Friday, December 7, 2012

ELU VÕIMALIKKUSEST



            Elame abikaasaga juba üle kolme kuu minu ema pool.

            Meie hoolealune - kellele ema, kellele mamma, mõnikord lihtsalt „mammu” – annab oma hooldusõele ja -vennale pidevat tegevust ning ega muuks aega üle jäägi. Ja mis muu see olema peakski, meie oleme töötud, ema pensionär.
            Kolm mõttetut vanainimest.

            Tänane päev algas vara, kell üks öösel läks mamma sahvrisse ja sõi ära talle hommikusöögiks mõeldud pudru. Üritust kureeris minu naine, mina olin õhtul tähistanud kohalikust loomeliidust väljaastumist ning viibisin valge veini soodsa mõju all.

            Kell kolm käis mamma tualetis. Järgnesin tema eeskujule.

            Kell viis toimus vannitoas pükste pesemine. Naine õnneks ei ärganud, järelevalvet teostasin mina. Võin liialdamata tunnistada, et kulus vannitäis vett.

            Kell kuus hakkas mamma toas raadio mängima.

            Kella seitsmeks olin piisavalt ärgas, et asuda perele kohvi keetma. Mamma edestas oma tavagraafikut kahe-kolme tunniga, istus reipalt lauda ning küsis putru: „Kes pudru ära sõi? Mina või? Raske uskuda, olin 18 aastat kirjastuse juhataja, mul on ikkagi aru peas. Kas on ikka või?“

            Hommikusöök vältas kaks tundi, kureerisin mina, sest abikaasa käis vahepeal arsti juures vererõhku mõõtmas. Mamma sõi võileibu, tegi paar tükki juurdegi, jõi ära kogu kohvi ning kahetses, et putru ei pakutud. Mina kütsin ahju ja pliiti, keetsin mune ning pesin nõusid.

            Kell pool kümme jõudis naine tagasi ja tegi uue kannutäie kohvi. Vererõhk olnud korras. Miks see ei peakski korras olema, võtame mõlemad iga päev vererõhurohtu.

            Mina tegin samal ajal muna-juustu-tomatisalatit. Mammal läheb mõnikord söögikordade vahel kõht tühjaks, siis on hea salatit võtta. Söögikorrad ja süstimised on meil kell kümme, kell üks, kell neli ja kell kaheksa, lisaeineid tuleb ette neli kuni kuus korda ööpäevas.

            Kell kümme istusin arvuti taha ja mõtlesin, et paneks õige tänase hommiku kirja. Et ei tuleks pärast meenutada mamma manitsust: „Kui mina peaksin ükskord ära kaduma, siis te alles mõistate, millest olete ilma jäänud!“

            Pool üksteist käisin vaatamas, mida uut teoksil. Tütar oli lapselapse meile toonud, naine hoidis last, pesi nõusid, mamma jõi köögis kohvi ning sõi salatit.

            Alanud oli järjekordne teguderohke päev.

Minu naine teeb peagi putru ja paneb selle sahvrisse hommikusöögi jaoks valmis.

Mina lähen vist lund rookima. Või prooviks tukastada, öösel sai vähe magada?

            Varsti on lõuna.

jõulukuu viiendamal 2012

No comments: