Möödunud aasta 1.
septembril käisime kunagiste koolikaaslastega külas oma esimesel
klassijuhatajal. Kooli algusest oli möödunud 60 aastat – uskumatu, kuidas aeg
kaob! – aga tore oli kokku tulla. Head mälestused esimesest kooliaastast,
esimesest klassist ja esimesest õpetajast, kellele olime esimesteks õpilasteks,
lähevad aastate möödudes ju vaid ilusamaks!
Meie endiselt
nooruslik ja kaunis õpetaja ütles kohtumise lõpus, et ta armastab lugeda ning
et me võiksime oma kooliajast või elukäikudest kirjutada, ta loeks meelsasti.
Panen
siis ühe loo kirja.
Lugu ei räägi esimesest kooliaastast,
räägib kooliajast nii üleüldse. Kirjeldatud sündmused ja tegelased ei ürita
ajalooliselt täpsed olla. Kindlasti on midagi ilustatud, küllap kedagi
unustatud, mõni seik teisega segamini aetud ja mõni lausa välja mõeldud –
meenutused ei peagi olema täppisteadus või ajalooline õiend – meenutused võivad
olla nagu pilt, mida igaüks ise oma pintsliga ise maalib. Kuid olgu see lugu, isegi kui ta
pole kõige tõepärasem, ikkagi pühendatud meie esimesele pedagoogile (ning
kõigile teistele, kes talle järgnesid)!
1960. aastatel elati tänase Eestiga võrreldes lihtsamalt. Sõjajärgne
viletsus oli hakanud tasapisi taanduma, kuid erilist jõukust polnud kellelgi.
Rõivad ja toidud olid tagasihoidlikud, kodune telefon ja isiklik auto luksus ning
korteriolud kasinad. Mõnigi klassikaaslane oli vaesest perest. Aga inimesed
olid töökad, püüdsid parema järje peale saada ning laste eest kanti hoolt. Taskuraha
igas peres ei jagatud, kuid luba mängimiseks ja sportimiseks anti alati.
Olin küllaltki hea
õpilane, ütlemist oli mõnikord mitte hinnete, vaid sõnakuulmatuse pärast, üldiselt
olin aga „heas kirjas”, mis andis mulle koerustükkide tegemisel teatud eelised.
Pedagoogidel, kes on lõppude-lõpuks ikkagi inimesed, pole ju aega pidevalt
kõike jälgida, seetõttu on neil käepärasem järjekordse koolis toime pandud
tembu süüdlast otsida esmalt „halvas”, kui „heas kirjas” olevate kasvatusaluste
seast. Meie klassil oli oma „halb
poiss” täiesti olemas. Imelik, kui poleks olnud, olime ju täiesti normaalne
klass! Õppis kehvasti, rikkus korda, kiusas tüdrukuid, irvitas, tegi rumalaid
nalju ning oli alati valmis pahandust tegema. Mõnel hommikul ilmus kooli
kuidagi sasitult, mõnikord ei ilmunud üldse. Ükskord jäi keset tundi magama ja
norskas nii magusasti, et terve klass naerma puhkes. Kummaline, aga õpetaja ei
kurjustanud, hoopis palus meil tasa olla, et inimene saaks välja puhata,
võib-olla tal on seda vaja.
Tunnistan, et klassivend
käis mulle sageli närvidele. Ta ei olnud kiuslik, kuid ülemeelikus tujus olles
kedagi rahule ka ei jätnud. Ja nii kui midagi reeglite vastast tegi, jäi alati
vahele! Seisis siis klassi ees, uuris laearmatuuri, pahane pedagoog luges talle
epistlit ja pillas mõne kivi ka meie kapsaaeda. Aga muidu meeldis ta meile
päris hästi – meie oma pätipoiss ikkagi! Oli kuidas oli, ühel
kaunil päeval tekkis klassijuhatajal idee tarvitada ulaka õpilase õigele teele
suunamiseks kollektiivi abi. Konkreetsemalt – panna halb õpilane ühte pinki hea
õpilasega, sest hea võidab kurja, hea eeskuju on nakkav, tarkus kangem kui
rumalus, ja üldse oli klassijuhataja oma mitte kuigi tulemusrikkast ümberkasvatustööst
vist ära tüdinenud. Ühesõnaga, eelkirjeldatud probleemne klassivend pandi istuma
ühte pinki minuga. Algas teguderohke aeg, mida tänini heldimusega meenutan.
VIISAKUS KAUNISTAB INIMEST
Uus pinginaaber teatas alustuseks, et ei tülita enam plikasid, vaid hakkab
maha kirjutama minu pealt ning kuulutas ühisomandiks kogu kraami, mis mu
koolikotis leidus. Ütlesin, et mul pole selle vastu midagi, kui ta ilusasti
küsib, sest hea sõna võidab võõra väe ja viisakus viib ennem sihile kui
ähvardamine. Harjutasime siis viisakalt küsimist ning lahket vastamist, mis oli
väga lõbus ning leiutasime uusi viisakusi, mis oli veel lõbusam. Õpetajal vist
ei olnud sama lõbus, sest ta tegi meile märkuse tunni segamise eest.
Vahetunnis harjutas
pinginaaber viisakat käitumist klassikaaslastega. Käisin tal kannul ning aitasin
sooritada kummardamist, kätlemist ja reveransi tegemist. Leiutasime mitu enneolematult
uudset vestluse alustamise ja suhete sõlmimise viisi. Poisid naersid, õppisid
niksu tegema ja sügavalt kummardama, tüdrukud itsitasid ning kippusid eest ära
jooksma. Korda pidav õpetaja nimetas meid huligaanideks, mis ei olnud temast
kuigi viisakas. Koolipäeva lõpul saatsin
pinginaabri viisakalt koju ja sain teada, kus ta elab, siis saatis tema mind
viisakalt koju ja sai teada, kus mina elan. Lahkusime sõpradena ning täis
kahetsust, et koolivormi juurde ei kuulu sellised kübarad, nagu musketäridel. Küll
oleks tore, kui õpetaja vastu tuleb, sihuke kübar suure kaarega peast võtta,
nii et kübarasuled kombekalt maad riivavad!
SÕBER AITAB SÕPRA
Järgnevad päevad olid tegevusrohked. Õpetasin värskele sõbrale maha kirjutamise
ja spikerdamise suursugust kunsti (mõlemat tuleb teha mõistusega, siis on
asjast kasu) ja tema näitas mulle, kuidas meisterdada häid näpukumme ning
korralikke haake. (Kes ei tea, siis – näpukummid on peenest kummipaelast
laskeriist, mis seotakse nimetis- ja suure sõrme vahele ning mis tulistab
paberist keeratud laskemoonaga – haakidega. Traadist haagid pole soositud, sest
võivad haiget teha – näpukummidega lastakse kaasõpilaste tähelepanu võitmiseks,
mitte vihale ajamiseks. Paberist haagile võib ka salajase sõnumi kirjutada ning
salajast kirjavahetust pidada, tuleb ainult adressaadile pihta saada.)
Pinginaabri hinded
paranesid ning minu laskeosavus ja kirjasõprade hulk kasvas. Mõned pedagoogid
vaatasid meie edenemist siiski umbusklikult – eesti keele õpetaja leidis meie
etteütlustes sarnaseid vigu ja füüsikaõpetaja konfiskeeris mõned näpukummid
(küllap mingite katsete läbiviimiseks), mistõttu tuli uued teha. Said isegi
paremad kui vanad.
SIPELGAD PÜKSIS
Taipasin, et pinginaaber muutub tunni ajal sageli rahutuks mitte üle keeva
energia tõttu, vaid pigem seepärast, et ei saa aru, millest õpetaja räägib.
Võtsime koos mõned teemad läbi ja sõber leidis, et see, mida klassi ees
räägitakse polegi mõttetu jura, vaid kohati täitsa huvitav, eriti kui kuuldu
oma sõnadega ära seletada ja endale selgeks teha. Kõigest klassi ees muidugi ei
räägitud – näiteks kas „elevandi-kondi-londi-üdi-pasteet” on toiduretsept või
lihtsalt kena ütlemine, või kas „traatkõrvadega supilontrus” on lugupidav või
solvav väljend – seda õpetajad ei selgitanud, selle pidime ise välja nuputama.
Igatahes ei olnud
pinginaabril, kui ta jälle keset tundi nihelema hakkas, mitte sipelgad püksis,
nagu matemaatikaõpetaja väitis, pigem väljendas ta nii oma soovi haridust
omandada. Kehakeele lugemist pedagoogidele tollal vist ei õpetatud. Kas neil sipelgate püksis
olemisega kogemusi oli, seda ma ei tea.
PILL TULEB PIKA ILU PEALE
Näpukummide kõrval kogus populaarsust teinegi halli koolipäeva kaunistav
riist – veeprits. Veepritse valmistati tühjaks saanud väikestest plasttuubidest,
neid sai kraani all täita ja kui korgi sisse nõelaga auk torgata oligi prits
valmis. Augu kalibreerimine oli omaette teadus, sellest sõltus pritsi kvaliteet
ning rakendusvõimalused vahetunnis (tunni ajal pritsimist ei peetud heaks
tooniks). Tipptase oli märkamatult kummardudes tabada vastasreas jalutava tüdruku
seelikualust ja süütu näoga edasi kõndida korda pidavale õpetajale vahele
jäämata. Korrarikkujad pandi jalutajate vahele seisma (esimesena tavaliselt
minu pinginaaber) ja kui vahetund hästi korda läks, oli seisjad lõpuks rohkem
kui jalutajaid.
Ühel päeval ilmus
pinginaaber kooli kuskilt hangitud süstlaga. Oli vist käinud kellamees Lible
loosimisel ja võitnud väärt riistapuu, mis tulistas poole koridori peale ja
tegi ikka korralikult märjaks! Katsetasime uut instrumenti poiste tualeti ukse
ees pisemate koolivendade peal. Seal olid kraanikausid, süstal vajas tihedat
laadimist ja katsealustest polnud puudust. Aremad mudilased läksid teise
korruse tualetti, aga julgemad leidsid, et veejoa eest kõrvalepõiklemine ning
tulistajate narrimine on igati kiiduväärt ajaviide. Osad jõnglased olid nii
väledad, et suutsid ilma pihta saamata tualeti ukse taha peitu joosta, need
said autasuks ise süstalt proovida. Meeste mehist ettevõtmist saabusid piiluma
mõned ettevõtlikud tüdrukudki, mis meie indu vaid suurendas. Põrand juba
lainetas ja ergutushüüded muudkui valjenesid kui vaikselt kohale hiilinud
kehalise kasvatuse õpetaja sellele vesisele idüllile järsu lõpu tegi. See muidu
sõnaaher ja morni olekuga mees leidis olukorra ja meie kahe iseloomustamiseks üllatavalt
palju ebameeldivaid sõnu. Siis kupatas väiksemad minema, täitis süstla veega ja
kastis meid põhjalikult märjaks. Siis naeris (nägime seda esmakordselt!) ja
küsis, kuidas maitses! Siis läks võimlasse. Ei läinud direktorile kaebama, oli
jälle selline sõnaaher ja morni olekuga mees.
Lõdisesime oma niisketes
riietes koolipäeva lõpuni ja sõber süstalt edaspidi kooli kaasa ei võtnud. Tõtt
öelda ei pakkunud veega pritsimine meile enam nii suurt lusti kui varem, hakkasime
vist vanaks jääma. Vanainimestele meeldib ju, kui olemine on soe ja kuiv!
ESMAABI EI HÜÜA TULLES
Kui koolis korraldati esmaabi õppused, läks meil vanadus üle. Esmaabilise
tänuväärne amet eeldab nooruslikku südikust ning tundus, et õppust läbi viiv medõde
juhendab meelsamini vapraid noormehi kui tusaseid taate. Oli põhjust innukalt
kaasa lüüa!
Kõigepealt tuli leida
kannatanut etendav vabatahtlik. Kellegi peal tuli ju sidumist, lahase tegemist
ja muid esmaabistamise kunste harjutada, kedagi pidi lõpuks ju saama
kanderaamil ära viia! Vabatahtlikke registreerus hulgaliselt, mis tõi kaasa teatud
rüseluse, millest võitjana väljus minu pinginaaber. Füüsilised argumendid
võivad mõnikord üsna veenvad olla!
Medõde oli asjatundlik –
tohterdasime luumurdu, peapõrutust, nihestust ja muid sagedamini ettetulevaid
traumasid ning õppisime sidumist. Neid oskusi on hilisemas elus tõesti vaja
läinud!
Siis läks õde korraks ära
ja meil hakkas natuke igav. Haavatud kangelane ehk kannatanu soovis, et teda
kanderaamil ringi tassitaks, kuid ravibrigaad otsustas hoopis protseduure
jätkata ning sidemeid ja lahaseid lisada. Neid oligi veel palju kasutamata. Võtsime
eeskujuks pealaest jalatallani sidemesse mähitud patsiendi inglise
naljafilmist, mida kõik esmaabilised olid kinos vaatamas käinud ja hakkasime
pihta. Kannatanule erilist sõnaõigust ei antud. Tüdrukud täiendasid peasidet nii,
et ainult silmad välja jäid ja lõikasid nina kohale õhuaugukesed, poisid
lisasid täiendavad lahased, et garanteerida jäsemete täielik liikumatus.
Kanderaamile panime hoopis ühe õblukese kooliõe ning jooksime oma kandamiga
kannatanu kadeda pilgu all mööda klassi ringi.
Siis tuli õde tagasi koos
õppust üle vaatava komisjoni ja pedagoogilise personali esindajatega. Oli nad
kohale kutsunud, et esitleda kursuse eeskujulikult läbinud klassi ja tõsta
esile parimaid. Meie täiendused lõid ta tummaks ja meile näis, et mitte
vaimustusest. Komisjoni esimees märkis, et sellise kolossaalse koguse ära
raisatud sidemetega oleks saanud aidata hulka ehtsaid vigastatuid, pedagoogid
eemaldasid mõned lahased ning panid kannatanu nurka seisma.
Vaatasime üksteisele otsa
ja läksime tema kõrvale. Tundus, et nii oli õige.
KOOLIELU JA PÄRISELU
Pinginaabri reibas rahmeldamine muutus teinekord siiski väsitavaks ja kui
ta poppi tegi, sain natuke hinge tõmmata. Ühe sellise „puhkepäeva” lõpul
otsustasin vaatama minna, millise meelelahutusega sõber vabaks võetud aega sisustab.
Leidsin ta oma maja eest hiigelsuurest hunnikust briketti keldrisse tassimast.
(Kes ei tea, siis – brikett on turbast pressitud küttematerjal, mida tollal ahjuküttega
majades kasutati. Korralikku põletuspuud oli raske hankida, briketti sai lihtsamalt.
Küttekontori autojuht kallas tellitud tonnid prauhti tänavale ning nende varju
alla viimisega tuli kiirustada, sest kui vihma juhtus tulema, jäi briketist
vaid pruun sodi järele. Sodi ja tolmu tekkis ka kuiva ilmaga parasjagu ja üldse
oli see üks raske ja must töö.) Panin koolikoti aia äärde ja ühinesin
toimkonnaga – briketi tassimine oli mulle tuttav – meie pere elas samuti
ahjuküttega majas.
Väljas hakkas juba
pimenema, kui saabus pinginaabri ema. Käskis mul näo puhtaks küürida ja koju
minna ning asus ise pojale appi.
Sõber puudus koolist
järgmiselgi päeval, teadsin nüüd, miks. Ta oli pärast isa surma ainus mees
majas. Ema läks hommikul tööle ja keegi pidi ju ometi briketi varju alla
toimetama.
Mõistsin, miks meie muidu
üsna range klassijuhataja pinginaabri popitegemistesse mõnikord nii arusaavalt
suhtus – küllap ta teadis, kuidas päris elu käib.
IGA LÕPP ON UUE ALGUS
Kui kõiki tempe, mida pinginaabriga ette võtsime, kirjeldama hakata, see
jutt ei saakski valmis. Suuremast osast pääsesime puhta nahaga, kuid
vahelejäämiste osakaal siiski kasvas, nagu ka pedagoogide kahtlused meie
kooseksisteerimise otstarbekuse üle. Lahendamata kuritööde puhul vaadati üha
sagedamini meie poole, ka klassijuhataja pilk oli kuidagi mõtlik, otsekui loeks
ta omaette Majakovski värssjutustust „Mis on hea ja mis on halb”.
Kas viimaseks piisaks sai
korrapidajaõpetajale vahetunnis kriidiga selja peale kirjutamine, vanadest
kammidest suitsupommide valmistamine, mille käigus mõranes klassi kraanikauss
või tahvlilapi viskamise võistlused, mille järel lapsevanemad kaebasid rikutud
koolivormide üle, on raske öelda. Oli kuidas oli, ühel päeval kutsus
klassijuhataja meid igatahes vestlusele, milles tegi kokkuvõtte meiega
läbiviidud pedagoogilisest eksperimendist ning teatas selle lõpetamisest. Ütles
ohates, et ei taha näha, kuidas muidu üsna tasavägiselt toimunud hea ja kurja
võitluses viimane lõpuks peale jääb.
Järgmisel päeval olid meil
uued pinginaabrid, ees ootasid uued seiklused. Maailma ja iseenda
avastamine jätkus.
Kooliaja lõpuni jäi veel hulk aastaid, hulk pinginaabreid, klassikaaslasi,
õpinguid ja koerustükke, kooli- ja päriselu hetki ning palju pedagooge, keda kunagi
heldimusega meenutada.
Hea ja kurja võitlus jätkub
tänini, jätkub kogu ilmas ja me ei tea endiselt, kumb pool lõpuks peale jääb.
