PEAVALU

     Linnapeal oli jäle peavalu. Nimelt oli eelmisel päeval raekojas läbi viidud täienduskoolitus vihakõne ja abieluvõrdsuse seaduste kehtestamise, rakendamise ja täideviimise teemadel, mille lõppedes kõrgemalt poolt saadetud konsulent linnapea seltsis kõrtsi läks, ennast täis jõi ja remondimees Fedja naisega tantsima hakkas. Loomulikult läks selle peale vägevaks löömaks, mis Svinstvo linna kõrtsis õhtuti ikka hea tooni juurde kuulus.

     Tõtt öelda valutas linnapea pea eilse kombekohase kultuurilise õhtupooliku pärast ainult natuke, peamiselt valutas see tülikas ihuliige hoopis uute seaduste pärast. Sest tõtt öelda ei saanud ei linnapea ega keegi kohal viibinutest konsulendi jutust mõhkugi aru. Ei aidanud seekord isegi elu- ja poliitikakoolis karastunud linnavalitsejate pikk kogemus jaburate seaduste, ogarate määruste ja mõttetute ettekirjutuste kehtestamise, rakendamise ja läbiviimise alal. Jah, uued seadused olid muidugi „prioriteetselt tähtsad”, „progressiivselt vajalikud”, „ühiskonna sidusust teaduslikult tõstvad” ja „sallivasse inimtulevikku suunatud”, uued seadused olid arusaadavalt „meie ajastu mõistus, au ja südametunnistus” ja nii edasi, aga kuidas linnapea oma valutavat pead ka ei pingutanud, ei tulnud tal ühtki ideed, mida nendega õieti peale hakata. Aga peale tuli hakata, sest kõrgemal pool oodati raportit nii eduka kehtestamise, seaduspõhise rakendamise kui ka massilise täideviimise kohta.

     Laiapõhjalise komisjoni moodustamisest tuli paraku loobuda, sest linna kassa oli valitsejate palkade tõstmise järel tühi, viimase kolmerublase oli linnavarade tasakaalu viimise reformimise juhatamise osakonna juhataja laenanud remondimees Fedjale, lasteaed, kool, haigla ja raamatukogu olid juba optimeeritud, ökoloogilise jalajälje mõõtmise kvoodid ei olnud pori kevadise kuivamise tõttu tootlikud ning kunagi Svinstvo linna strateegiliste varude laos olnud poolik siga oli kah viimase raasuni ära söödud.

     Nii ei jäänudki peavalu ja eelarveliste vahendite defitsiidi all kannataval linnapeal muud üle, kui võtta appi kohalikud vanad head demokraatlikud tavad ning liikuda helgesse tulevikku ja kaugete ülemuste soosingusse rahvaalgatuse jõul.

 

     Saunamees Ants võttis kõhklemata ette vihakõne seaduse kehtestamise, rakendamise ja läbiviimise. „Minu leiliruumis muud kõnet ei tuntagi,” teatas vapper ettevõtja, „maksa 10 kopikat ja lase vihal kõnelda, kas pagan võtku!”.

     Abieluvõrdsuse seadusega asus tegelema linnapea ämm, kes menetles Svinstvo kodanike võrdõiguslikkuse küsimusi ilma kodanikelt ülearu nõu küsimata niikuinii kogu aeg. Kuna kodanikud teadsid, et selle tunderikka naisterahva sõna tuli kuulata tingimusteta, siis polnud karta mingeid tõkked ei abi- ega muu elu võrdsuse, vendluse ja õeluse sirgel teel.

 

     Linnapea kirjutas raporteid ja lisas pildi Svinstvo kohal kõrguvast vikerkaarest, Fedja naine sõimas õues kardavoid ja kardavoi koer lõi talle hambad säärde, taevas säras kevadpäike, kõrtsist kostus võrdõiguslike kodanike jutt ja naer ning saunamees Ants läks linnapea ämmaga kaasikusse uute vihtade tegemise plaani pidama.

     Kõik oli jälle korras.

     Nagu ikka.

     Mida te siis arvasite?

 

3. aprill 2023