Leidsin aasta alguses oma postkastist üleskutse, mille saatjad, mingid kirjanduse uurijad vist, küsisid, et kas Lahtiveeretaja omanduses pole mõnd põnevat, kuid seni avalikkusele tundmatut kirjavahetust ajaloo suurkujudelt. Et nemad võtaksid sellise kraami heal meelel vastu, tooksid päevavalgele ehk „lekitaksid” ning oleksid üliväga tänulikud. Kuna mul pole ajaloo suurkujudega kunagi mingit pistmist olnud ja vaevalt et tuleb ka, siis valmistusin vastama, et ei saa küsijaid kahjuks millegagi aidata. Sellelt tegevuselt tabas mind juhuslikult sisse astunud arhivaar Savva Savitš, kes koukis taskust ühe poolpõlenud paberitüki, ütles, et oli selle üles korjanud pärast sõda Berliini varemetes jalutades mingi punkri õue pealt ja siis unustanud, aga mäletab, et see oli isiklik kiri justkui küll. Saatsime siis kirjanduse uurijatele selle paberi, sest kirjanduse inimesed ikka toetavad üksteist kui mahti on. Paraku pole kirjanduse uurijad siiani teatanud, kas saadetis kohale jõudis või neile üldse huvi pakkus, niisiis avaldan siinkohal selle kirja parem ise.
Saluut ja aupaugud, Aadu-poiss!
Läks lahti!
Pane nüüd mürinal Varssavi peale!
Hakkan teisest servast sulle vastu liikuma, peagi lööme selle mõttetu rahva mättasse! Ehk sinna, kus nende koht on. Mõned jätame ellu, las kasvatavad juurikaid – kuluvad väliköögis ära – aga igasugu „aadli” ja „rahvusliku haritlaskonna” likvideerime, ohvitserid kõigepealt.
Sinuga võib rahul olla, Tšehhimaa äravõtmine läks libedalt. Kavatsen korrata Soomega sama trikki, las maigutavad Pariisis ja Londonis oma demokraatlikke lõugu palju tahavad. Eestlased ja lätlased on mul juba taskus, ise nad seda pole veel taibanudki, et varsti astuvad vabatahtlikult sinna, kuhu kästakse. Valeta neil suud ja silmad täis, näita rusikat, löö mõni maha ning need kartulipeadest idioodid teevad musta töö ise ära ja kõik läheb nagu kokku leppisime ning Joach ja Vjatš meie leppesse kirja panid.
Vangilaagrid on tarviline riist majapidamises, Aadu, aga ära internatsionalistide ja itskede ahjuajamisele praegu liiga palju kuluta, see on küll vajalik ja tõstab rahva tuju, kuid kiiret pole, ahjud ei kao kuhugi! Need ahjukandidaadid pole ju rahvus vaid elukutse ning kuid neid nati pitsitada, siis ärivad nad su kuitahes jabura propagandistliku jura maha kellele iganes. Pole vahet, kas selle nimi on marksism, kommunism, natsism või liberalism, las lärmavad vabadusest, rahust ja võrdõiguslikkusest ning sina võid puhastustööga iga kell rahus pihta hakata. Kuklalask on tõhus ja odav!
Omal ajal olid meie ilmakuulsal Vollil mõned päris asjalikud vennikesed ametis, kes aitasid Vollil musta valgeks rääkida. Kahjuks hakkas vaene mees pikapeale kogu seda maailmarevolutsiooni jama ja iseenda sonimist ise ka uskuma. Kui ta lõpuks kõnges, lasin õnnetust süfiliitikust naljaviluks topise teha. Ei pääse Vollike nüüd enam ei taevasse ega põrgusse, teenib müüri ääres ja võõrustab usklikke. Käin vahetevahel tema putka katuselt palveränduritele pähe sülitamas.
Aga vennikesed sokutasin üle ilma laiali, saavad althõlma pappi, sigivad jõudsalt ning mõsevad intelligentsirämpsu ajusid maailma kõigis juhtivates ülikoolides. Kasvatavad tasapisi järgmisi põlvkondi kasulikke idioote, kelle abiga need maad võtame ükskord oma rüppe niikuinii! Ja kui ei võta, las tapavad ennast ise. Tulevik on helge ega jää tulemata, Aadu-poju!
Vahel, kui asjad ei lähe päris nagu plaanitud, tahaks tulevikku piiluda küll, oleks vähem sekeldamist. Mul on selleks abiks üks maru kutt, kelle omal ajal Neevast välja koukisin ja külmkappi tahenema panin. Sulatan ta vahetevahel üles, on kellegagi napsi võtta. Griša on kirikukoolis käinud nagu minagi, viina visata mõistab ka ja kui jommi jääb, siis hakkab tulevikku nägema. Praeguseni on kõik klappinud, kahtlustan vaid, et ta jätab üht-teist enda teada. Ja kui end ülearu täis kaanib, siis hakkab nõmedaid nalju tegema – viimati kuulutas, et minu trooni pärib paks Nikita ning minu hing rändab tulevikus mingi kõhna värdja, praegu veel sündimata Lilliputini keresse, kes siis Venemaa võiduka lõpuni viib. Sain südamest naerda!
Ja naisi ei tohi talle ligi lasta, siis läheb päris lolliks. Meie viimase sakslannast keisrinna keppis päris hingetuks, mille eest mehike lõpuks jääauku jahtuma topitigi. Muidu aga korralik inimene ja üdini ebausaldusväärne, teen teid meelsasti tuttavaks. Las soovitab sulle kedagi, keda saaksid oma külmkappi panna, õigel valitsejal peab mõni sihuke sell alati kapis varuks olema.
Raske südamega pean sult küsima, Aadu, ega sa pole seal Kolmandas Riigis hakanud Kolmanda Rooma vastu mingit kavalust sepitsema? Küsin nagu üks seaduslik varas teiselt omasuguselt, kes selleks, et maailma endale krabada peavad teineteisega käituma ausate varaste kombel. Mulle antakse järjest kahtlasi signaale. Meenuta, mida ütles sinu naljavennast kaasmaalane: „Ära kunagi sepitse midagi Venemaa vastu, sest ta vastab igale sinu kavalusele ettearvamatu rumalusega.” Ära püüa Ottost targem olla ja ära jama minuga, Aadu, oma parima kamraadiga!
Võta parem paar vaba päeva ja tule diplomaatilisele visiidile. Paneme pidu ja puhkame. Sa küll kärakat ei kannata, jääd kohe täis ja hakkad ropsima, aga mürame niisama, tõeliste meeste moodi. Joodame Niki täis, las tantsib kükktantsu ja võtab suhu, seda see hohollist kloun oskab. Sulatan Griša ka üles, saabki rohkem pulli. Naisi ei kutsu – kui mehed sõdivad, peab keegi tööd tegema. Uusi sõdureid ka vaja sünnitada. Ja ega enamaks need sotsiaalsed konstruktsioonid vist ei kõlbagi.
Sinu semu ja relvavend Joss
Kreml, september 1939
PS. Puhtalt uudishimust – viina sa ei joo, aga pole ma sind kordagi näinud kaine peaga kõnet pidamas – oled alati kõva laksu all. Mida tarvitad, kui saladus pole?
PPS. Saadan kirja erisaadikuga, võid ta maha nottida, mul on ühekordse kasutusega tüüpe rohkem, kui jõuan ära kulutada.
No comments:
Post a Comment