SUURED JA VÄIKESED
Tegelikult oli ülim aeg pisut einestada, aga kauss oli
tühi.
Vaatasin oma tühja kaussi ning suuri koeri, kes minu
tungivat pilku märgates omavahel tasakesi urisesid kuid mingit kausitäitmise entusiasmi
ei ilmutanud. Olin siis alustuseks lihtsalt vait, ei hakanud isegi demonstratiivselt
vett lakkuma.
Söögiteemalised
diskussioonid on meil igapäevased. Suured koerad arvavad, et alles nad andsid
mulle süüa, mina leian, et see oli ammu ja seda oli vähe. Õigus on muidugi
minul ja oma õigust peab taga nõudma!
Suurtelt
koertelt tuleb õigust nõuda kultuurselt, käratsemine ja karglemine neile kohe
üldse ei meeldi. Alandlik pilk, traagiline ilme ning vaatemäng „kurb koerakene
tühja toidukausikesega" veenavad neid hoopis enam. Suured koerad ei jaga väiksema
söögimuresid, kuid on õnneks piisavalt intelligentsed, et alluda
psühholoogilisele survele – lõpuks poetavad nad su kaussi üht-teist suupärast
ning urisevad lepitavalt.
Ise söövad
nad iga natukese aja tagant, käivad muudkui sahvri ja pliidi vahet ja tassivad
esikäppades toidukausse, milles lõhna järgi otsustades on hoopis paremad palad
kui need pabulad, mida mulle antakse. Eluvaimu aitavad ju sees hoida, aga ega
nad mingi eriline gurmee ka pole. Nüüd saate aru, miks olen sunnitud söögiteemalisi
väitlusi pidama – et hoida au sees koertevahelist võrdsust ning
pabultoidukordade mõttetult pikkade ajavahede tõttu.
Maailm on
tõesti huvitav.
ELU ON HUVITAV
Kutsikana arvasin, et maailm on kui üks koerakari. Suured
koerad juhivad ning hoolitsevad väiksemate eest, väikesed on nende sõbrad ja
karja ustavad liikmed. Lihtne! Siis sain suuremaks ja targemaks ning märkasin,
et koeri on hoopis rohkem ja erinevaid, kui esmapilgul arvata võiks, samuti on
palju erineva eluviisiga karju. Suure koeraga sõbrustamine on üks võimalik
elustiil, kuid olles selle ükskord valinud, oled valinud elu kvaliteettasandil.
Ei pea hommikust õhtuni jahil käima, magada saab rahulikult nii palju kui
meeldib, seltskond, peavari ja toit on garanteeritud (toidukordi võiks
loomulikult tihedamini olla). Nii et kui soovid turvalist ja motiveeritud elu,
ela koos suurte koertega.
Ärge
arvake, et propageerin laiskust ja priileivasöömist. Asi pole üldse nii, suure
koera hoolitsuse eest ulatab väike koer talle raskel hetkel oma hindamatu
abikäpa, selline on väikese koera amet.
Näiteks
istub suur koer tagakäppadel, vaatab kaugusesse ning ohkab. Küllap on tal kõht
kurb. Paned oma pea talle sülle ja annad märku, et mõistad tema muret. Näitad,
et oled valmis kasvõi kogu kurbuse oma kõhtu võtma, sest selline on sõbra viis.
Selle peale suur koer haugub vaikselt, silitab ja sügab sind (oi kui mõnus),
paneb siis nii sinu kui enda toidukaussi midagi maitsvat ning sinu
omakasupüüdmatu tegevuse tulemusena on nüüd ühe üksildase kurva kõhu asemel
hoopis kaks rõõmsat!
Või võtame
igapäevase ränga ülesande suur koer välja viia. Tal ei püsi ju endal meeles, et
liig pikk nelja seina vahel istumine pidurdab isiksuse arengut. Pead niikaua
märku andma kuni suur koer oma tubased tegevused katkestab, lubab ennast rihma
otsa kinnitada (et mitte jalutuskäigu ajal kaotsi minna) ja laseb ennast õue
talutada.
Ja koju
tagasi jõudes pead suurele koerale meenutama, et pärast väljaskäiku on tavaks janu
kustutada ja keha kinnitada...
...ja vaevalt
jõuad korraks pikali visata, kui juba pead alustama ettevalmistusi järgmiseks
ringiks ning kõik algab otsast peale, sest suur koer on vahepeal jõudnud
lakkamatult ringi sekeldada ja, ütleme ausalt, nii palju mõttetusi korda saata,
et lihtsad tarkused on tal jälle peast pudenenud...
MÄNGU ILU
Jah, mõned lihtsad tarkused suurte koerte peadesse ei
mahu, kuid tuleb tunnistada, et mängida nad oskavad. Mänguoskus peab olema
kaasa sündinud, sest juba nende kutsikad (kes muide teatud vanuseni valdavad
neljal käpal käimise suursugust kunsti) saavad sellega hakkama. Suure koera
kutsikaga saab hullata nagu omasugusega, mürada, maadelda, klähvida ja
teineteise koonusid lakkuda (see suurtele koertele miskipärast ei meeldi, mitte
pole taibanud, miks?).
Mängu põhikomponendid
on teatavasti tagaajamine, äratoomine ja purelemine. Tagaajamine tähendab seda,
et üks jookseb ja teine jälitab ning siis vastupidi. Äratoomiseks on vaja eset,
mida suur koer saab esikäpaga eemale visata ja väike koer hammaste vahele võtta
ning tagasi tuua. Purelemine tähendab otsustamist, kas see ese võetakse käppa
või hammaste vahele. Pureleda tuleb sportlikult ja vastast üle kavaldades. Mängijaid
võib olla kaks või palju-palju ning ilusa mängu lahutamatuks koostisosaks on
kõva lärm ja pealtvaatajate ergutushaukumine.
Parim koht
mängimiseks on liivarand, suurtele koertele tuleb au anda, et nad sellise koha
on leiutanud. Hästikorraldatud liivarannas on rohkesti liiva ja palju vett, kohati
natuke raipelõhna, väikeseid ja suuri koeri ning nende kutsikaid. Vees
sulistatakse ja ujutakse (soositud stiiliks on ujuda „koera"), liiva sees
püherdatakse, raipelõhn juhatab peidetud aareteni, enda kuivatamine rannas
lesiva suure koera vahetusnahkadel tekitab aga rõõmsat elevust ning edendab
seltskondlikke kontakte.
OMA NAHK ON IHULE KÕIGE LÄHEMAL
Suurtel koertel on komme pidevalt nahka vahetada. Korralikul
väikesel koeral on üks nahk, mis korras peetuna püsib eluaeg kasutuskõlblik.
Mõnedel see ehk natuke muudab eri aastaaegadel tooni, aga tõmmata iga päev selga
täiesti uus, teist värvi ja teise lõhnaga nahk – sellise trikiga saavad hakkama
vaid suured, tagajalgadel käivad tüübid.
Vahetusnahku
on suurtel koertel mitu ja nende vahetamine näib olevat omaette teadus. Saad näiteks
suure koera pika lunimise järel jalutusrihma otsa, oled ta juba ukseni
talutanud, kuid tema tormab ootamatult tagasi, et veelkord nahka vahetada. Ise
pani hetk tagasi peegli ees pikalt ja hoolikalt jalutamisnahka selga! Jõuate
vaevalt õue, kui suur koer rebib jälle tagasi! Longid talle järele ja näed, et
nüüd on tarvis panna veel midagi esikäppade otsa ning pähe. Milleks kogu see
jant, kui pärast õuekäiku võetakse kogu komplekt niikuinii seljast ja asendatakse
toasolemise nahaga? On`s vaja asi nii keeruliseks ajada, kõigi nende vahetusnahkade
all näib suurtel koertel mingisugune pärisnahk ju ka olevat. Tõsi – mitte kuigi
kvaliteetne, õhuke, ilma karvadeta – võib-olla kõlbabki ainult rannas
käimiseks?
Üldlevinud
seisukoht ongi selline, et kuna pärisnahk on suurtel koertel niru, siis vajavad
nad lisanahku. Mina isiklikult arvan, et küllap see tuleb neil söögist. Kui
sööd peale korraliku toidu veel igasugu veidralt lõhnavat kraami, muutuvad su
kombed kah imelikuks. Komme kokku tulla, klähvida ja juua vee asemel kummalisi
haisvaid vedelikke, muudab suurte koerte käitumise veel veidramaks. Näiteks
võivad nad täitsa tõsise näoga hakata rääkima, kuidas kellelgi „nahk üle
kõrvade tõmmata". Õnneks pole ma sellist jubedat asja pealt näinud, aga
kui see on mingi naljajutt, siis mulle niisugused naljad ei meeldi.
(Ärge nüüd
mõelge, et suuri koeri halvustan, tegin vaid pisut edasiviivat kriitikat nagu
sõprade vahel peab tegemagi. Koera vabadus seisnebki ju oskuses allutada ennast
üldistele huvidele, unustamata seejuures isiklikke kalduvusi. Oska täita oma
kohustusi karja ees, pea lugu koerte erinevustest ning sa saad kärmelt hakkama
oma toimetustega, võidad ruttu kõik raskused ning sul jääb aega nii puhkuseks
kui meelelahutuseks!)
ARS LONGA
Kaunis viis vaba aja sisustamiseks on muusika. Minul
tekib laulutuju näiteks täiskuu ajal, siis võin trepile maha istuda ja
täiemahulise kontserdi anda. Tavaliselt on see soolokontsert, kuid naabrikoerte
toel võib välja tulla ka ansambel või oratoorium. Suured koerad peamiselt
kuulavad, vahel retsiteerivad mõnes lõigus ning nende hinnang peegeldub selles,
millega artisti pärast esinemist austatakse. Tänini läheb suu vesiseks, kui
meenutan mahlakat, vähenäritud konti, mille teenisin ühel suveööl iseäranis
hingelise ettekande eest. Olin valmis kohemaid jätkama, aga muusikast
vaimustunud suured koerad toppisid mulle kiirelt veel teisegi kondi suhu, nii
et lisapala jäi siis teiseks korraks, suu oli ju konti täis. Suured koerad
kutsuvad eelkirjeldatud kunstižanri üldiselt koerakontserdiks.
Kui
musitseeritakse, olen alati käpp. Mõnikord võtab juhtkoer läikiva puust kasti,
vehib mingi toikaga ning kastist tulevad välja imelised helid. Mina tõstan
pidulikult koonu ja hakkan kaasa laulma. Sellist asja nimetatakse duetiks.
Kevadeti
olen märganud pika kaela ja terava ninaga koeri üle maja lendamas ja sama
kaunilt häälitsemas kui see toikaga uditav läikiv puukast. Oleks mul ka tiivad,
lendaksin kaasa, laulaksime koos, paraku jõuan neile vaid mõne igatseva noodi järele
hõigata. Selle žanri nimi on ilmselt järelehüüe.
Suviti
tuleb ette, et suured koerad kogunevad tule ümber, küpsetavad liha (nad ei tea,
et liha kõlbab tooreltki süüa), joovad oma haisvaid vedelikke ja alustavad siis
laulu. Kas täiskuu puudumise või vähese harmooniatundmise tõttu kõlab nende
laul niikaua pigem ulumisena, kuni sekkun mina. Alles minu võimas, treenitud
hääl ühendab asjatundmatud käratsejad lõpuks korralikult kõlavaks kooriks. (Muide,
olen kuulnud, et suured koerad kogunevad aeg-ajalt hulgakesi kokku, et kooris
laulda. Väikseid koeri nad kaasa ei võta, küllap pelgavad häbisse jääda.)
Ühislaul lõpeb
meil sageli tantsulise liikumisega – mina ees, suured koerad järel – me teeme mitu
ringi ümber tule, istume uuesti maha, mulle visatakse järelejäänud lihatükid ning
suured koerad panevad küpsema järgmised. Sellist kompleksüritust võib julgesti
laulu- ja tantsupeoks kutsuda.
Jah,
mõnikord peale tublit einet mõtlen, et muusika on isegi täidetud toidukausist
kaunim.
ELU ON ILUS
Aga teate ju, et „haukumine hõbe, urisemine kuld". Lõpetuseks
veel natuke koeratarkust ja siis on aeg minna toidukaussi üle vaatama.
Ajalehe lugemine
ja aiaposti nuusutamine on täiesti sarnased tegevused – värskeid uudiseid
armastab igaüks.
Poliitikutel
soovitan võtta õppust koertelt – kari püsib koos, kui suuremad aitavad
väiksemaid, ei aja asju üle nende pea ega jäta söögikordi vahele.
Üksmeelne
kari saab hakkama nii kurja maailma kui kurjade koertega, sellise karja ka
pisima liikme hambaid kardab iga ülbe hulkurkoer.
Ning
uskuge mind – koer on ka inimene.
Ja
vastupidi.