PEDAGOOGILINE POEEM

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Möödunud aasta 1. septembril käisime kunagiste koolikaaslastega külas oma esimesel klassijuhatajal. Kooli algusest oli möödunud 60 aastat – uskumatu, kuidas aeg kaob! – aga tore oli kokku tulla. Head mälestused esimesest kooliaastast, esimesest klassist ja esimesest õpetajast, kellele olime esimesteks õpilasteks, lähevad aastate möödudes ju vaid ilusamaks!

Meie endiselt nooruslik ja kaunis õpetaja ütles kohtumise lõpus, et ta armastab lugeda ning et me võiksime oma kooliajast või elukäikudest kirjutada, ta loeks meelsasti. 

Panen siis ühe loo kirja.

      Lugu ei räägi esimesest kooliaastast, räägib kooliajast nii üleüldse. Kirjeldatud sündmused ja tegelased ei ürita ajalooliselt täpsed olla. Kindlasti on midagi ilustatud, küllap kedagi unustatud, mõni seik teisega segamini aetud ja mõni lausa välja mõeldud – meenutused ei peagi olema täppisteadus või ajalooline õiend – meenutused võivad olla nagu pilt, mida igaüks ise oma pintsliga ise maalib.

      Kuid olgu see lugu, isegi kui ta pole kõige tõepärasem, ikkagi pühendatud meie esimesele pedagoogile (ning kõigile teistele, kes talle järgnesid)!

 

1960. aastatel elati tänase Eestiga võrreldes lihtsamalt. Sõjajärgne viletsus oli hakanud tasapisi taanduma, kuid erilist jõukust polnud kellelgi. Rõivad ja toidud olid tagasihoidlikud, kodune telefon ja isiklik auto luksus ning korteriolud kasinad. Mõnigi klassikaaslane oli vaesest perest. Aga inimesed olid töökad, püüdsid parema järje peale saada ning laste eest kanti hoolt. Taskuraha igas peres ei jagatud, kuid luba mängimiseks ja sportimiseks anti alati.

      Olin küllaltki hea õpilane, ütlemist oli mõnikord mitte hinnete, vaid sõnakuulmatuse pärast, üldiselt olin aga „heas kirjas”, mis andis mulle koerustükkide tegemisel teatud eelised. Pedagoogidel, kes on lõppude-lõpuks ikkagi inimesed, pole ju aega pidevalt kõike jälgida, seetõttu on neil käepärasem järjekordse koolis toime pandud tembu süüdlast otsida esmalt „halvas”, kui „heas kirjas” olevate kasvatusaluste seast.

      Meie klassil oli oma „halb poiss” täiesti olemas. Imelik, kui poleks olnud, olime ju täiesti normaalne klass! Õppis kehvasti, rikkus korda, kiusas tüdrukuid, irvitas, tegi rumalaid nalju ning oli alati valmis pahandust tegema. Mõnel hommikul ilmus kooli kuidagi sasitult, mõnikord ei ilmunud üldse. Ükskord jäi keset tundi magama ja norskas nii magusasti, et terve klass naerma puhkes. Kummaline, aga õpetaja ei kurjustanud, hoopis palus meil tasa olla, et inimene saaks välja puhata, võib-olla tal on seda vaja.

      Tunnistan, et klassivend käis mulle sageli närvidele. Ta ei olnud kiuslik, kuid ülemeelikus tujus olles kedagi rahule ka ei jätnud. Ja nii kui midagi reeglite vastast tegi, jäi alati vahele! Seisis siis klassi ees, uuris laearmatuuri, pahane pedagoog luges talle epistlit ja pillas mõne kivi ka meie kapsaaeda. Aga muidu meeldis ta meile päris hästi – meie oma pätipoiss ikkagi!

      Oli kuidas oli, ühel kaunil päeval tekkis klassijuhatajal idee tarvitada ulaka õpilase õigele teele suunamiseks kollektiivi abi. Konkreetsemalt – panna halb õpilane ühte pinki hea õpilasega, sest hea võidab kurja, hea eeskuju on nakkav, tarkus kangem kui rumalus, ja üldse oli klassijuhataja oma mitte kuigi tulemusrikkast ümberkasvatustööst vist ära tüdinenud. Ühesõnaga, eelkirjeldatud probleemne klassivend pandi istuma ühte pinki minuga. Algas teguderohke aeg, mida tänini heldimusega meenutan.

 

VIISAKUS KAUNISTAB INIMEST

Uus pinginaaber teatas alustuseks, et ei tülita enam plikasid, vaid hakkab maha kirjutama minu pealt ning kuulutas ühisomandiks kogu kraami, mis mu koolikotis leidus. Ütlesin, et mul pole selle vastu midagi, kui ta ilusasti küsib, sest hea sõna võidab võõra väe ja viisakus viib ennem sihile kui ähvardamine. Harjutasime siis viisakalt küsimist ning lahket vastamist, mis oli väga lõbus ning leiutasime uusi viisakusi, mis oli veel lõbusam. Õpetajal vist ei olnud sama lõbus, sest ta tegi meile märkuse tunni segamise eest.

      Vahetunnis harjutas pinginaaber viisakat käitumist klassikaaslastega. Käisin tal kannul ning aitasin sooritada kummardamist, kätlemist ja reveransi tegemist. Leiutasime mitu enneolematult uudset vestluse alustamise ja suhete sõlmimise viisi. Poisid naersid, õppisid niksu tegema ja sügavalt kummardama, tüdrukud itsitasid ning kippusid eest ära jooksma. Korda pidav õpetaja nimetas meid huligaanideks, mis ei olnud temast kuigi viisakas.

      Koolipäeva lõpul saatsin pinginaabri viisakalt koju ja sain teada, kus ta elab, siis saatis tema mind viisakalt koju ja sai teada, kus mina elan. Lahkusime sõpradena ning täis kahetsust, et koolivormi juurde ei kuulu sellised kübarad, nagu musketäridel. Küll oleks tore, kui õpetaja vastu tuleb, sihuke kübar suure kaarega peast võtta, nii et kübarasuled kombekalt maad riivavad!

 

SÕBER AITAB SÕPRA

Järgnevad päevad olid tegevusrohked. Õpetasin värskele sõbrale maha kirjutamise ja spikerdamise suursugust kunsti (mõlemat tuleb teha mõistusega, siis on asjast kasu) ja tema näitas mulle, kuidas meisterdada häid näpukumme ning korralikke haake. (Kes ei tea, siis – näpukummid on peenest kummipaelast laskeriist, mis seotakse nimetis- ja suure sõrme vahele ning mis tulistab paberist keeratud laskemoonaga – haakidega. Traadist haagid pole soositud, sest võivad haiget teha – näpukummidega lastakse kaasõpilaste tähelepanu võitmiseks, mitte vihale ajamiseks. Paberist haagile võib ka salajase sõnumi kirjutada ning salajast kirjavahetust pidada, tuleb ainult adressaadile pihta saada.)

      Pinginaabri hinded paranesid ning minu laskeosavus ja kirjasõprade hulk kasvas. Mõned pedagoogid vaatasid meie edenemist siiski umbusklikult – eesti keele õpetaja leidis meie etteütlustes sarnaseid vigu ja füüsikaõpetaja konfiskeeris mõned näpukummid (küllap mingite katsete läbiviimiseks), mistõttu tuli uued teha. Said isegi paremad kui vanad.

 

SIPELGAD PÜKSIS

Taipasin, et pinginaaber muutub tunni ajal sageli rahutuks mitte üle keeva energia tõttu, vaid pigem seepärast, et ei saa aru, millest õpetaja räägib. Võtsime koos mõned teemad läbi ja sõber leidis, et see, mida klassi ees räägitakse polegi mõttetu jura, vaid kohati täitsa huvitav, eriti kui kuuldu oma sõnadega ära seletada ja endale selgeks teha. Kõigest klassi ees muidugi ei räägitud – näiteks kas „elevandi-kondi-londi-üdi-pasteet” on toiduretsept või lihtsalt kena ütlemine, või kas „traatkõrvadega supilontrus” on lugupidav või solvav väljend – seda õpetajad ei selgitanud, selle pidime ise välja nuputama.

      Igatahes ei olnud pinginaabril, kui ta jälle keset tundi nihelema hakkas, mitte sipelgad püksis, nagu matemaatikaõpetaja väitis, pigem väljendas ta nii oma soovi haridust omandada. Kehakeele lugemist pedagoogidele tollal vist ei õpetatud.

      Kas neil sipelgate püksis olemisega kogemusi oli, seda ma ei tea.

 

PILL TULEB PIKA ILU PEALE

Näpukummide kõrval kogus populaarsust teinegi halli koolipäeva kaunistav riist – veeprits. Veepritse valmistati tühjaks saanud väikestest plasttuubidest, neid sai kraani all täita ja kui korgi sisse nõelaga auk torgata oligi prits valmis. Augu kalibreerimine oli omaette teadus, sellest sõltus pritsi kvaliteet ning rakendusvõimalused vahetunnis (tunni ajal pritsimist ei peetud heaks tooniks). Tipptase oli märkamatult kummardudes tabada vastasreas jalutava tüdruku seelikualust ja süütu näoga edasi kõndida korda pidavale õpetajale vahele jäämata. Korrarikkujad pandi jalutajate vahele seisma (esimesena tavaliselt minu pinginaaber) ja kui vahetund hästi korda läks, oli seisjad lõpuks rohkem kui jalutajaid.

      Ühel päeval ilmus pinginaaber kooli kuskilt hangitud süstlaga. Oli vist käinud kellamees Lible loosimisel ja võitnud väärt riistapuu, mis tulistas poole koridori peale ja tegi ikka korralikult märjaks! Katsetasime uut instrumenti poiste tualeti ukse ees pisemate koolivendade peal. Seal olid kraanikausid, süstal vajas tihedat laadimist ja katsealustest polnud puudust. Aremad mudilased läksid teise korruse tualetti, aga julgemad leidsid, et veejoa eest kõrvalepõiklemine ning tulistajate narrimine on igati kiiduväärt ajaviide. Osad jõnglased olid nii väledad, et suutsid ilma pihta saamata tualeti ukse taha peitu joosta, need said autasuks ise süstalt proovida. Meeste mehist ettevõtmist saabusid piiluma mõned ettevõtlikud tüdrukudki, mis meie indu vaid suurendas. Põrand juba lainetas ja ergutushüüded muudkui valjenesid kui vaikselt kohale hiilinud kehalise kasvatuse õpetaja sellele vesisele idüllile järsu lõpu tegi. See muidu sõnaaher ja morni olekuga mees leidis olukorra ja meie kahe iseloomustamiseks üllatavalt palju ebameeldivaid sõnu. Siis kupatas väiksemad minema, täitis süstla veega ja kastis meid põhjalikult märjaks. Siis naeris (nägime seda esmakordselt!) ja küsis, kuidas maitses! Siis läks võimlasse. Ei läinud direktorile kaebama, oli jälle selline sõnaaher ja morni olekuga mees.

            Lõdisesime oma niisketes riietes koolipäeva lõpuni ja sõber süstalt edaspidi kooli kaasa ei võtnud. Tõtt öelda ei pakkunud veega pritsimine meile enam nii suurt lusti kui varem, hakkasime vist vanaks jääma. Vanainimestele meeldib ju, kui olemine on soe ja kuiv!

 

ESMAABI EI HÜÜA TULLES

Kui koolis korraldati esmaabi õppused, läks meil vanadus üle. Esmaabilise tänuväärne amet eeldab nooruslikku südikust ning tundus, et õppust läbi viiv medõde juhendab meelsamini vapraid noormehi kui tusaseid taate. Oli põhjust innukalt kaasa lüüa!

      Kõigepealt tuli leida kannatanut etendav vabatahtlik. Kellegi peal tuli ju sidumist, lahase tegemist ja muid esmaabistamise kunste harjutada, kedagi pidi lõpuks ju saama kanderaamil ära viia! Vabatahtlikke registreerus hulgaliselt, mis tõi kaasa teatud rüseluse, millest võitjana väljus minu pinginaaber. Füüsilised argumendid võivad mõnikord üsna veenvad olla!

      Medõde oli asjatundlik – tohterdasime luumurdu, peapõrutust, nihestust ja muid sagedamini ettetulevaid traumasid ning õppisime sidumist. Neid oskusi on hilisemas elus tõesti vaja läinud!

      Siis läks õde korraks ära ja meil hakkas natuke igav. Haavatud kangelane ehk kannatanu soovis, et teda kanderaamil ringi tassitaks, kuid ravibrigaad otsustas hoopis protseduure jätkata ning sidemeid ja lahaseid lisada. Neid oligi veel palju kasutamata. Võtsime eeskujuks pealaest jalatallani sidemesse mähitud patsiendi inglise naljafilmist, mida kõik esmaabilised olid kinos vaatamas käinud ja hakkasime pihta. Kannatanule erilist sõnaõigust ei antud. Tüdrukud täiendasid peasidet nii, et ainult silmad välja jäid ja lõikasid nina kohale õhuaugukesed, poisid lisasid täiendavad lahased, et garanteerida jäsemete täielik liikumatus. Kanderaamile panime hoopis ühe õblukese kooliõe ning jooksime oma kandamiga kannatanu kadeda pilgu all mööda klassi ringi.

      Siis tuli õde tagasi koos õppust üle vaatava komisjoni ja pedagoogilise personali esindajatega. Oli nad kohale kutsunud, et esitleda kursuse eeskujulikult läbinud klassi ja tõsta esile parimaid. Meie täiendused lõid ta tummaks ja meile näis, et mitte vaimustusest. Komisjoni esimees märkis, et sellise kolossaalse koguse ära raisatud sidemetega oleks saanud aidata hulka ehtsaid vigastatuid, pedagoogid eemaldasid mõned lahased ning panid kannatanu nurka seisma.

      Vaatasime üksteisele otsa ja läksime tema kõrvale. Tundus, et nii oli õige.

 

KOOLIELU JA PÄRISELU

Pinginaabri reibas rahmeldamine muutus teinekord siiski väsitavaks ja kui ta poppi tegi, sain natuke hinge tõmmata. Ühe sellise „puhkepäeva” lõpul otsustasin vaatama minna, millise meelelahutusega sõber vabaks võetud aega sisustab. Leidsin ta oma maja eest hiigelsuurest hunnikust briketti keldrisse tassimast. (Kes ei tea, siis – brikett on turbast pressitud küttematerjal, mida tollal ahjuküttega majades kasutati. Korralikku põletuspuud oli raske hankida, briketti sai lihtsamalt. Küttekontori autojuht kallas tellitud tonnid prauhti tänavale ning nende varju alla viimisega tuli kiirustada, sest kui vihma juhtus tulema, jäi briketist vaid pruun sodi järele. Sodi ja tolmu tekkis ka kuiva ilmaga parasjagu ja üldse oli see üks raske ja must töö.) Panin koolikoti aia äärde ja ühinesin toimkonnaga – briketi tassimine oli mulle tuttav – meie pere elas samuti ahjuküttega majas.

      Väljas hakkas juba pimenema, kui saabus pinginaabri ema. Käskis mul näo puhtaks küürida ja koju minna ning asus ise pojale appi.

      Sõber puudus koolist järgmiselgi päeval, teadsin nüüd, miks. Ta oli pärast isa surma ainus mees majas. Ema läks hommikul tööle ja keegi pidi ju ometi briketi varju alla toimetama.

      Mõistsin, miks meie muidu üsna range klassijuhataja pinginaabri popitegemistesse mõnikord nii arusaavalt suhtus – küllap ta teadis, kuidas päris elu käib.

 

IGA LÕPP ON UUE ALGUS

Kui kõiki tempe, mida pinginaabriga ette võtsime, kirjeldama hakata, see jutt ei saakski valmis. Suuremast osast pääsesime puhta nahaga, kuid vahelejäämiste osakaal siiski kasvas, nagu ka pedagoogide kahtlused meie kooseksisteerimise otstarbekuse üle. Lahendamata kuritööde puhul vaadati üha sagedamini meie poole, ka klassijuhataja pilk oli kuidagi mõtlik, otsekui loeks ta omaette Majakovski värssjutustust „Mis on hea ja mis on halb”.

      Kas viimaseks piisaks sai korrapidajaõpetajale vahetunnis kriidiga selja peale kirjutamine, vanadest kammidest suitsupommide valmistamine, mille käigus mõranes klassi kraanikauss või tahvlilapi viskamise võistlused, mille järel lapsevanemad kaebasid rikutud koolivormide üle, on raske öelda. Oli kuidas oli, ühel päeval kutsus klassijuhataja meid igatahes vestlusele, milles tegi kokkuvõtte meiega läbiviidud pedagoogilisest eksperimendist ning teatas selle lõpetamisest. Ütles ohates, et ei taha näha, kuidas muidu üsna tasavägiselt toimunud hea ja kurja võitluses viimane lõpuks peale jääb.

      Järgmisel päeval olid meil uued pinginaabrid, ees ootasid uued seiklused. Maailma ja iseenda avastamine jätkus.

 

      Kooliaja lõpuni jäi veel hulk aastaid, hulk pinginaabreid, klassikaaslasi, õpinguid ja koerustükke, kooli- ja päriselu hetki ning palju pedagooge, keda kunagi heldimusega meenutada.

      Hea ja kurja võitlus jätkub tänini, jätkub kogu ilmas ja me ei tea endiselt, kumb pool lõpuks peale jääb.