Friday, December 7, 2012

NAABRIMUTI VÄIKE KARVANE KOER


                                    
            Meie tänavas elavad toredad inimesed.

            Üle poole sajandi tagasi, kui tervel tänaval enam-vähem üheaegselt uued individuaalelamud kerkisid, oli omavaheline läbikäimine praegusest hoopis tihedam. Ehitajad olid ju enamikus noored, korterikitsikuses pered, kes majaehitusest midagi ei jaganud. Vahetati kogemusi ja materjale, soovitati meistreid, käidi üksteisel abiks.

            Mõnikord juhtus, et ehitajatel sai äkki töömurdmisest villand, istuti hoopis maha ja hakati pidu panema. Selle peale läks tavaliselt ka naabritel tööisu üle ning peagi võis näha poolt tänavat koos söömas, joomas ja elust rõõmu tundmas. Naised võtsid laulu üles ning juhtus, et vipsu jäänud mehed viidi käsikäruga koju.
           Nüüdseks on majad ammu valmis, mõni ümbergi ehitatud, paljudel uued peremehed ja uued elanikud. Lapsi pole nii palju kui algusaastatel, selle asemel on tänav täis autosid ja mõnes majapidamises peetakse autole lisaks veel koera.

            Koer on ka meie naabrimutil. Naabrimutt on minuga ühevanune, umbes kuuekümneaastane hea suuvärgiga naisterahvas, koer temast pisut noorem, pisem ja karvasem. Kunagi mängisime koos rahvastepalli (naabrimuti, mitte koeraga!), siis elasime teistes majades ja teistes linnades, nüüd oleme jälle üleaedsed, teinekord ajame üle tara juttugi.
            Naabrimuti koer on samuti tubli suuvärgiga, alustab pikema ettekandega hommikuti pool seitse ning kui midagi ütlemata jääb, siis jätkab lõuna paiku. Sõnavõtt toimub tavaliselt meie magamistoa aknale kõige lähemas punktis, oluline on ka, et keegi toas magaks, sest igal kõnel peab ju kuulajaid olema. Koer on ka inimene, pagan võtaks!

            Meie tänavas elavad toredad inimesed, kes teiste asjadesse naljalt oma nina ei topi. Ometi juhtusin naabrimutilt üle tara juttu puhudes muuseas küsima, ega ta koeral sihukest nuppu pole, millest teda vaiksemaks või koguni päris kinni keerata saab. „Sihuke nupp on meie koeral loomulikult olemas,“ vastas naabrimutt, „seda tööle panevad patareid on aga tühjaks saanud. Me oleme päris hädas, ta on meil selline jutukas, vahelesegamist ei salli, aga teinekord tahaks ise ju ka sõna sekka öelda. Ega sa ei tea, kust võiks selliseid patareisid saada?“ Soovitasin kellassepalt küsida, vestlesime veel pisut ning läksime oma toimetuste juurde.

            Hiljaaegu ärkasin hommikul pool seitse. Oli liiga vaikne, et edasi magada! Kobisin voodist välja ja piilusin kardina vahelt õue. Aia taga istus naabrimuti koer - pisike, karvane ja vaikiv. Kõnekas oli vaid tema tumedate niiskete silmade pilk.

            Nüüd kogun julgust, et naabrimutilt küsida, kust ta need patareid hankis. Mõnikord tahaks kangesti mõnda kaaskodanikku vaiksemaks või koguni päris kinni keerata.

            Muidugi mitte ühtegi meie tänava kodanikku, meie tänavas elavad toredad inimesed.

                                                                                                                                                                                

No comments: