MILLEKS VAJATAKSE KUNSTNIKKU

Kunstnikuamet on kummaline nähtus, kunstnikuks on võimalik õppida, selline elukutse oleks nagu olemas, majandusstruktuuris on kunstnik aga lihtsalt üks ettevõtja paljude teiste seas. Üks väikseimaid ettevõtjaid, sest töötab üksi, viimase rahandusministri hinnangul (kõik ettevõtjad on sulid!) veel lisaks ka pisisuli.

          Majandusmees ajaks parema meelega asju ilma kunstnikuta, kuivõrd kunstilisi aspekte on keeruline rahas mõõta ning kunstnikud on tülikad ja kulukad. Kui tõesti ilma läbi ei saa, siis katsub vähemalt kunstniku sõnaõigust piirata ja talle nii vähe maksta kui võimalik.

          Ajal, mil riiki juhivad inimesed, kes usuvad, et rahandus on õnne sünonüüm, muutub kunstnik paariaks. Tal oleks targem nimetada ennast kas visuaaleksperdiks või loomemajanduse spetsialistiks ning suhtlemisel loobuda kunstiterminoloogiast fiskaalsõnavara kasuks.

          Hiljaaegu tellis üks riiklik muuseum minult näitusekujunduse, mille tegemise käigus analüüsisin kunstniku rolli ja püüdsin aru saada, milleks mind õigupoolest tarvis oli.

KUNSTNIK

Kas ja milleks on näituse tegemises, nagu igas muuski ruumilahendust vajavas tegevuses, kunstnikku tarvis? Mis asi see on, mis tarkadel juhtidel - korraldajatel - kuraatoritel - koostajatel - lavastajatel - puudub, et nad kujundaja peavad palkama? On see mingi veider vana komme, mida õlgu kehitades sallitakse?

          Teatrimaailmas nimetatud probleemi aeg-ajalt arutatakse ning vähemalt ühe korra olla direktor seda lavastajalt avalikult küsinud. Lavastaja vastanud, et temal on vaja kaaslast, kellega koos tööalaselt napsu võtta ning kunstnik leiab selleks ikka aega, teised on muuga hõivatud. Direktor rohkem ei pärinud.

          Tegelikult on lavastajal vaja kaaslast, kes aitaks dramaturgial (mis on tekst), ideel (mis on rohkem tunne kui tekst) ja näitlejatel (kes esitavad teksti ja vahendavad ideed) leida füüsiline ruum eneseväljenduseks. Teisisõnu – ideaalne, teadvuses eksisteeriv ruum tuleb materialiseerida, muuta meeltega tajutavaks ning lavastajal pole selleks ei aega ega vajalikku väljaõpet.

          Tundub, et näitusesaalides toimivad samad reeglid. Muuseumil on näituste plaan (repertuaar). Konkreetse näituse idee on loomu poolest tekstistsenaarium, mida esitama hakkavad eksponaadid (näitlejad) vajavad teate edasiandmiseks organiseeritud ruumi. Mõnikord vajavad korraldajad (autorid-lavastajad) sellise ruumi materialiseerimiseks abilist (kunstnikku).

Kuidas kunstnikku kasutada.

Näitusetegemine on lineaarne protsess, kirjeldatav ajateljele reastatud tegevustena. Otsustatakse teha näitus, mõeldakse läbi, miks, kuidas, kellele, koostatakse sisu, kutsutakse kunstnik ning realiseeritakse väljapanek kokkulepitud ajagraafiku kohaselt. Kunstnikku pole tavaliselt enne tarvis, kui näituse stsenaarium kirjutatud ja esialgne materjal koostatud.

Mõnikord esineb sellest skeemist kõrvalekaldeid, näiteks:

          - kunstnik kaasatakse kohe peale otsuse vastuvõtmist, ta osaleb lähteülesande loomisel, aja planeerimisel, nõustab koostamist ning aitab idee formuleerimisel. Lähteülesande koostamise aeg lüheneb ja kui tuleb sama kujundust kasutada mujal, on materjali sisuliselt tundval kunstnikul hõlpus teha kohandusprojekt.

          - koostamisaeg pikeneb kujundusressursi arvelt. See on negatiivne, kuid kahjuks tüüpiline kõrvalekalle, mis paneb löögi alla kujunduskvaliteedi ning tekitab peaaegu alati teostuslikke lisakulutusi.

RUUM

Tegeledes päevast päeva kujutava tegevusega, märkan ikka ja jälle, kui suuresti on inimesed mõjutatud harjumusest, et lugemine käib vasakult paremale ja sõna abil on võimalik kõike ära seletada. Silm ei vaata vasakult paremale, vaid kuldlõikesse, sõna abil saab paljutki seletada, kuid meie meeled on võimelised vastu võtma hoopis enam. Elame ajas ja ruumis, mitte pinnal või joonel, põhjendame oma tegevust ratsionaalselt, kuid käitume tunnete ajel.

          Ruumiga suhtlemiseks on inimesel tajud. Tajuorganite võimed on piiratud, oma meeli me muuta ei saa. Räägime igavikust ja lõpmatusest, ometi ei suuda me igavikku vaadelda ega lõpmatust kompida. Samas ei keela keegi püüda neid tunnetada. Edgar Johan Kuusik öelnud: "Kes pole tundnud ruumi lõpmatust ja surma paratamatust, sellest ei saa head arhitekti." See on igati praktiline näpunäide.

          Nimetatud probleemi võib kujutada pildina. Ruum on tähistatud tetraeedrikujulise jäämäena, millest suurem osa on nähtamatu ehk vaimne, väiksem osa nähtav ehk füüsiline ruum. Oletame, et mõtlemine, tunnetamine ja tahtmine on vaimu materialiseerimise eeldusteks ning ehitame neist tetraeedri, mille ülemine osa ulatub nähtavasse maailma ning osutub inimtajule kättesaadavaks. Projekteerimistöös tähendab see seda, et kui eesmärgiks on kavandada ruumiline objekt, tuleb seda tahta, sellest mõelda ja seda tunnetada ning leida vaimsed koordinaadid, mille põhjal projekteerida. See pole ei ajaraiskamine ega ka mitte eriti keeruline akt, nõuab vaid teatud süvenemisoskust. Ehitus ilma vaimse baasita ei toimi ja kukub kindlasti peagi ka füüsiliselt kokku.

          Küllap keegi juba märkas, et tetraeedri neljandat tahku joonis ei näita. Neljandat tahku – püramiidi alust – ongi kõige keerulisem näidata. Mõni nimetab seda jumalaks, mõni armastuseks, mõni siduvaks tühjuseks, õigus on kõigil.

RAHA

Nii nagu paljud inimesed on puuduva osa oma ajust edukalt asendanud häälepaeltega, nõnda täidab kiirelt paisuv inimkond üha suurenevat vaimset tühjust juttudega rahast. Kas, milleks ja kuidas jäävad tahaplaanile, kui küsitakse mis maksab? Maailm on kitsaks jäänud, ruum muutub üha kallimaks ning võitlus selle pärast vihasemaks, kuid juhid, keda oleme volitanud oma elude eest otsustama, muust enam ei mõtle kui rahast. Vaimses ruumis on raha kutsumata külaline ja käitub seal kontvõõrale kohaselt.

Niisiis, milleks on kunstnikku tarvis? Majandusmees küsib endiselt, kas ilma ei saaks? Kui ta küsib, ega see kokkuvõttes kallimaks lähe, siis on tegemist majandusliku mõtlemisega. Kui ta aga leiab, et kujundaja asemel võib ju osta uue kujundusprogrammi, küll see asja ära ajab, siis on selline otsus umbes sama tark, kui liikleja plaan osta eeskirjade õppimise asemel uus auto, et küll see ise sõidab.

          Kulude hindamisel, puudutagu need inimesi, asju või näituse tegemist, sobib meenutada üht Conan Doyle`i kangelast, tahtekindlat professorit, kes viskas ajakirjaniku trepist alla, maksis kopsaka trahvi ja lausus: "Kulukas, aga vajalik!". Professor oli nõus maksma isegi mittevajaliku asja eest, vajaliku asja eest oskaks selline majanduslikult mõtlev natuur kindlasti veelgi korralikuma summa välja käia.

PS. Eelnev arutelu puudutas kunstnikku-kujundajat ehk rakenduskunstnikku ning üritas seletada, miks sellise ametimehe kasutamine hea on. Kellele on aga vaja neid kunstnikke, kes riputavad galeriidesse veidraid pilte, näitavad imelikke videoid ja kirjutavad sinna juurde arusaamatuid tekste - see on hoopis teine küsimus.