Manfred Vainokivi dokumentaalfilm
Leonhard Lapinist
„Elagu skandaalid ja kollased
sandaalid”, Filmivabrik 2018
Esilinastus 24. aprillil kinos Artis
Lubasin, et avaldan uue
filmi kohta arvamust juhul, kui linalugu mulle meeldib. Halvasti ütlejaid ja
näägutavaid kõiketeadjaid leidub niigi ning väljaõppinud filmikriitikud on
Eestis samuti olemas. Minul oli varuks vaid pikaaegne tutvus kunstnik Lapiniga,
mõningane kokkupuude filmitegemise praktilise poolega ja (eel)arvamus, et üks
kunstnik ei pea oma nina teise kunstniku asjadesse toppima. Esilinastusele
minnes püüdsin sellegi pagasi ukse taha jätta. Sokutasin ennast peategelase
kõrvale istuma ja süvenesin ekraanil toimuvasse.
Nägin tuttavaid nägusid ja
kohti, ilustamata kaadreid kunstielust, eelkõige aga paeluva pildikeelega,
südantkosutavalt nukrat lugu eakast kunstnikust ja tema kaaslastest. Aja- ja
eluloolisi viiteid polnud, kuid oli ainest järelemõtlemiseks. Kõhistasin koos
teistega naerda, igav ei hakanud, võib-olla filmi pealkiri tundus natuke liiga müügimehelik.
KOMPOSITSIOON
Filmi ülesehitus oli lihtne:
udustest voogudest ilmuv ja neisse naasev naine raamistas monoloogide ja
avamiste-esitluste vaheldumist, monoloogile järgnes seltsielu, vestlusele
kolleegidega sõnavõtt kaamera ees ja vastupidi. Ajaliselt pikemad olid avamised
ja eks see oli ka loomulik – rohkem inimesi ja rohkem põhjust ringi vaadata.
Nähtu-kuuldu oli kaasakiskuv, film terviklik. Manfred Vainokivil on terav pilk,
tema kaadrikompositsioon selge, vaatenurgad leidlikud. See, et pildiliselt
vaheldusrikas film oli üles võetud vaid ühe kaameraga, näitab operaator-režissööri
professionaalsust. Meeldivaks üllatuseks oli seegi, et tekst oli nii hästi
kuulda. Polnud vaja kõrvu kikitada ega naabri käest küsida, mida öeldi, nagu eesti
filme vaadates paraku tihti ette tuleb.
Paljud tekstita kaadrid olid isegi
kõnekamad nendest, milles räägiti. Hulga ilmekate portreeplaanide seast jäi
meelde Raul Meele oma. Filmi keskosas olev lõik, kus ta galeriist väljudes
korraks seisatab, mõjus kui omaette jutustus. Filmi lõpus tukub Meel Lapini
kõrval ja Riho Sibul laulab kustuvast küünlast. Võimas! Manfred Vainokivi ei
illustreerinud, vaid kujutas. „Film elab pildi, mitte teksti peal,” on ta ise
öelnud.
FILMI SÜNNILOOST
Kuuldavasti sündis „Elagu
skandaalid ja kollased sandaalid” mõneti juhuslikult – viie aasta tagused
kaadrid filmi alguses ja lõpus ei olnud üles võetud eluloofilmi tarbeks.
Eluloofilm ei olnud sihikul ilmselt ka siis, kui umbes aasta eest hakati
Filmivabriku poolt Leo Lapinit salvestama juba plaaniga temast juubeli puhul
film kokku panna. Režissöör Manfred Vainokivi on selgitanud, et pigem sisemine
soov kirjeldada loomingulisuse tekke ja kao igavest korduvust kui huvi
konkreetse elukäigu vastu viis ta lõpuks Lapinini, täpsustamata, kui palju süüd
selles oli isiklikel painetel või kui palju teda motiveeris eesmärk jäädvustada
kaduvaid eluhetki. Niisiis polnud tegemist „retrospektiivse kunstniku
monumendiga” ja „teistel dokumentalistidel on ruumi Lapinist veel mõni film
teha”, nagu Valmer Valme igati õiglaselt nendib („Vainokivi lammutab Lapini
müüti” ERR 25.04.2018).
MÜÜDI MURDMINE
Mis on „Lapini müüt”? Paljud teavad Albert
Trapeeži – müstifikatsiooni, poeet Lapini alter
ego ja Toomas Vindi juttude kangelast – kunstnik Lapin on kogu oma
teatraalsuse juures tavaline lihast ja luust meesterahvas. Tõsi, üle keskmise
sensuaalne ja piisavalt enesekindel, et keerutamata öelda, mida maailma
asjadest arvab. Kas selline pealtnägijates teinekord kohmetust tekitav
otsekohesus võiks olla hoopis poos? Või peaks eneseiroonilist meeleliste
naudingute ülistust ja bravuuri nii enda tugevuste kui ka nõrkuste
tunnistamisel lugema peeneks müüdiloomeks, oma kirgliku loomuse maskiks
voolimist aga lavaliseks rolliks, et lõbusalt kaasa lüüa maske kandva
seltskonna avalikel etendustel? Üsna filmi lõpus on lühike stseen, milles Lapin
räägib nilbusi KUMUsse saabunud kohalikule bravuuritarile. Mõlemad naeravad,
kuid kommunikatsioon puudub – neil pole teineteisele sõnumit – ühe maski taga
on tühjusest inspiratsiooni ammutav vaim, teine mask kujutab vaimset tühjust –
oma rolle etendavad mõlemad innukalt. Vaadates Lapini mitmeks tükiks lõigatud monoloogi,
mis lõpeb sõnadega: „Ma olen raske iseloomuga mees ja sellega leppinud”, nagu
monoetendust, tuleb nentida, et selline lavaline ehedus poleks igale näitlejalegi
jõukohane.
„Elagu skandaalid ja kollased
sandaalid” (tsitaat Trapeežilt) käivitub Trapeeži Lundja mana võimsa
ettekandega, seejärel näidatakse Lapinit, aga alguses, otsas ja vahepealgi kuuleme
taustaks Trapeeži-lugusid, nii et kumb õieti, Lapin või Trapeež, on filmi
peategelane või kelle müüti film lammutab? Tundub siiski, et Vainokivi ei
lammuta ega ka konstrueeri, näitab Lapinit lihtsalt võimalikult paljude nurkade
alt: esinejana, mõtisklejana, elunautijana… ning jätab vaataja otsustada,
milline neist „õige” on.
KUI PILT EI MEELDI
Filmi esitlusest oli mõni
nädal möödunud, kui ETV kultuurisaates kõlas: „Lapin on seal filmis selline
vana paks joodik, kes kabistab oma ateljees naisi ja võtab näituse avamisel
veini. Minu kokkupuuted Lapiniga on olnud hoopis teistsugused.” (Barbi Pilvre, OP,
16.05.2018) Kuulsin midagi sarnast juba esilinastuse järgsel koosviibimisel. Mitte
küll nii häälekat ega käskivat, rohkem nagu viisakat kõhklemist: „võib-olla
oleks võinud kepijuttu vähem olla…”.
Suurt kunstnikku ja
vastuolulist isiksust on kahtlemata raske vaevalt tunnipikkusesse filmi ära
mahutada, kuid olgem õiglased – Lapinit näidatakse omas elemendis – lõõgastumas
ja töötamas, praalimas ja õpetamas, arutlemas ja hädaldamas. Näeme mitut
vanameistri juubeliga seotud näituse avamist. Näituse avamine ongi ju pigem
pidu pärast pingelist loomist kui range etiketiga esindusüritus. Teosed
räägivad nüüd enda eest ja autor võib rahulikult nina täis võtta. Kelle peale
peaks kaebama, kui selline pilt ei meeldi? Kas režissööri peale, kes tegi filmi
sellest, mida kaamerasilm fikseeris, või filmitava peale, kes deklareerib, et
vein ja seks pärast tööd hoiab tervise korras? Tundub, et Vainokivi ei ole
kavatsenudki vaielda erinevate arusaamadega ülevusest ja labasusest. Paraku, kui
labasustest rääkida, siis minu jaoks oli purjus Lapinist märksa piinarikkam
vaadata viimast Eurovisiooni…
ILUS JA INETU
Peale stalinismi lõppu,
1950ndate teisel poolel oli eesti kunstnikel võimalik pöörduda tagasi
maaliliste väärtuste juurde ja ideoloogilise võitluse asemel tegeleda kunstilise
eneseväljendusega. Leonhard Lapin kuulub põlvkonda, kes seda teed jätkas. Oli
aeg uuesti leida side kaasaegse kunstiga, (taas)avastada abstraktsionism, modernism,
sürrealism... Kultiveeritud vorm ja (nähtamatu) ruumi haldamine kujunesid tema
ja paljude tema kaasaegsete kreedoks. Kujutavate vahendite valdamine, pidev
enesetäiendamine kompositsiooni, värvus- ja vormiõpetuse ning kunstiajaloo alal
on sellele põlvkonnale iseenesestmõistetav, neile pole vaja õpetada, et inetuse
kirjeldamiseks peab ilu loomise saladust tundma. Vastukaaluks homo soveticusele etendati igapäevaelus
vabameelset, originaalse väljanägemise ja isikupärase käitumisega boheemlast.
„Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” vaatajal pole paha neid pisiasju
teada.
Leonhard Lapin pole end muide kunagi
ehtinud ülearu originaalsete väliste atribuutidega. Talle on piisanud lopsakast
habemest, kõrgest vaimsusest ning postulaadist: „Õnneks ei ole Jumal mind
rikkunud hea väljanägemisega!” Oma mehelikkuse (mis teatavasti ei pruugi olla
esteetiline kategooria) on ta aga Albert Trapeeži abiga kokku võtnud sõnades:
„Mida teha, kui on keha!” Kui tal ongi omad salasoovid ja täitumata unistused, siis
meid ta neisse ei pühenda ja Manfred Vainokivi ei ole üritanud neid üles
filmida ka.
KAS LOODUSFILM…
Lõunanaabrite almanahhi „Maksla” („Kunst”)
toimetaja, läti kunstnik Janis Borgs nimetas Leonhard Lapinit omal ajal „Ida-Euroopa
vulkaaniks”. Selle tabava võrdluse meenumine tekitas mõtte, et kas „Elagu
skandaalid ja kollased sandaalid” pole hoopis loodusfilm? Eluloofilm ju mitte,
portreefilmiks justkui üheplaaniline, reportaažiks liig mitmeplaaniline – ikka
pole keegi žanrimääratlusega rahul. Energiat ja inspiratsiooni purskava
kunstniku vaatluse kuulutamine looduse uurimiseks võiks vaidlused lõpetada. Sellisel
juhul ei algaks film enam Margit Kilumetsa hommikuse suplusega. Film algaks mere
kujundiga, meri tähendaks armastust, elu taimelava, merest tulev naine oleks
viljakuse ja loovuse sümbol. Järgneks populatsiooni vaatlus keskendumisega ühe
konkreetse isase funktsioneerimisele ja sotsiaalsetele suhetele teiste
isenditega.
Eesti kinematograafias on
loodusfilmil pikk ja väärikas ajalugu, seega ei tohiks selline võimalik vaatenurk
kultuurset inimest solvata. Kui panna skandaalide-sandaalide kõrvale näiteks
krestomaatiline „Tavaline rästik” (Rein Maran 1978) märkame kohe sarnasusi –
mõlemad filmid algavad šamanistliku joiuga, mõlemas on oluline paaritumine,
mõlemas jälgitakse uuritavaid sümpaatiaga, kuid nende tegevusse ei sekkuta. Mõlema
filmi kaadris (ning kaadriraami taga) kihab elu.
Bioloogilised ja vaimsed müsteeriumid
on selles suhtes sarnased, et neid võib lõputult uurida ja mitte kunagi lõpuni
mõista. Loodusfilmi vaadates pole vaja juurelda, kas söömine on väärikas
tegevus, kas üle värvli rippuvat vatsa ikka sobib näidata ja kas kutse kopulatsioonile
on viisakas või ebaviisakas suhtlemise vorm. Kunstnikud pole looduseuurija
seisukohalt ei ilusad ega inetud, nende igapäevases elutegevuses tuleb kõike
ette.
…VÕI KULTUURIFILM
Erinevalt loomadest on inimestel
välja arenenud keeruline kultuur. Vähemalt me ise usume, et meil see on. Manfred
Vainokivi filmi kangelane muretseb kultuuri järjepidevuse (mälu) ja jätkamise
(hariduse) pärast. Pole vaja ennast segada lasta vanainimeselikust torinast –
keskpärasuse laiutamise, kunstiõpetuse allakäigu ja kunsti publikust
võõrandumise märkamine pole ealine privileeg – sama juttu räägivad igasuguses
vanuses kultuuriinimesed. Hiljaaegu nimetas üks käremeelne kunstitegelane kogu
XXI sajandi kunstielu hüljatute salongiks, kus kunstnikud oma hobide kallal nokitsevad.
(Siram, Sirp 17.05.2018) Harrastused, mis huvitavad ainult harrastajaid endid,
ei tohiks asendada põhitegevust, looming muutuda amatööri ajaviiteks. Kunstniku
põhitööks olgu loomine, kunst on inimesele vajalik ja kunstnikuametit on
võimalik nii õpetada kui ka õppida. Lapin kulutab neile teemadele hoopis rohkem
sõnu, kui temalt roppusi ootav väikekodanlik kõrv tähele paneb. Tõsisemad jutud
räägitakse ateljees, kus näeme, kuidas kunstnik töötab, ja kuuleme, mida
tähtsaks peab. Kaamera jälgib tähelepanelikult ka ümbritsevat keskkonda ja
selles olevaid objekte, märkame, kuidas pealtnäha juhuslikud esemed ja
nipsasjad kummalisi kooslusi moodustavad. Lapin oskab leida tähenduslikke
seoseid ja ammutuntud nähtusi ümber funktsioneerida, näha triipkoodis või
lõikelehes graafilisi võimalusi, riiklikes sümbolites erootikat ja naises
masinat. Igaüks selle peale ei tule. Lapin tunnistab, et ei tule see temalgi
kergelt, kuldmunad ei kuku taevast. Tuleb ohverdada – maailma ja iseend
avastada ning mõndagi kogeda. Lustlikult veini rüüpavat ja muheldes luuletusi
lugevat Lapinit vaadates näib, et ohverdatud on rõõmuga.
AJASTU KROONIKA
Filmis näidatakse palju kunstnikke
ja kultuuritegelasi. See on väärt materjal – inimesed kaovad, salvestused
säilivad. Manfred Vainokivi vaatleb, ei sekku, kuid ei tee seda nähtamatu seina
tagant. Näib, et ta on osanud ise nähtamatuks jääda, sest vaadeldavad tunnevad
end vabalt, neil pole kaamerahirmu ega rambipalavikku. Krambivaba õhkkond teeb
filmi kergeks. Kas ka kergemeelseks?
Kunstnikud joovad veini, nad on
korralikult riides, heas toitumuses, üks näitus järgneb teisele, paistab, et
kultuur on au sees, hoolimata sellest, et kulka raha ei andnud ja Signe Kivi
käkki keeras. „Seksi on jalaga segada…; pagulased tulevad...; kunstiakadeemias
hävitatakse isiksusi…; olen eestlane ja laulan nagu lind…; arendame eesti keelt
– munn ja nuss on juba sees…; Bologna deklaratsiooniga võeti eesmärk
haridustaset alandada…; et kusta üks portree, selleks peab sul olema piisavalt
pinget sees…; kunstiõpilasi pole nii palju vaja…; ta räägib ainult iseendast…;
voodis on kõik naised ühepikkused…; Sixtuse kabeli laemaaling on
homoseksualismi propaganda...; armastus on tugevam kui surm…”, kõneleb Lapin. Mida
sellest järeldada? Kas on kordumas hellenistlik ajastu – individualism ja
kosmopolitism, ühiskeel ja õhtumaise ning orientaalse kultuuri segunemine,
vooruslikkuse asemel õnnelik olemise kultus, nautlemise ülistamine, seksuaalsete
kõrvalekallete soosimine?
Hellenismis peeti kultuurist lugu,
näiteks skulptuuri rahastati heldelt. Samas väidavad ajaloolased, et skulptoris
ei nähtud enam muusade ebamaist lemmikut, vaid tolmuse põllega käsitöölist.
Kirjanduses kadusid rahvalikud jooned, jõudsalt edenevas filosoofias levis
arvamuste mitmekesisus, religiooni asendasid müsteeriumid… Paraku on teada
seegi, et Kreekast alguse saanud ja Indiani levinud hellenism langes lõpuks ühe
ettevõtliku naabri võimu alla…
KADUVIK JA IGAVIK
Kui tehakse film 70
eluaastani jõudnud kunstnikust arhiivimaterjale kasutamata, siis näeme kinolinal
70-aastast kunstnikku. Tema tõekspidamised võisid välja kujuneda palju varem,
kui ta aga neid nüüd kordab, siis kõlavad need vanainimese suust. Albert
Einstein näiteks avaldas erirelatiivsusteooria 26-aastaselt ja lõpetas
üldrelatiivsusteooria 37-aastasena, kuid peamiselt tuntakse teda keelt näitava
sorakil juustega vanamehena. See populaarseks saanud foto on tehtud alles
Alberti 72. sünnipäeval, mil geeniuse tähtsamad tööd olid ammugi ilmunud. Nii
et „Elagu skandaalid ja kollased sandaalid” vaatajal tasub olla ettevaatlik –
mitte kõik ekraanil näidatavad Lapini-Trapeeži tembud ei ole ealiste
iseärasuste ilmingud – need võivad olla tsitaadid varasemast ajast.
Midagi pole teha, suurkujudest
tehakse dokumentaalfilme alles siis, kui nad tuntuks on saanud. Kuna tuntuks
saamine võtab aastaid, siis on kujud kaamera käivitamise hetkeks juba üsna
eakad. Selle pärast liigselt kurvastada pole siiski mõtet – geeniuste elu ei
peagi kerge olema – vanadus on pahe, mida teatud eas isegi neil on raske
vältida.
Manfred Vainokivi on teinud
filmi loojast, mitte vananejast. Võib ju tunda kahetsust, et üks uhke põlvkond
on lõpusirgel, kuid filmist kiirgab usku, et peagi süttivad uued küünlad ja
purskavad järgmised vulkaanid. „Tundub, et vanadus on selline paha asi, teiselt
poolt on see aga täielik vabadus,” ütleb Leonhard Lapin, „tähtis on see, et
hing on puhas.”
In spe!
PS. Küsisin, miks
kõlavad „Elagu skandaalides ja kollastes sandaalides” Uno Naissoo kerged rütmid
segamini Händeli tõsiste meloodiatega. „Keeruline seletada, valisin muusika
rohkem nagu tunde järgi,” vastas filmi autor.
No mis sa sellise
mehega teed? Tuleb ta kas omaks võtta või vait olla!
Teater. Muusika. Kino. Juuni 2018
No comments:
Post a Comment