Kui mamma ennast ükskord
juba jutustama asutab, võib üpris kindel olla, et kohe kuuleme üht-teist
õpetlikku tema Brasiilia lapsepõlvest. Mõnikord tuleb tal aga vahelduseks
lauluisu peale ja siis on suur tõenäosus, et ettekandele tuleb „Üitsainus
Mulgimaa“, millele järgnev sõnaline osa käsitleb hoopis Võrtsjärve ja Õhne jõe
kallastel toimunud sündmusi.
Mamma on nimelt poolenisti
mulgi verd ning nii „kui Pikäsillast üle saa“, meenuvad Suislepa kandi
rohkearvulised sugulased ja iseenda neiupõlv.
Helge on mälestus tädipoeg
Ärmanist, kelle käest mamma elu esimese tõsise musu sai, „ehkki Ärman oleks enamgi
tahtnud“, aga mamma läks hoopis Vooremaalt pärit mehele. Muhedad on lood Minna
Jussist, kes maalima hakkas, tädi Mariest, kes õunaraksus käis, mõisaprouast,
kes varjusurma langes ja siis üles ärkas, ilusad on lood metsas- ja
järvelkäikudest ning talutöödest, mida mamma teha ei osanud, aga pahandada ka
ei saanud.
Üks mamma lugu on aga meie
suguseltsis miskipärast pälvinud teistest enam poolehoidu:
„Need Mulgimaa sugulased
olid kõik väga pikaealised. Mitte just päris surematud, aga paljud elasid saja
aastaseks, eriti naised. Mehed said sõjas otsa või surid lihtsalt varem, aga
naised olid noorelt ilusad, keskeas tragid ja pikalt vanad.
Ükskord otsustasid kaks õde
hakata koos vanaduspõlve pidama. Mehed olid maha maetud, lapsed oma teed läinud,
üksi oli tsipa hirmus olla ning nad leidsid, et koos on lõbusam ja saab
teineteist toetada ka.
Kolisidki siis kokku ja
elasid tasakesi, korraldasid kahe peale majapidamist ja kui üks õde oli
haiglane, siis toimetas teine ja kui teine ära väsis, siis talitas jälle
esimene ja nii need aastad läksid.
Viimati said õed päris
vanaks. Üks õde jäi lõpuks voodisse ja enam ei tõusnud. Eks siis teine tegi
kõik tööd ja hoolitses ka nõrgema eest, kes jäi üha viletsamaks kuni ühel
päeval tundis, et nüüd vist on lõpp käes.
Tervem õde kooris parasjagu
kaalikat, mõtles, et paneb selle ahju ja küpsetab vanainimesele midagi kosutavat,
kui voodist hakkas kostuma kurjakuulutavat korinat. Teha polnud midagi, oli
näha, et käes on inimese viimased hingetõmbed ja et tal on kole paha olla. Õde
oleks väga tahtnud minejat natukenegi aidata, millegagi toetada, aga kuidas
küll? Peale kaali polnud midagi käepärast, valis siis pisarsilmi ühe ilusa viilaka
õe jaoks välja ja küsis:
„Nänn, kas sa kaali tahad?“
Surijal polnud enam jaksu
naerda, võttis veel kokku oma viimase jõu ja vastas:
„Mine õige perse!“
Ning suri.“
Selles loos peituva suure
üldistuse ja ilmselge moraali tulemuseks on, et kui meie suguseltsis teistele
oma muret kurta, võib juhtuda, et teile öeldakse: „Kuule, ega sa viimati kaali
ei taha?“
Ja muretseja juba teab, kuidas taolisele pakkumisele kombekalt vastata!
No comments:
Post a Comment