SÕNAPIDAJAD MEHED

          Vanemate kõrvalmajja kolis uus naabrimees – juba võrdlemisi eakas, kuid üldiselt noorusliku olekuga särasilmne härra.

          Tutvusin temaga kevadel, veetes mõned päevad isa-ema pool. Naaber osutus toredaks vestluskaaslaseks, teda huvitas nii kodutänavas kui maailmas toimuv, elu näis ta võtvat mõnusa huumori ja paljukogenud inimese leebusega. Mõnikord oli raske taibata, kas ta viskab nalja või mõtleb öeldut tõsiselt.

          Enne minu ärasõitu nõjatus naabrimees aiale, vaatas, kuidas asju autosse pakin ning alustas juttu:

          „Ei tea, kuidas sinuga on, naabripoiss, aga mina pole kunagi eriti usklik olnud. Mõni asi paneb siiski mõtlema. Näiteks räägitakse, et enne elu lõppu kohtub inimene surmaingliga. Vaat`, naabripoiss, minul oli läinud jõulude ajal sihuke kohtumine. Esimese püha hommikul helendas mul voodi ees üks valges riides lahe tüüp ja teatas, et aeg on varsti käes ja peagi võtab ta mu endaga kaasa.

          Hakkasin siis mõtlema, et kui lugu nõnda, peaksin inventuuri tegema ja üle vaatama, kas olen oma elus kõik ära teinud, mis mehe kohus.

          Ega ma midagi erilist välja mõelnud – elu on tore olnud, igasuguseid ameteid olen pidanud ja asju järele proovinud, lapsed üles kasvatanud, naisega, kelle ingel mõne aasta eest kaasa viis, saime ikka hästi läbi, võlgu ka pole kellelegi – ei mõistnud nagu midagi kahetseda.

          Lõpuks tuli mul meelde, et vaat` napsu pole ma õieti kunagi võtnud. Mitte et oleksin mingi karsklane, võtan rõõmuga seltskonnas klaasikese, teise jätan aga tavaliselt sõpradele.

          Hakkasin siis jah mõtlema, et mis oleks, kui hakkaksin enne surma joodikuks. Teinekord valutab siit-sealt, üksinda olles läheb tuju tihti kurvaks kah ning üldse oleks ju huvitav teada saada, milline see joodiku elu õigupoolest on?

          Sina oled haritud ja mõndagi korda saatnud, kuulaksin meelsasti noorema mehe arvamust!“

          Ei mäleta, et oleksin naabrimehele erilist nõu osanud anda. Kas ta seda tegelikult küsiski, jutlesime veel niisama, kuni viimaks autosse istusin ja hüvastijätuks lehvitasin.

          Kevad, suvi ja sügis möödusid märkamatult ning jõuludeks tulime juba terve perega vanematele külla. Istusime lauas, mekkisime šampanjat ja rääkisime, mis lõppeval aastal huvitavat juhtunud on. Ema hakkas korraga naerma ja ütles, et tal on üks vahva kohalik uudis – nimelt olla meie uus naabrimees joodikuks hakanud!

          Olevat teine väga ontlik joodik, kedagi ei tülita, skandaale ei korralda, kuid vähemalt korra nädalas tuleb lauldes koju, vaatab koduväravas kuud ja tähti ning käitub hoolimata pehmest keelest ja taaruvast kõnnakust viisakalt.

          „Annaks jumal rohkem selliseid väärikaid naabreid!“ märkis ema tõsinedes.

          Järgmisel kevadel juhtusin jälle vanematekodust läbi sõitma. Muuhulgas küsisin ka naabrimehe tervise järele. Selgus, et naabrimees oli vahepeal ära surnud.

          Polnud ta kellelegi rääkinud oma kaugele arenenud vähktõvest ega kurtnud sellega kaasnevate valude ja vaevade üle; ei tülitanud ta naabreid ega tüüdanud lähedasi, oli võtnud rahus napsu ja oodanud valges riides laheda tüübi tulemist.

          Ingel täitis oma lubaduse ja tuligi viimaks, naabrimees aga jõudis likvideerida oma viimase tegematajätmise.

          Annaks jumal rohkem selliseid sõnapidajaid mehi!