SURM ehk elu võimalikkusest

           

Lahtiveeretaja viimane kirjutis rubriigis kodulood ilmus poolteist aastat tagasi. Nii pikk paus eeldab, et kirjutaja mõtles vahepeal elu üle järele ning ei kavatse libastuda kergemeelsustesse. Või kui libastubki, siis ainult parimate kavatsustega. Valitud pealkiri – SURM – on tõsine, elu-surma teema ka, ja kõik see võiks suurepäraselt sobida järjeks eelmisele postitusele nimega ARMASTUS. (Kas järgmine sissekanne tuleb pealkirjaga MAKSUD (loogiline ju!), pole siiski kindel.)

            Veel varem, lausa kuue aasta eest ilmus selle päeviku esimene lugu „Elu võimalikkusest“: „Elame abikaasaga juba üle kolme kuu minu ema pool. Meie hoolealune – kellele ema, kellele mamma, mõnikord lihtsalt „mammu” – annab oma hooldusõele ja -vennale pidevat tegevust ning ega muuks aega üle jäägi. Ja mis muu see olema peakski, meie oleme töötud, ema pensionär. Kolm mõttetut vanainimest.“.

            Kuudest said aastad ja kolmest vanainimesest jäi viimaks järele kaks. Ema suri. Vaikselt, oma kodus, oma raamatute, fotode ja mälestuste keskel. Energilise perenaise ja rõõmsalt sekeldava mamma asemel oli juba mõnda aega meie kaaslaseks vähese jutu ning hapra olekuga vanaproua, kes oma hooldusõele ja -vennale üha vähem tegevust andis. Isegi põnev teema, „kas pärast surma tuleb veel midagi“, mida varemalt sagedasti arutasime (ja mis mõnikord muutus sujuvalt küsimuseks „kui universum on lõputu, siis mis on lõpu taga“), ei pakkunud talle enam endist huvi. Surijad võib-olla aimavad vastuseid või on taibanud, et taolised küsimused on mõttetud. Elu võimalikkus pärast surma köidab vist rohkem elavaid.

            Matused toimusid kaunil suvepäeval, kirikuõpetaja pidas kõnet ja meie lapselaps tegi kõigist pilti. Pärast istusime peielauas, kus viibisid ka mõned ema eakaaslased, kes väga ilusasti rääkisid. Enam oli siiski järgmiste põlvkondade esindajaid. Oli südamlik ja kurb koosviibimine, mille lõppedes pakkisime lastele ülejäänud peieroad koju kaasa. Mammale poleks meeldinud, kui oleksime lasknud toidul raisku minna, teadsime seda ilma hauatagusesse ellu uskumatagi.

            Usk teispoolsusesse aitab meil võita hirmu surma ees, kuid võib ahendada elu surma eelmänguks, milles lunastuse nimel kardetakse otsida ja eksida. Patutegemise magusa vaevata võib nõndaviisi elamata jääda elu ise. Teisalt, materialistlik „koge ja kraba ning ära kahetse“ hoiak ei pruugi olla targem. Hingeõnnistus küll pangalaenu tagatiseks ei sobi ja arveid sellega ei tasu, aga teame ka, kui üürikeseks jääb rõõm rahast ja asjadest, kui hingerahu puudub. Kuidas elada, et poleks piinlik surra, sealjuures siiski elust rõõmu tundes? Kuidas säilitada tasakaal ihu ihade ja hinge igatsuste vahel?

            Otsustasime pärast matuseid, et tasakaalu otsimine on mõistlik mõte. Naine arvas, et võiks hakata remonti tegema. Remont nimelt olevat ühelt poolt materialistlik tegevus, mis seotud pangaarvete ning huvitavate esemetega, teiselt poolt aga eriline hingeseisund täis unelmaid ja ootusi – ühesõnaga konkreetne elamise viis, kus leidub sobilikku nii ihule kui ka hingele. Ja et kunagi minu vanemate poolt ehitatud remontivajav vana maja on meil juba olemas. Kingitus igale pühendunud remonditegijale!

            Kõigepealt otsis naine endale töökoha ja hakkas remondi finantseerimiseks palka saama. Mina asusin lahti harutama majja ladestunud kultuurikihte. Päeval tegelesime niisiis materiaalosaga, õhtuti saime kokku, rüüpasime järelejäänud peieviina ja pidasime plaani ehk kandsime hinge eest hoolt.

            Nüüd on möödunud kolm kuud. Duširuum aias õunapuu all on tegevuse lõpetanud, välikäimla asemel läigib hubases WCs uus peldikupott, vastsed aknad läigivad veel uhkemalt ja jõuludeks on lootust vannitoas veeprotseduure läbi viia – naine plaatis põranda juba ära. Kõik võtab siiski natuke rohkem aega (ja seda teist asja ka), kui esialgu arvata võis. Kuudest saavad aastad ju märkamatult. Arvestades meie iga ja ülesande mahukust, võib remont võtta aega kuni meie surmani.

            Ja mis siis ikka – üks hea remont ongi elukestev!