Meie
tänavas elavad toredad inimesed.
Üle
poole sajandi tagasi, kui tervel tänaval enam-vähem üheaegselt uued
individuaalelamud kerkisid, oli omavaheline läbikäimine praegusest hoopis tihedam.
Ehitajad olid ju enamikus noored, korterikitsikuses pered, kes majaehitusest
midagi ei jaganud. Vahetati kogemusi ja materjale, soovitati meistreid, käidi
üksteisel abiks.
Mõnikord
juhtus, et ehitajatel sai äkki töömurdmisest villand, istuti hoopis maha ja
hakati pidu panema. Selle peale läks tavaliselt ka naabritel tööisu üle ning peagi võis näha poolt tänavat koos söömas, joomas ja elust rõõmu
tundmas. Naised võtsid laulu üles ning juhtus, et vipsu jäänud mehed viidi
käsikäruga koju.
Nüüdseks
on majad ammu valmis, mõni ümbergi ehitatud, paljudel uued peremehed ja uued
elanikud. Lapsi pole nii palju kui algusaastatel, selle asemel on tänav täis
autosid ja mõnes majapidamises peetakse autole lisaks veel koera.
Koer on ka meie naabrimutil. Naabrimutt on minuga ühevanune, umbes
kuuekümneaastane hea suuvärgiga naisterahvas, koer temast pisut noorem, pisem
ja karvasem. Kunagi mängisime koos rahvastepalli (naabrimuti, mitte koeraga!),
siis elasime teistes majades ja teistes linnades, nüüd oleme jälle üleaedsed, teinekord
ajame üle tara juttugi.
Naabrimuti
koer on samuti tubli suuvärgiga, alustab pikema ettekandega hommikuti pool
seitse ning kui midagi ütlemata jääb, siis jätkab lõuna paiku. Sõnavõtt toimub
tavaliselt meie magamistoa aknale kõige lähemas punktis, oluline on ka, et
keegi toas magaks, sest igal kõnel peab ju kuulajaid olema. Koer on ka inimene,
pagan võtaks!
Meie
tänavas elavad toredad inimesed, kes teiste asjadesse naljalt oma nina ei topi.
Ometi juhtusin naabrimutilt üle tara juttu puhudes muuseas küsima, ega ta
koeral sihukest nuppu pole, millest teda vaiksemaks või koguni päris kinni
keerata saab. „Sihuke nupp on meie koeral loomulikult olemas,“ vastas
naabrimutt, „seda tööle panevad patareid on aga tühjaks saanud. Me oleme päris
hädas, ta on meil selline jutukas, vahelesegamist ei salli, aga teinekord
tahaks ise ju ka sõna sekka öelda. Ega sa ei tea, kust võiks selliseid
patareisid saada?“ Soovitasin kellassepalt küsida, vestlesime veel pisut ning
läksime oma toimetuste juurde.
Hiljaaegu
ärkasin hommikul pool seitse. Oli liiga vaikne, et edasi
magada! Kobisin voodist välja ja piilusin kardina vahelt õue. Aia taga istus
naabrimuti koer - pisike, karvane ja vaikiv. Kõnekas oli vaid tema tumedate
niiskete silmade pilk.
Nüüd
kogun julgust, et naabrimutilt küsida, kust ta need patareid hankis. Mõnikord tahaks kangesti mõnda kaaskodanikku vaiksemaks või koguni
päris kinni keerata.
No comments:
Post a Comment