesse suhtub inglanna Christie paraja irooniaga. Ükski inimene pole teisest parem või targem lihtsalt päritolu tõttu, ei aita ka raha ja positsioon, paremuse mõõdupuuks on selge mõistus ja puhas kõlblus. Agatha Christie pidas ennast meelelahutajaks, ta soovis oma lugejatele pakkuda meeldivat ajaviidet, mitte moraali jutlustada kuid sai sellest hoolimata hakkama head ja kurja eristava, kitsarinnalisust tauniva, rahvuslikkust au sees pidava hoiaku propageerimisega. Küllap ta ise uskus neisse väärtustesse, küllap peitub siin veel üks Agatha Christie menukuse saladustest.
          Agatha Christie kirjutas peamiselt romaane ja jutustusi, kuid paljud neist, tänaseks ilmselt juba kõik, on dramatiseeritud ning leidnud tee teatrisse, kinolinale ja teleekraanidele. Tema enda poolt 1947. aastal kirjutatud "Hiirelõks" on samuti Christie varasema jutustuse dramatiseering. Näidendi esietendusel 1952. aastal pakkus autor selle lavaeaks "kaheksa kuud, arvan kaheksa kuud, mitte enam". Tegelikkus ületas aga kõik ennustused - 2012. aastal tähistati etendust järjekorranumbriga 25 000, seda oli Inglismaal mängitud katkematult 60 aastat... Siinkirjutajal puuduvad andmed, palju on "Hiirelõksu" lavastatud ja etendatud mujal maailmas, Eestis on seda igatahes mängitud Pärnu Endlas (lavastaja Ingo Normet 1971), Vene Draamateatris (lavastaja Vitali Tšermenjov 1973) ja Eesti Noorsooteatris (lavastaja Jaanus Rohumaa 1993).
              Huvitaval kombel pole Agatha Christie vägagi menukatest Poirot ja Marple lugudest ükski müügitabeli absoluutne tšempion, kõiki neid edestab 1939. aastal kirjutatud "Kümme väikest neegrit", mille dramatiseeringutel ei näi lõppu tulevat. Tegemist on Agatha Christie müüduima romaani ja müüduima kriminaalromaaniga üldse, vististi üle 100 miljoni eksemplari.
           19. sajandi lastelaulult nime saanud mõrvamüsteeriumis saavad üksikule saarele lõksu jäänud kümme tegelast üksteise järel otsa ning neid ei aita ükski teravapilguline detektiiv. Pole vaheda mõistusega Poirot´d ega läbinägelikku miss Marple`t, pole ühtki Christie lugude tuttavat tegelast, ainult Neegrisaar ja selle heitunud asukad. Pole ka üht selget mõrva ega mõrvarit, inimesed surevad kummalistel asjaoludel, laulusõnadele vastavalt ning ellujäänute ebakindlus ja hirm muudkui kasvavad, sest süüdlane peab ju olema üks neist endist. Aga kes?
          "Kümme väikest neegrit" on kahtlemata kriminaalkirjanduse pärl, põnev ja saladuslik, õudne ja naljakas, ühtaegu nii thriller kui must komöödia, samas üdini christielik, sest tegelased kujutavad ikka läbilõiget inglise keskklassist ning lõpplahendus suudab ikka üllatada.
          Vaevalt, et kirjanik nii kavatses, kuid kurbnaljakad lood juhtusid ka seoses romaani pealkirjaga. Kriminaallugu "Kümme väikest neegrit" pole kuskilt otsast seotud rassi- või rahvusprobleemidega, ometi tuli juba ilmumisjärgsel aastal USA-s panna nimeks "Ja ei jäänud teda ka", et mitte solvata mustanahalisi. Eestis mäletatakse seda aastat okupatsiooni algusena, võõrvõim kehtestas oma ideoloogia, milles muude asjade kõrval sätestati, et neeger tähendab pahade kapitalistide poolt orjastatud ja alandatud tumedanahalist inimest. Niisiis, kui Londonis ilmus 1977. aastal viimane "Kümne väikse neegri" originaalpealkirjaga kordustrükk, oli Eestis kasvanud juba teine inimpõlv teadmisega, et sõna "neeger" (hsp negro, ld niger must) tähendab austusavaldust ja on vapruse tunnusmärk.
    

      1976. aastal lavastas Agatha Christie menuromaani Eesti Noorsooteatris Kalju Komissarov, Mati Undi dramatiseering kandis nime "Kümme neegrit", laulusõnadele kirjutas uue viisi Olav Ehala. Teatrilegend Kalju Komissarov meenutab: "Publik oli ilmselt rahul, mängisime juba sajandat korda ja saalid olid ikka rahvast täis. Kui näitlejad poleks ära tüdinenud ning palunud tükk ometi juba repertuaarist maha võtta, oleksime vabalt võinud veel sada etendust anda ja pagan teab, kas sellestki oleks piisanud!".
          Eelkirjeldatud 40 aasta tagune teatrisündmus andis tõuke Vilde teatrile, kus nüüd, aastal 2016, lavastaja Jaan Willem Sibula eestvõttel on publiku ette toodud uus lavaversioon sellest vanast, paljumängitud, paljude nimedega kuid ikka värskendavat kaasaelamist pakkuvast loost.