JÕULUJUTT

          Nõupidamise teemal „Jõulu läbiviimisest meie suguharus“ korraldas minu naine, nagu igal eelmiselgi aastal, juba tükk aega enne jõulude pihtahakkamist. Kuna poja korteris on suguseltsi kõige suurem tuba, tegin ettepaneku üritus läbi viia seal. Poeg ja minia naeratasid pingutatult ega vaielnud vastu.

          See asi oli siis korras.

          Järgmise päevakorrapunkti esimene pool – kas söögi- või kingipõhised jõulud – läks libedalt. Söögipõhiste jõulude mõte meeldis kõigile, eriarvamusi polnud, otsustati ka kohe ära, kes millise söögi valmistab.

          See asi oli siis korras.

          Küsimuse teise poole osas võttis, nagu igal eelmiselgi aastal, sõna minu naine ja meenutas, et iga kord lepime kokku, et kingitusi tehakse ainult pisikestele pereliikmetele, aga ikka toovad reeturlikud päkapikud jõulupuu alla hunniku lisapakikesi ja et selline jama tuleb ära lõpetada. Nagu igal eelmiselgi aastal, naeratasid poeg ja minia silmakirjalikult ega vaielnud vastu.

          Mina jäin eriarvamusele, kuulutades, et võin vabalt jätta tegemata nii plaanitud kui plaanivälised kingitused, kuid võtan vastu kõik, mis minule tuuakse, ega pane pahaks ka suuri ja kalleid kinke. Naine, poeg ja minia vahetasid pilke, naeratasid mõtlikult ega vaielnud vastu.

          See asi oli siis ka korras.

          Ettevalmistuste aeg möödus mõnusalt.

          Kõigepealt, nagu igal eelmiselgi aastal, käisime turul ja naine tegi sülti. Minu naise tehtud sült on nii hea, et isegi elupõlised süldivihkajad söövad taldriku tühjaks ning küsivad tüki koju kaasa. Minu naise tehtud sült on ilmselt maavälist päritolu.

          Siis käisime turul ja ostsime liha.

          Siis käisime turul, ostsime verivorsti ja koduteel ostsime kapsast.

          Siis rehkendas naine jõulupeo osalised kokku, me läksime turule ja

          ostsime veel liha ja vorsti ning koduteel natuke kapsast.

          Siis tegi naine kõrvitsasalatit ja käis kinke ostmas.

          Siis tegime olukorrast ülevaatuse ja ma käisin veel kinke ostmas,

          koduteel astusin jõulujookide ärist läbi.

          Siis sõime sülti ja kontrollisime jõulujookide kvaliteeti.

          Siis laskis keegi ukse taga kella ja jooksis ise minema. Ukse taga oli

          pakk, pakis uhked soojad saapad, ei suured ega väikesed, täpselt

          mulle parajad.

          Siis jõudis kätte jõuluettevalmistuste viimane päev, naine küttis ahju, pani liha, vorsti ning kapsa küpsema ja mina astusin veel korra jõulujookide ärist läbi.

          Jõuluõhtu algas õigeaegselt või pisut varem, sest kui lauda istusime, polnud kartulid veel pehmeks keenud. Muus osas oli peo söögipõhine osa ette valmistatud laitmatult – poeg ja minia olid täitnud mune ja keerutanud singirulle, ämm praadinud kala, naiseõde valmistanud rosoljet ja kartulisalatit, puhvetil ootas väimehe küpsetatud kook… – nii et liha- ja vorstivaagnaid tuli lasta ringi käia, sest neile polnud muude hõrgutiste vahel enam ruumi.

          Umbes pool tundi koosnes seltskondlik vestlus nappidest lihtlausetest kui küsiti juurde vorsti, paluti ulatada sülti või kiideti rosoljet, kuid peagi hakkas jutuvada varjutama nugade-kahvlite klõbinat. Ühes lauaotsas arutleti taluaegsete jõulutoitude üle, keegi, kes oli üles kasvanud Brasiilias, rääkis, kuidas ta alles Eestisse jõudes nägi esmakordselt lund, teises lauaotsas prognoositi superstaari saate finalistide šansse. Mina pajatasin loo ukse tagant leitud saabastest, mille peale poeg arvas, et see oli kindlasti päkapikk Pepe töö.

          Siis tuli üks lastelastest laua juurde ja teatas, et kuuse alla on märkamatult mingi kott ilmunud. Küllap päkapikud kasutasid juhust, kui söömisega hõivatud olime.

          Ilma luuletuse või lauluta keegi oma kinki kätte ei saanud, peab aga ütlema, et kõige vanemad ja kõige nooremad esinejad olid kohusetruumad, kui vahepealne generatsioon, kes kippus habemega naljade ja vemmalvärssidega läbi ajama. Näiteks luges minu naine sellise luuletuse:

          „Hea laps on hea laps, kuulab sõna, pole paks,

          sest ei söö ta palju komme, ega jaga teistel` võmme.

          Hea laps on lihtsalt pai, jõuluvanalt kommi sai,

          kommid nahka pani plaks, nüüd on pailaps laisk ja paks!“,

ja silmitses samal ajal pahatahtlikult neid lapsi, keda ta liigses magusalembuses kahtlustab.

          Kui püüaks kõike kirjeldada, mis jõuluõhtul tegime, see jutt ei saakski valmis, seega ütlen vaid, et oli tore õhtu. Oli ta nüüd söögi- või kingipõhine või natuke mõlemat, see pole oluline, oli selline jõulupõhine üritus nagu igal eelmiselgi aastal. Kõik said kinki ja kõhu täis, ülejäänud road jagati õiglaselt laiali ja meie toidukorv oli koju minnes sama täis kui peole minnes.

          Kodus riideid vahetades selgus ainult, et mu püksid olid vahepeal paar numbrit väiksemaks muutunud ja naine lubas, et tema peab kuni järgmiste jõuludeni verivorsti söömise pausi. Mina ei lubanud midagi, küsisin naljaviluks emalt, ega tal kõht tühi pole.

          Ema vaatas meid sihukese inimsööjavanaema pilguga ning teatas, et „võtaks ehk tõesti midagi hamba alla!“. Tormasime toidukorvi lahti pakkima ja ema tuli kööki uurima, miks meil nii palju aega kulub, tal kõht hirmus tühi.

          Küünlad särasid, väljas langes tasa lund.

          Jõulupühad olid saabunud.