Monday, December 3, 2018

IDA-EUROOPA VULKAAN


            Manfred Vainokivi dokumentaalfilm Leonhard Lapinist
            „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid”, Filmivabrik 2018
            Esilinastus 24. aprillil kinos Artis
            Lubasin, et avaldan uue filmi kohta arvamust juhul, kui linalugu mulle meeldib. Halvasti ütlejaid ja näägutavaid kõiketeadjaid leidub niigi ning väljaõppinud filmikriitikud on Eestis samuti olemas. Minul oli varuks vaid pikaaegne tutvus kunstnik Lapiniga, mõningane kokkupuude filmitegemise praktilise poolega ja (eel)arvamus, et üks kunstnik ei pea oma nina teise kunstniku asjadesse toppima. Esilinastusele minnes püüdsin sellegi pagasi ukse taha jätta. Sokutasin ennast peategelase kõrvale istuma ja süvenesin ekraanil toimuvasse.
            Nägin tuttavaid nägusid ja kohti, ilustamata kaadreid kunstielust, eelkõige aga paeluva pildikeelega, südantkosutavalt nukrat lugu eakast kunstnikust ja tema kaaslastest. Aja- ja eluloolisi viiteid polnud, kuid oli ainest järelemõtlemiseks. Kõhistasin koos teistega naerda, igav ei hakanud, võib-olla filmi pealkiri tundus natuke liiga müügimehelik.
KOMPOSITSIOON
            Filmi ülesehitus oli lihtne: udustest voogudest ilmuv ja neisse naasev naine raamistas monoloogide ja avamiste-esitluste vaheldumist, monoloogile järgnes seltsielu, vestlusele kolleegidega sõnavõtt kaamera ees ja vastupidi. Ajaliselt pikemad olid avamised ja eks see oli ka loomulik – rohkem inimesi ja rohkem põhjust ringi vaadata. Nähtu-kuuldu oli kaasakiskuv, film terviklik. Manfred Vainokivil on terav pilk, tema kaadrikompositsioon selge, vaatenurgad leidlikud. See, et pildiliselt vaheldusrikas film oli üles võetud vaid ühe kaameraga, näitab operaator-režissööri professionaalsust. Meeldivaks üllatuseks oli seegi, et tekst oli nii hästi kuulda. Polnud vaja kõrvu kikitada ega naabri käest küsida, mida öeldi, nagu eesti filme vaadates paraku tihti ette tuleb.
            Paljud tekstita kaadrid olid isegi kõnekamad nendest, milles räägiti. Hulga ilmekate portreeplaanide seast jäi meelde Raul Meele oma. Filmi keskosas olev lõik, kus ta galeriist väljudes korraks seisatab, mõjus kui omaette jutustus. Filmi lõpus tukub Meel Lapini kõrval ja Riho Sibul laulab kustuvast küünlast. Võimas! Manfred Vainokivi ei illustreerinud, vaid kujutas. „Film elab pildi, mitte teksti peal,” on ta ise öelnud.
FILMI SÜNNILOOST
            Kuuldavasti sündis „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” mõneti juhuslikult – viie aasta tagused kaadrid filmi alguses ja lõpus ei olnud üles võetud eluloofilmi tarbeks. Eluloofilm ei olnud sihikul ilmselt ka siis, kui umbes aasta eest hakati Filmivabriku poolt Leo Lapinit salvestama juba plaaniga temast juubeli puhul film kokku panna. Režissöör Manfred Vainokivi on selgitanud, et pigem sisemine soov kirjeldada loomingulisuse tekke ja kao igavest korduvust kui huvi konkreetse elukäigu vastu viis ta lõpuks Lapinini, täpsustamata, kui palju süüd selles oli isiklikel painetel või kui palju teda motiveeris eesmärk jäädvustada kaduvaid eluhetki. Niisiis polnud tegemist „retrospektiivse kunstniku monumendiga” ja „teistel dokumentalistidel on ruumi Lapinist veel mõni film teha”, nagu Valmer Valme igati õiglaselt nendib („Vainokivi lammutab Lapini müüti” ERR 25.04.2018).
MÜÜDI MURDMINE
            Mis on „Lapini müüt”? Paljud teavad Albert Trapeeži – müstifikatsiooni, poeet Lapini alter ego ja Toomas Vindi juttude kangelast – kunstnik Lapin on kogu oma teatraalsuse juures tavaline lihast ja luust meesterahvas. Tõsi, üle keskmise sensuaalne ja piisavalt enesekindel, et keerutamata öelda, mida maailma asjadest arvab. Kas selline pealtnägijates teinekord kohmetust tekitav otsekohesus võiks olla hoopis poos? Või peaks eneseiroonilist meeleliste naudingute ülistust ja bravuuri nii enda tugevuste kui ka nõrkuste tunnistamisel lugema peeneks müüdiloomeks, oma kirgliku loomuse maskiks voolimist aga lavaliseks rolliks, et lõbusalt kaasa lüüa maske kandva seltskonna avalikel etendustel? Üsna filmi lõpus on lühike stseen, milles Lapin räägib nilbusi KUMUsse saabunud kohalikule bravuuritarile. Mõlemad naeravad, kuid kommunikatsioon puudub – neil pole teineteisele sõnumit – ühe maski taga on tühjusest inspiratsiooni ammutav vaim, teine mask kujutab vaimset tühjust – oma rolle etendavad mõlemad innukalt. Vaadates Lapini mitmeks tükiks lõigatud monoloogi, mis lõpeb sõnadega: „Ma olen raske iseloomuga mees ja sellega leppinud”, nagu monoetendust, tuleb nentida, et selline lavaline ehedus poleks igale näitlejalegi jõukohane.
            „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” (tsitaat Trapeežilt) käivitub Trapeeži Lundja mana võimsa ettekandega, seejärel näidatakse Lapinit, aga alguses, otsas ja vahepealgi kuuleme taustaks Trapeeži-lugusid, nii et kumb õieti, Lapin või Trapeež, on filmi peategelane või kelle müüti film lammutab? Tundub siiski, et Vainokivi ei lammuta ega ka konstrueeri, näitab Lapinit lihtsalt võimalikult paljude nurkade alt: esinejana, mõtisklejana, elunautijana… ning jätab vaataja otsustada, milline neist „õige” on.
KUI PILT EI MEELDI
            Filmi esitlusest oli mõni nädal möödunud, kui ETV kultuurisaates kõlas: „Lapin on seal filmis selline vana paks joodik, kes kabistab oma ateljees naisi ja võtab näituse avamisel veini. Minu kokkupuuted Lapiniga on olnud hoopis teistsugused.” (Barbi Pilvre, OP, 16.05.2018) Kuulsin midagi sarnast juba esilinastuse järgsel koosviibimisel. Mitte küll nii häälekat ega käskivat, rohkem nagu viisakat kõhklemist: „võib-olla oleks võinud kepijuttu vähem olla…”.
            Suurt kunstnikku ja vastuolulist isiksust on kahtlemata raske vaevalt tunnipikkusesse filmi ära mahutada, kuid olgem õiglased – Lapinit näidatakse omas elemendis – lõõgastumas ja töötamas, praalimas ja õpetamas, arutlemas ja hädaldamas. Näeme mitut vanameistri juubeliga seotud näituse avamist. Näituse avamine ongi ju pigem pidu pärast pingelist loomist kui range etiketiga esindusüritus. Teosed räägivad nüüd enda eest ja autor võib rahulikult nina täis võtta. Kelle peale peaks kaebama, kui selline pilt ei meeldi? Kas režissööri peale, kes tegi filmi sellest, mida kaamerasilm fikseeris, või filmitava peale, kes deklareerib, et vein ja seks pärast tööd hoiab tervise korras? Tundub, et Vainokivi ei ole kavatsenudki vaielda erinevate arusaamadega ülevusest ja labasusest. Paraku, kui labasustest rääkida, siis minu jaoks oli purjus Lapinist märksa piinarikkam vaadata viimast Eurovisiooni…
ILUS JA INETU
            Peale stalinismi lõppu, 1950ndate teisel poolel oli eesti kunstnikel võimalik pöörduda tagasi maaliliste väärtuste juurde ja ideoloogilise võitluse asemel tegeleda kunstilise eneseväljendusega. Leonhard Lapin kuulub põlvkonda, kes seda teed jätkas. Oli aeg uuesti leida side kaasaegse kunstiga, (taas)avastada abstraktsionism, modernism, sürrealism... Kultiveeritud vorm ja (nähtamatu) ruumi haldamine kujunesid tema ja paljude tema kaasaegsete kreedoks. Kujutavate vahendite valdamine, pidev enesetäiendamine kompositsiooni, värvus- ja vormiõpetuse ning kunstiajaloo alal on sellele põlvkonnale iseenesestmõistetav, neile pole vaja õpetada, et inetuse kirjeldamiseks peab ilu loomise saladust tundma. Vastukaaluks homo soveticusele etendati igapäevaelus vabameelset, originaalse väljanägemise ja isikupärase käitumisega boheemlast. „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” vaatajal pole paha neid pisiasju teada.
            Leonhard Lapin pole end muide kunagi ehtinud ülearu originaalsete väliste atribuutidega. Talle on piisanud lopsakast habemest, kõrgest vaimsusest ning postulaadist: „Õnneks ei ole Jumal mind rikkunud hea väljanägemisega!” Oma mehelikkuse (mis teatavasti ei pruugi olla esteetiline kategooria) on ta aga Albert Trapeeži abiga kokku võtnud sõnades: „Mida teha, kui on keha!” Kui tal ongi omad salasoovid ja täitumata unistused, siis meid ta neisse ei pühenda ja Manfred Vainokivi ei ole üritanud neid üles filmida ka.
KAS LOODUSFILM…
            Lõunanaabrite almanahhi „Maksla” („Kunst”) toimetaja, läti kunstnik Janis Borgs nimetas Leonhard Lapinit omal ajal „Ida-Euroopa vulkaaniks”. Selle tabava võrdluse meenumine tekitas mõtte, et kas „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” pole hoopis loodusfilm? Eluloofilm ju mitte, portreefilmiks justkui üheplaaniline, reportaažiks liig mitmeplaaniline – ikka pole keegi žanrimääratlusega rahul. Energiat ja inspiratsiooni purskava kunstniku vaatluse kuulutamine looduse uurimiseks võiks vaidlused lõpetada. Sellisel juhul ei algaks film enam Margit Kilumetsa hommikuse suplusega. Film algaks mere kujundiga, meri tähendaks armastust, elu taimelava, merest tulev naine oleks viljakuse ja loovuse sümbol. Järgneks populatsiooni vaatlus keskendumisega ühe konkreetse isase funktsioneerimisele ja sotsiaalsetele suhetele teiste isenditega.
            Eesti kinematograafias on loodusfilmil pikk ja väärikas ajalugu, seega ei tohiks selline võimalik vaatenurk kultuurset inimest solvata. Kui panna skandaalide-sandaalide kõrvale näiteks krestomaatiline „Tavaline rästik” (Rein Maran 1978) märkame kohe sarnasusi – mõlemad filmid algavad šamanistliku joiuga, mõlemas on oluline paaritumine, mõlemas jälgitakse uuritavaid sümpaatiaga, kuid nende tegevusse ei sekkuta. Mõlema filmi kaadris (ning kaadriraami taga) kihab elu.
            Bioloogilised ja vaimsed müsteeriumid on selles suhtes sarnased, et neid võib lõputult uurida ja mitte kunagi lõpuni mõista. Loodusfilmi vaadates pole vaja juurelda, kas söömine on väärikas tegevus, kas üle värvli rippuvat vatsa ikka sobib näidata ja kas kutse kopulatsioonile on viisakas või ebaviisakas suhtlemise vorm. Kunstnikud pole looduseuurija seisukohalt ei ilusad ega inetud, nende igapäevases elutegevuses tuleb kõike ette.
…VÕI KULTUURIFILM
            Erinevalt loomadest on inimestel välja arenenud keeruline kultuur. Vähemalt me ise usume, et meil see on. Manfred Vainokivi filmi kangelane muretseb kultuuri järjepidevuse (mälu) ja jätkamise (hariduse) pärast. Pole vaja ennast segada lasta vanainimeselikust torinast – keskpärasuse laiutamise, kunstiõpetuse allakäigu ja kunsti publikust võõrandumise märkamine pole ealine privileeg – sama juttu räägivad igasuguses vanuses kultuuriinimesed. Hiljaaegu nimetas üks käremeelne kunstitegelane kogu XXI sajandi kunstielu hüljatute salongiks, kus kunstnikud oma hobide kallal nokitsevad. (Siram, Sirp 17.05.2018) Harrastused, mis huvitavad ainult harrastajaid endid, ei tohiks asendada põhitegevust, looming muutuda amatööri ajaviiteks. Kunstniku põhitööks olgu loomine, kunst on inimesele vajalik ja kunstnikuametit on võimalik nii õpetada kui ka õppida. Lapin kulutab neile teemadele hoopis rohkem sõnu, kui temalt roppusi ootav väikekodanlik kõrv tähele paneb. Tõsisemad jutud räägitakse ateljees, kus näeme, kuidas kunstnik töötab, ja kuuleme, mida tähtsaks peab. Kaamera jälgib tähelepanelikult ka ümbritsevat keskkonda ja selles olevaid objekte, märkame, kuidas pealtnäha juhuslikud esemed ja nipsasjad kummalisi kooslusi moodustavad. Lapin oskab leida tähenduslikke seoseid ja ammutuntud nähtusi ümber funktsioneerida, näha triipkoodis või lõikelehes graafilisi võimalusi, riiklikes sümbolites erootikat ja naises masinat. Igaüks selle peale ei tule. Lapin tunnistab, et ei tule see temalgi kergelt, kuldmunad ei kuku taevast. Tuleb ohverdada – maailma ja iseend avastada ning mõndagi kogeda. Lustlikult veini rüüpavat ja muheldes luuletusi lugevat Lapinit vaadates näib, et ohverdatud on rõõmuga.
AJASTU KROONIKA
            Filmis näidatakse palju kunstnikke ja kultuuritegelasi. See on väärt materjal – inimesed kaovad, salvestused säilivad. Manfred Vainokivi vaatleb, ei sekku, kuid ei tee seda nähtamatu seina tagant. Näib, et ta on osanud ise nähtamatuks jääda, sest vaadeldavad tunnevad end vabalt, neil pole kaamerahirmu ega rambipalavikku. Krambivaba õhkkond teeb filmi kergeks. Kas ka kergemeelseks?
            Kunstnikud joovad veini, nad on korralikult riides, heas toitumuses, üks näitus järgneb teisele, paistab, et kultuur on au sees, hoolimata sellest, et kulka raha ei andnud ja Signe Kivi käkki keeras. „Seksi on jalaga segada…; pagulased tulevad...; kunstiakadeemias hävitatakse isiksusi…; olen eestlane ja laulan nagu lind…; arendame eesti keelt – munn ja nuss on juba sees…; Bologna deklaratsiooniga võeti eesmärk haridustaset alandada…; et kusta üks portree, selleks peab sul olema piisavalt pinget sees…; kunstiõpilasi pole nii palju vaja…; ta räägib ainult iseendast…; voodis on kõik naised ühepikkused…; Sixtuse kabeli laemaaling on homoseksualismi propaganda...; armastus on tugevam kui surm…”, kõneleb Lapin. Mida sellest järeldada? Kas on kordumas hellenistlik ajastu – individualism ja kosmopolitism, ühiskeel ja õhtumaise ning orientaalse kultuuri segunemine, vooruslikkuse asemel õnnelik olemise kultus, nautlemise ülistamine, seksuaalsete kõrvalekallete soosimine?
            Hellenismis peeti kultuurist lugu, näiteks skulptuuri rahastati heldelt. Samas väidavad ajaloolased, et skulptoris ei nähtud enam muusade ebamaist lemmikut, vaid tolmuse põllega käsitöölist. Kirjanduses kadusid rahvalikud jooned, jõudsalt edenevas filosoofias levis arvamuste mitmekesisus, religiooni asendasid müsteeriumid… Paraku on teada seegi, et Kreekast alguse saanud ja Indiani levinud hellenism langes lõpuks ühe ettevõtliku naabri võimu alla…
KADUVIK JA IGAVIK
            Kui tehakse film 70 eluaastani jõudnud kunstnikust arhiivimaterjale kasutamata, siis näeme kinolinal 70-aastast kunstnikku. Tema tõekspidamised võisid välja kujuneda palju varem, kui ta aga neid nüüd kordab, siis kõlavad need vanainimese suust. Albert Einstein näiteks avaldas erirelatiivsusteooria 26-aastaselt ja lõpetas üldrelatiivsusteooria 37-aastasena, kuid peamiselt tuntakse teda keelt näitava sorakil juustega vanamehena. See populaarseks saanud foto on tehtud alles Alberti 72. sünnipäeval, mil geeniuse tähtsamad tööd olid ammugi ilmunud. Nii et „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” vaatajal tasub olla ettevaatlik – mitte kõik ekraanil näidatavad Lapini-Trapeeži tembud ei ole ealiste iseärasuste ilmingud – need võivad olla tsitaadid varasemast ajast.
            Midagi pole teha, suurkujudest tehakse dokumentaalfilme alles siis, kui nad tuntuks on saanud. Kuna tuntuks saamine võtab aastaid, siis on kujud kaamera käivitamise hetkeks juba üsna eakad. Selle pärast liigselt kurvastada pole siiski mõtet – geeniuste elu ei peagi kerge olema – vanadus on pahe, mida teatud eas isegi neil on raske vältida.
            Manfred Vainokivi on teinud filmi loojast, mitte vananejast. Võib ju tunda kahetsust, et üks uhke põlvkond on lõpusirgel, kuid filmist kiirgab usku, et peagi süttivad uued küünlad ja purskavad järgmised vulkaanid. „Tundub, et vanadus on selline paha asi, teiselt poolt on see aga täielik vabadus,” ütleb Leonhard Lapin, „tähtis on see, et hing on puhas.”
            In spe!
PS. Küsisin, miks kõlavad „Elagu skandaalides ja kollastes sandaalides” Uno Naissoo kerged rütmid segamini Händeli tõsiste meloodiatega. „Keeruline seletada, valisin muusika rohkem nagu tunde järgi,” vastas filmi autor.
No mis sa sellise mehega teed? Tuleb ta kas omaks võtta või vait olla!
            Teater. Muusika. Kino. Juuni 2018


No comments: