SÖÖMINE JA ÜHISKOND

        
  Söömist, kui sotsiaalselt ohtlikku pahet, teadvustab tänapäeval iga enesest lugu pidav ühiskond.

          Me kõik teame, et söömine on kahjulik harjumus. Surma põhjustajana võistleb ta esikoha pärast vähkkasvajatest põhjustatud inimkaotustega, oma keerulise toimemehhanismi, negatiivsete sümptomite, tagasipöördumatute ja fataalsete mõjude osas aga salakavala HIV viirusega. Samas omab söömine sügavaid ajaloolisi juuri, mis teeb võitluse selle nii üksikisikule kui ühiskonnale ülimalt suuri riske põhjustava nähtusega äärmiselt keeruliseks.

          Eestlaste söömiskommete tekke osas on uurijad erinevatel arvamustel, aga üldiselt arvatakse, et söömine oli mingil määral tuntud enamikes primitiivsetes kultuurides. Meie muinasaja kohta leiab viite iidsest laulust „Kui eesti rahvas kuldsel a`al kord istus maha sööma...“. Esimeseks tuntud kirjalikuks allikaks on Läti Henriku kroonika, milles kirjeldatakse toidunõusid viibutavate eestlaste väge, kes hüüetega „Taara, avita!“ sakslaste moonavoori ründasid. Irooniliselt kirjeldab kroonik söögitranssi viidud eestlaste hobuseid, kes lahinguväljal vaenlastest suuri tükke hammustasid ja mõned vaenlased päris ära sõid, vaikib aga vallutajate endi pahedest, millest ju sellesama moonavoori olemasolu tunnistust annab.

          Söömise kui kombe levik järgnevatel sajanditel on paremini dokumenteeritud ning on selge, et hiljemalt XIX sajandiks puudutab see paha harjumus juba kõiki ühiskonnakihte. Kiretu täpsusega kirjeldab nimetatud probleemi oma ladinakeelses traktaadis „Eestlaste endeemiline söömine“ embrüoloogia (teadus munade söömisest) rajaja Karl Ernst von Baer. Umbes samal ajal hakkab tekkima rahvuslik söömisvastane ärkamisliikumine, asutatakse vastavaid seltse, mõisaköökide asemele rajatakse pasunakoore, leiab aset esimene üldrahvalik söömavastane laulupidu jne.

          Ette rutates nendime, et võitlus söömakuradiga kestab tänapäevani ja et söömakauss ei ole veel kaugeltki üles kaalutud. Suure tagasilöögi andis poolesajandiline nõukogude okupatsioon – söögist saadavate tulude suurt osa riigieelarves ja muidusöömise seadustamise muserdavaid tagajärgi likvideerime veel mitu inimpõlve. Tõenäoliselt on just sellest perioodist pärit leebe suhtumine kombesse, et süüa pole patt iga päev, isegi hommikul (!), et võib läbi sõrmede vaadata mitmepäevastele söömatsüklitele, et pärast rasket söömist võetakse ka järgmisel päeval einet jne.

          Samas pole õiglane kogu süü veeretada väliste faktorite kraesse, eestlaste loomuomane kalduvus sattuda söömisest sõltuvusse väärib omaette tähelepanu. Kes ei oleks kuulnud ütlemisi „Võta amps ja pea aru“ või „Parem suutäis soolast kui maotäis magedat“, millest esimene on salalik ja teine terroristlik, kuna propageerib kangete söökide tarbimist. Maapiirkondades ja sõjaväes pole kadunud komme võtta hommikuti linnupetet, isiklike tähtpäevade ja riiklike pühadega seondub endiselt tava tulla hulgakesi kokku toitu kuritarvitama, kirikus käiakse ikka veel armulaual oblaate manustamas, milline paganlik ja barbaarne komme peaks ometi olema ammu põlu all.

          Lootust on andnud Eesti taasiseseisvumine ja eriti liitumine Euroopa Liiduga. Kui enne olime suhteliselt leppimatud ainult roolisöödikute suhtes, siis nüüd võtame täiel rinnal mõõtu kultuurilistest naaberrahvastest. Tasapisi ja pöördumatult on keelustatud söömine rongi-, bussi- ja lennujaamades, avalikkus taunib toidureklaame. Kardinaalseks ja väga vajalikuks sammuks osutus söömise keelamine kõigis avalikes söögikohtades. Kahjuks on veel tänini keelustamata söömine välisööklates. Peale halva eeskuju on see ka eluohtlik naabruses viibivatele mittesööjatele, kes peavad passiivselt kannatama ebatervete söögilõhnade käes. Ootame selles osas ranget ja tõlgendamist mittelubavat seadust! Tervitada tuleb omavalitsuste initsiatiivi, kes on mõnel pool kehtestanud piirangud toiduainete kättesaadavusele, seda eriti pühade ajal ja eriti meie ilusas pealinnas. Oma osa annavad kampaaniad nt „Igale seltskonnale mittesööv juht“ ja söömatõvest tervenenute anonüümsed ühendused.

          Loomulikult pole see kõik kaugeltki piisav. Käesolev artikkel ei püüa ilustada tegelikkust - eelpool mainitud positiivsetele arengutele peab tulema lisa, on aeg jätkata jõulist söömavastast tegevust ja seda riiklikul ja seadusandlikul tasemel.

          Siin võiks pühenduda kahele põhilisele suunale – individuaalsele mõjutamisele ja sotsiaalsetele meetmetele. On aeg seadustada alustuseks liigsööjate ja seejärel muidusööjate vastased reeglid. Ei piisa ainult ülekaaluliste indiviidide avalikust häbistamisest, tuleb jõustada karistavad paragrahvid. Tööandjal peab olema õigus töölesoovijat kaaluda! Tänavapildist peab kaduma söönud inimese tuhm pilk ja seosetu kõne! Tsiviilseadustikku oleks vaja täiendusi, näiteks paragrahvi, mis lubaks arreteeritud rasvamagu hoida arestikambris kuni tema kõhnumiseni ilma kohtu korralduseta. Sotsiaalsfääris tuleb hakata piirama toidukaupluste arvu ja nende lahtioleku aegu, tuleb vähendada toiduainete assortimenti ja alandada kvaliteeti ning kehtestada piirangud ostude hulgale. Vaheetapina lõpliku toidust loobumise eel oleks otstarbekas rakendada ranget politseilist järelevalvet ja talongisüsteemi. Vajalik progress tuleks kirjutada põhiseadusse eraldi peatükina.

          Meie tee ei saa olema kerge. Ikka kuuldub tagurlike elementide häälitsusi, kes demagoogitsevad mingite „inimvabaduste“ teemadel. Mõned neist säutsujatest on kõrgema haridusega, mõned koguni pedagoogid! Sellised vastutustundetud tüübid jutlustavad kodaniku õigusest osta oma raha eest igal kellaajal süüa ja tarbida siis nii palju kui hing ja magu lubavad. Asi pole nii, hüüame meie! Söömine ei ole era- vaid üldrahvalik asi! Teame selliseid „professoreid“, kes olles lõpetanud oma silmakirjaliku propaganda, hiilivad poodi, ostavad raamatu või ajalehe asemel käntsaka rasvast sealiha ja õgivad selle pooltoorelt nahka. Siis aga tulevad tagasi auditooriumisse ja matsutavad malbelt huuli.

          Tähtis roll on täita kunstimeistritel. „Loomingulisuse“ sildi all propageeritakse kujutletamatuid sigadusi nii trükis, laval kui filmilinal. Alles oli meie ekraanidel linateos illegaalsetest kaptenitest, kes rikastusid salapudru vedamisega Eestist Soome. Rahvas kutsus neid „pudrukuningateks“ ja isegi austas nende seadusrikkujalikku vaimu ning prisket (kas pole tähendusrikas!) rahapunga. Leidub „kunstnikke“, kes lubavad endile mitmesuguseid gurmaanlikke nilbusi, sigitavad juhuvahekordades endasuguseid pudrupäid ning julgevad sellist käitumist vabandada „looja vabadusega“. Õnneks on sellised kõrvalekalded regressiivse iseloomuga ja lihtsalt kõrvaldatavad kohustusliku riikliku meditsiinilise kontrolli ning tõhusa tsensorameti loomisega.

          Kõige tähtsam, kõige peamine on aga ikkagi rahva enda vaba initsiatiivi rakendamine. Peame jõudma nii kaugele, et iga kodanik on söömise ilmingute suhtes leppimatu, valvab esialgu ennast, seejärel aga juba ka kaaskodanikke. Riigil tuleb koheselt leida vahendeid nende rahaliseks premeerimiseks, kes teavitavad õigusorganeid igast pahatahtlikust söömisnähust. Käes on aeg käituda printsipiaalselt provokaatoritega, kes üritavad inimesi eksitada loosungitega „Süües kasvab isu“, „Kelle jalg tatsub, selle suu matsub“ või sofistikaga „Pahmast tallava härja suud ei saa sulgeda“ ja „Ega`s suu pole seinapragu“.

          Muidugi pole suu seinapragu, praod tuleb täis toppida, suu aga kinni pidada.

          Ainult nii, ühes meeles ja keeles leiame uue, tervisliku, vaba ja saleda tuleviku.

          Olgu see meile, meie lastele ja lastelastele paras !

Samurai Watsaimatsu                                                                                      2008