Friday, January 11, 2013

KAALIKAS MULGI MOODI


           Kui mamma ennast ükskord juba jutustama asutab, võib üpris kindel olla, et kohe kuuleme üht-teist õpetlikku tema Brasiilia lapsepõlvest. Mõnikord tuleb tal aga vahelduseks lauluisu peale ja siis on suur tõenäosus, et ettekandele tuleb „Üitsainus Mulgimaa“, millele järgnev sõnaline osa käsitleb hoopis Võrtsjärve ja Õhne jõe kallastel toimunud sündmusi.

          Mamma on nimelt poolenisti mulgi verd ning nii „kui Pikäsillast üle saa“, meenuvad Suislepa kandi rohkearvulised sugulased ja iseenda neiupõlv.

          Helge on mälestus tädipoeg Ärmanist, kelle käest mamma elu esimese tõsise musu sai, „ehkki Ärman oleks enamgi tahtnud“, aga mamma läks hoopis Vooremaalt pärit mehele. Muhedad on lood Minna Jussist, kes maalima hakkas, tädi Mariest, kes õunaraksus käis, mõisaprouast, kes varjusurma langes ja siis üles ärkas, ilusad on lood metsas- ja järvelkäikudest ning talutöödest, mida mamma teha ei osanud, aga pahandada ka ei saanud.

          Üks mamma lugu on aga meie suguseltsis miskipärast pälvinud teistest enam poolehoidu:
          „Need Mulgimaa sugulased olid kõik väga pikaealised. Mitte just päris surematud, aga paljud elasid saja aastaseks, eriti naised. Mehed said sõjas otsa või surid lihtsalt varem, aga naised olid noorelt ilusad, keskeas tragid ja pikalt vanad.
          Ükskord otsustasid kaks õde hakata koos vanaduspõlve pidama. Mehed olid maha maetud, lapsed oma teed läinud, üksi oli tsipa hirmus olla ning nad leidsid, et koos on lõbusam ja saab teineteist toetada ka.
          Kolisidki siis kokku ja elasid tasakesi, korraldasid kahe peale majapidamist ja kui üks õde oli haiglane, siis toimetas teine ja kui teine ära väsis, siis talitas jälle esimene ja nii need aastad läksid.
          Viimati said õed päris vanaks. Üks õde jäi lõpuks voodisse ja enam ei tõusnud. Eks siis teine tegi kõik tööd ja hoolitses ka nõrgema eest, kes jäi üha viletsamaks kuni ühel päeval tundis, et nüüd vist on lõpp käes.
          Tervem õde kooris parasjagu kaalikat, mõtles, et paneb selle ahju ja küpsetab vanainimesele midagi kosutavat, kui voodist hakkas kostuma kurjakuulutavat korinat. Teha polnud midagi, oli näha, et käes on inimese viimased hingetõmbed ja et tal on kole paha olla. Õde oleks väga tahtnud minejat natukenegi aidata, millegagi toetada, aga kuidas küll? Peale kaali polnud midagi käepärast, valis siis pisarsilmi ühe ilusa viilaka õe jaoks välja ja küsis:
          „Nänn, kas sa kaali tahad?“
          Surijal polnud enam jaksu naerda, võttis veel kokku oma viimase jõu ja vastas:
          „Mine õige perse!“
           Ning suri.“

          Selles loos peituva suure üldistuse ja ilmselge moraali tulemuseks on, et kui meie suguseltsis teistele oma muret kurta, võib juhtuda, et teile öeldakse: „Kuule, ega sa viimati kaali ei taha?“

                Ja muretseja juba teab, kuidas taolisele pakkumisele kombekalt vastata!


No comments: