Toots: „No ütle, Imelik,
kuda ma pean hinge eest hoolt kandma?
Ja kus see hing üldse on?
Kuda kantakse hinge eest hoolt?“
Imelik: „Seo hing niidiga
kaela.““
Hinge eest hoolt kandmine
näib olevat oluline tegevus, Paunvere koolipoiste mõttevahetus kinnitab ka, et tegemist
on keerulise ettevõtmisega. Kuidas, kus ja kunas seda teha, et korralikult
tehtud saaks?
Meie esivanemad õppisid ära
kasutama talvise pööripäeva aegset sünget ilmastikku. Toimetamised
talumajapidamises lõpetati, uusi ei alustatud, tehti tubast näputööd, magati
korralikult, söödi-joodi põhjalikult, mängiti paganlikke mänge ja puhuti soojas
tares juttu. Ühesõnaga kanti oma hinge eest hoolt, laskmata pimedusel ja külmal
ennast segada.
Sama jätkus pärast ristiusu
omaksvõtmist, nüüd küll juba euroopalike standardite kohaselt, jõulupühade
raamides. Kui kirikus olid hinged kollektiivselt hooldatud, siis mindi koju ja korrati
sedasama individuaalselt – tehti sauna, puhati, söödi-joodi ning aeti hingekosutuseks
juttu.
Tänapäeval oleme jätkuvalt truud
Jeesukese sünnipäevagraafikule, ainult et kiriku asemel käime nüüd advendiajal
pigem pidudel ja poodides, näputööks on kinkide pakkimine ning
ligimesearmastust jagame kaupmeestele, aidates neil jõuluäri läbi viia. Jõuluäri
aiva kosub ja globaliseerub, selle ettevalmistused on muutunud lausa
aastaringseteks, näiteks mina olen korduvalt jaanipäeval jõuluporterit pruukida
saanud. „Kui Arno isaga kaubamajja jõudis, olid jõulud juba
alanud,“ kirjutaks proviisor Luts kaasajal ning segaks tervisejooki „Punsli-eli
jõulu-eri“. Küsiks tema käest klaasikese seda jooki ning nõu, kuidas
kaubanduslikus jõulumöllus mõistuse juurde jääda, aga ei saa, kunagises
apteegis tehakse tervendavate protseduuride asemel mingit kunstivärki ja Luts
ise on juba ammu surnud.
Niisiis
otsustasime naisega, et katsume sel aastal, nagu paljudel eelnevatelgi, hinge
eest hoolt kanda oma jõududega.
Kõigepealt
tegelesime põhjalikult kaubandusega, sest tunnetatud paratamatusest pole mõtet
mööda hiilida ega teeselda, et jõulud käivad ilma materiaalosata, lihtsalt
hinge jõul. Kulus üksjagu aega ja ühte teist asja ka. Seejärel jätsime
sooritatud ostud autosse, võtsime oma hinged kaasa ja läksime taevaminemise
kirikusse.
Taevaminemise
kirikus toimus kontsert, kus esinesid meie lapselapsed. Jõudsime viimasel
hetkel, kirik oli täis võsukeste ülesastumist ootavaid särasilmseid sugulasi,
vaevu leidsime vaba koha. Lapsed tegid jõulumüsteeriumi ja laulsid nagu inglid,
ka need, kellel lauluhääl puudus. Leidsime, et meie lapsed olid lihtsalt
taevalikud ja täpselt samal seisukohal olid kõik kohalviibijad oma laste
suhtes.
Üksmeeles
ja mõistmises jõudsime lõpuks koju, vaatasime teineteisele hingestatult otsa ja
mina ütlesin: „Joome õige natuke!“ ning naine kostis: „Jah, sellest tuleb
tarkus!“
Kui olime juba
natuke targemaks saanud, uuris naine üht jõuluks ostetud raamatut ja luges
sealt sellise luuletuse:
Kui sa ei tule, ei
tähenda kõik see midagi.
Kui tuled, ei
tähenda kõik see midagi.
Luuletus polnud jõuluvanast,
vaid pidi tähendama, et meie pika ja üldiselt kordaläinud kooselu jooksul
olevat naine pidanud mind palju kordi asjatult ootama ja lõpuks üsna ära
tüdinenud. Sellest hoolimata on koos elada parem kui üksi, surragi oleks
mõnusam enam-vähem üheaegselt, leidis naine. Mehed alailma surevad mugavalt
naise hoolitsuse all, naised surgu siis pärast omapead ja ilma kõrvalise abita.
Küsisin,
kas meie „pika ja üldiselt kordaläinud kooselu“ jooksul pole mu naisel tõesti
kordagi pähe tulnud mõtet, et küll oleks vahva, kui abikaasa varem ära sureks,
saaks ometi omaette olla ja teha, mis meeldib.
Naine
muheles ja teatas, et loomulikult on tal see pähe tulnud, kuid iga kord olla
tema häid mõtteid seganud lugu mehest, naisest ja rongisõidust.
(Selle loo
jutustas ühele meie rongiga sõitnud suguharuliikmele vaguniaknast kurvalt välja
vaatav vanaproua. Teie pole seda ilmselt kuulnud, seega toome ta täies mahus
ära, sest lugu on tõsine ja tõstab tuju.)
Elasime mehega armastuses ja
üksmeeles pikki aastaid. Saime omavahel hästi läbi, kumbki ei kurtnud, tegime
tööd ja kasvatasime lapsi. Meie kooselus oli ainult üks ebakõla. Mina nimelt
armastasin kangesti rongiga sõita, minu mehele see aga üldse ei meeldinud. Ega
ma igatsenudki mingeid pikki rongireise, mulle oleks piisanud sõita kahekesi
koos korra nädalas Tartust Jõgevale või
Elvast Peedule ja ma oleks olnud täiesti rahul, aga nii kui sellise ettepaneku
tegin, läksime tülli. Olin siis parem vait.
Aeg läks, aga minu kiindumus
rongiga reisimise vastu ei kahanenud, paraku ei kahanenud ka abikaasa vastumeelsus
– nii kui reisimisest juttu tegin, läksime kohe tülli. Mitu korda mõtlesin, et
kui armas Jumal kutsuks mehe ometi enda juurde, siis saaksin enne talle
järgnemist kasvõi üksipäini rahus reisida. Ma lihtsalt vähekese unistasin, aga kui
mees ühel päeval haigestus ja siis suri, tundsin, et minu palvet oli tõsisemalt
võetud, kui ma soovinud oleksin.
Nüüd olen juba kakskümmend
aastat lesk. Keegi ei riidle, kui rongiga sõitma lähen. Võiksin reisida
kaugetesse maadesse, aga sõidan korra nädalas Jõgevale või Elvasse, täpselt nagu
kunagi soovisin. Ja ma ei tunne sellest mingit rõõmu, sõidan justkui
karistuseks või sellepärast, et kodus on üksi nii igav.
Iga päev mõtlen, kui tüütu
on üksinda reisida. Parema meelega oleksin mehega koos. Elaksime armastuses ja
üksmeeles ja ma ei tülitseks temaga kunagi rongiga reisimise pärast.
Reisimine on täitsa nõme,
kui mõtlema hakata!
Vaatasime
naisega teineteisele otsa, hakkasime naerma ja naine küsis, kas oleme nüüd
piisavalt targad, et asuda jõulukinke pakkima, ning mina kostsin, et see on hea
plaan, küll homme kanname jälle hinge eest hoolt, kui mahti on.
