pension (ld pensio maks), igakuine rahaline väljamakse (elatusraha) vanaduse, invaliidsuse ja toitjakaotuse korral või nõutava pikkusega erialase staaži olemasolul
pensionär (pr pensionnaire), pensionisaaja
Ühel päeval ütles naine, et mis sa arvad, kulla mees, kui läheks õige pensionile. Et jõuame peagi sobivasse ikka ja tore oleks minna omal soovil, mitte oodata pensionile saatmist. Ja et täitsa huvitav oleks see pensionivärk ära proovida.
Tegin parasjagu mingit kujundusprojekti, arvutasin lavadekoratsioonide mõõtusid või midagi muud sama tähtsat ja keerulist, seetõttu vastasin asjasse ülearu süvenemata, et olgu siis nii, käime ära, kui nõnda arvad.
Naine on mul ettevõtlik, ei möödunud kuigi palju aega, kui tal vajalikud asjaajamised selged ja nõutavad ettevalmistused tehtud olid. Me võisime hakata pensionile minema!
Päriselt!Pensionile minek on teatud eas tavapärane, kuid isiklikus plaanis siiski ainukordne ajalooline sündmus. Erinevalt abielusse astumisest, pensionile mitu korda elus tavaliselt ju ei minda. Nõuka ajal tähistati pensionile saatmist sama suursuguselt kui pulma või ümmargust juubelit, ning kõnede, lillede, napsude ja suupistete assortiment polnud kehvem kui korralikel peiedel. Olin omal ajal paarile taolisele üritusele sattunud ning täheldanud ühiseid jooni nii sünnipäevade kui ka matustega. Kõned meenutasid siiski pigem nekrolooge, mitte juubelitervitusi, vahe oli peamiselt selles, et „kadunuke” kõneles ise ka ja tooste öeldi tema terviseks, mitte mälestuseks.
Meil töökollektiivi korraldatud pidulikku aktust karta polnud – kunstnikke see oht ei ähvarda – läksime pensioniametisse ja andsime paberid sisse. Lahke talitaja aitas staaži kokku rehkendada ja vormistas, mis vaja. Nädala pärast saime pensionitunnistused kätte – väikesed kuldse kirja ja vapiga hallid raamatud. Mõnus! Me ei olnudki kaua enam ühtki tunnistust saanud! Abielutunnistus oli meil möödunud sajandist, sünni- ja lõputunnistusest rääkimata. Otsustasime, et järgmise tunnistuse – surmatunnistuse – taotlemisega me ei kiirusta.
Proovisin oma tunnistust kasutada muuseumis ja naine ujulas. Kummaski kohas ei huvitanud see kauni värvilise fotoga raamatuke kedagi, pensionäri sooduspilet anti küsimise peale lihtsalt kätte. Pensionitunnistusega uhkeldamine ei õnnestunud õieti kuskil. Ilmselt saime koos tunnistusega kohe kaasa ka piisavalt veenva pensionärliku väljanägemise, mis dokumentaalset tuge enam ei vajanud. Jah, Eesti Vabariigi ametiasutused on võimekamad, kui tavaks arvata! Vaadake pärast pensioniametis (või ükskõik millises riigiametis) käimist peeglisse ja otsustage ise.
Elu läks edasi ja kuldse kirjaga hallid raamatukesed ununesid tasapisi sahtlinurka. Meie uljast pensionilkäiku meenutas peagi vaid igakuine tagasihoidlik pangaülekanne. Abi oli sellest ometi – meie mõlema emad vajasid üha enam hooldust ja aega elatise teenimiseks jäi üha vähemaks. Seetõttu vähenesid ka tööpakkumised, kadusid tellijad ning kahanesid sissetulekud. Kui olime emad lõpuks viimsele teekonnale saatnud, nentisime, et elame juba päris ehtsate pensionäride moodi.
Päris pensionärile pole pension mingi lisasissetulek (nagu hiljaaegu teatas Eesti peaminister), vaid oluline ressurss arvete tasumiseks. Päris pensionär maksab oma maksud, lunastab apteegis oma retseptid, ostab talveks küttepuud ning alles siis vaatab, millist kalamarja hommikusöögiks valida. Päris pensionäri päevad mööduvad võitluses entroopiaga, mis teatavasti lõpuks võidab niikuinii. Päris pensionär ei tea, mida tulevik toob, ega oota sellelt mingeid armuande.
Miskipärast ei tundunud pensionipõlv meile enam üldse nii huvitav. Tuhmunud kuldse pealetrüki all laiutas hall, igav ja tühi väli.
Mis edasi sai?
Naine käib nüüd tööl, sai sellise koha, kus korraliku palga eest ikka korralikult rabada saab. Mina võtan taas vastu pakkumisi tellijatelt, kes pole märganud mind veel ajaloo prügikasti visata ning tegelen vahetevahel loomingulise eneseväljendusega. See on üsna kallis lõbu ja kui naine ei aitaks kunstitegemise arveid kinni maksta, ei saaks seda endale lubada. Kokku saame õhtuti, räägime oma töödest, vaatame mingit filmi ja jääme enne lõppu tavaliselt magama. Mõnikord teeb naine pühapäevaks pannkooke kalamarjaga ja kutsub lapsed külla. Sellist üritust nimetatakse meie peres „pensionäride tagasihoidlikuks hommikueineks”. Kombele pani aluse ja ristis sobiva nimega papa Sulev, kui omal ajal ise pensionile jäi.
Vaba aja (ehkki õieti polegi teist!) sisustame remonditegemisega. Aedlinna vana eramaja asukatel on üldse palju ameteid kojamehest-santehnikust kuni aednik-potipõllumeheni välja.
Meil pole kunagi varem nii vähe vaba aega olnud kui praegu. Isegi tudengieas, eksamite ajal oli aega justkui rohkem. Jaksu muidugi ka. Nüüd on meil eluaastaid rohkem, kuid jaksu natuke vähem. Kui ükskord päriselt ära väsime, siis võime alati jälle pensionile minna.
Võib-olla siis juba päriselt?
Me liigume loogeldes loojangu poole,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see,
et loojangu kannul käib noorendav hommik,
et hommikust algab uus päikese tee...
(Hando Runnel. 1982)
No comments:
Post a Comment