ARENGU KAVA

          Aegadel, mil majanduslangus oli täies hoos kuid rahvas oma juhte veel armastas, külastas meie teatrit kultuuriministeeriumi nõunik. Kohtumise teemaks oli teatri arendamine uuel, tänapäevasel viisil.

          Nõunik - sümpaatne ebakompetentne mees - esines ladusalt, teatas, et peab olema programm pikemas perspektiivis, tuleb positiivselt kaasata laiu vaatajatehulki, dekadentsi kalduv elitaarsus pole jätkusuutlik, lavakunst peab inimesi kõnetama jne. Noh,sellist plära olime ennegi kuulnud ega saanud aru, mida ta meist õieti tahab.

          Esitati küsimusi. Küsimused olid konkreetsed, puudutasid teatri ja riigi vahekordi ning raha. Kas riik kui omanik kavatseb tulevikus hoolitseda maja ülalpidamiskulude eest? Milliseks kujuneb kultuuriministeeriumi toetuste ja teatri omatulude suhe?

          Meie asjatundmatus vihastas ettekandjat, kes selgitas juhmivõitu teatriinimestele oma sõnumit veel kord:

-        riiklikku toetust saate siis, kui esitate tähtajaks teatri arengukava,

-        ministeeriumis selle kava pealt vaadatakse, kas teid toetada või ei,

-        kui toetataksegi, siis kindlasti vähemaga kui praegu!

          Sellega oli koosolek lõppenud. Direktor läks nõunikuga oma kabinetti ja pani ukse seestpoolt kinni. Autosohver Otu, mina ja veel mõned teemale pühenduda ihalevad isikud siirdusid Kängu ja Plasku garderoobi elu ning arengu üle järele mõtlema.

ELU ÜLE JÄRELE MÕTLEMISE PROTOKOLL

          Autosohver Otu ütles kohe, et tema enam garderoobi naisi ei too. Et alati, kui ennast täis kaanite, saadate mind naisi tooma ja et tegemist on Dekadentsi ning Allakäiguga. Puuduvat positiivne perspektiiv ja konstruktiivne areng.

          See oli tema poolt alatu ning eelkõige ootamatu, sest meie polnud kunagi Otul keelanud naisi käsitleda kõikvõimalikest perspektiividest, kaasa arvatud positiivne koos kõikvõimalike hilisemate arengutega konna- ja kotkaperspektiivi suundadel.

          Nõutus oli siiski lühiajaline, sest samal hetkel sisenes sm Tasku vennasgarderoobist, süli täis mitmesuguseid pikema perspektiivi tundelisi anumaid. Võtsime istet, kommunikeerusime ning asusime ette pandud teemasid arendama. Tõstatasime teemad järjekorras ning arendasime neid kuni teemad oli ammendatud.

          Teemade ammendumisega ei kaasnenud oodatud satisfaktsiooni. Oh kuidas vajasime veel teemasid! Kuid meil olid varuks vaid kaks aastaaega, maja ülalpidamiskulud ja siis veel kaks aastaaega! Aeg hakkas otsa saama, kõik hakkas otsa saama, Georg Ots oli surnud aga meie veel mitte!

          Siis tõusis Kängu ja pani meie ette mitte kava, vaid ARENGUTAVA projekti. Projekti ärakuulamisel, äraarutamisel ning ära töösse suunamisel demokraatlikke libastumisi ei esinenud – kõik olid nõus, et Otu sõidab tavakohaselt teemadele järele ning võtab tagasiteel üksiti ka naised kaasa.

          Maja ülalpidamiskulud lubas kanda sm Tasku. See, et Kängu ta sm Plaskuga segamini ajas ning talle korgi peale keeras, on ilmekas näide loomingulise ARENGUTAVA tegemisega kaasnevatest kreatiivsetest arabeskidest.

          KOOSOLEKU OTSUS:

          Autosohvrid ja üldse kõik Juhid on ja jäävad ka tulevikus OTUDEKS!

          Tänaseks on majanduslangus endiselt jõus ja rahvas armastab oma juhte üha vähem. Koosolekuid peetakse endiselt, viimane, milles osalesin, oli teatriliidu oma, kus avakõne pidas tuttav seltsimees kultuuriministeeriumist.

          Ta esines ladusalt, viskas nalja, vastas heatujuliselt küsimustele, oli muide vahepeal edutatud asekantsleriks. Tema pikka ja ilusat kõnet võis kokku võtta järgmiselt:

- VÕIM.                       Meil on võim.

- VASTUTUS.           Meie ei vastuta.

- KOHUSTUSED.    Kohustused on teatritel.

- RAHA.                     Ei saa. (Natuke saab, aga põhiliselt leidke ise)

          Teatrirahvas kuulas, kes tähelepanelikult, kes juhmi ilmega. Esineja muheles, tema karv läikis, tundus, et tema isiklik arengukava oli vahepeal head vilja kandnud.

          Teatrikülastuste ja poliitreitingute statistika kinnitab, et vilja on kandnud ka teatrite arengukavad – meie rahvas armastab oma teatrit märksa enam kui oma juhte.