HALLID SEINAD

          Keegi irvhammas leidis kunagi, et vana vemmalvärssi "Mu ümber haigla hallid seinad" sobib laulda "Internatsionaali" viisil. Värsside autoriks, ei tea kas teenitult või ei, peab rahvasuu August Allet, viisistaja on teadagi Pierre Degeyter.

          Selle laulu lihtsakoelise poeesia mõistmiseks piisab täiesti viimase salmiga tutvumisest:

          "On jälle kevad ja särab päike

          ja väljas linnud laulavad

          ja sellest päiksest saab uue läike

          mu kusepudel voodi all".

Eelnevad salmid on veelgi mahlakamad, et mitte öelda ropemad.

          Kuna meie ilmarändurist mamma rändas selle aasta alguses peamiselt mööda haiglaid ning võttis kodutee ette alles kevadel, tundus eelpool tsiteeritud pärimuse meenutamine igati päevakohane. Kureerides mamma liikumisi ühest haiglast-osakonnast-palatist järgmisesse, ümisesin niisiis poeet Allele omistatavaid ridu ning otsisin kokkupuutepunkte luule ja reaalsuse vahel.

          Pidin tõdema, et kui töörahva liikumise hümni meloodia pole enam kui sajandi jooksul minetanud reipust ja innustavat optimismi, siis poeet Allele omistatavate sõnade ning tegelikkuse vahele on tekkinud selge erinevus. Haiglaelus on toimunud ulatuslik progress − kevadpäikese käes ei sära enam kusepudelid, vaid moodne meditsiinitehnika, õdede-sanitaride puhtad vormiriided, haigete potitoolid, jalutusraamid ning igasugused kavalad mehhaanilised ja elektroonilised vidinad. Ainult seinad näivad olevat ajaproovile vastu pidanud ning on endiselt hallid nagu laulus kirjeldatud.

          Ajaproovile on vastu pidanud muidugi ka patsiendid, nemad on ikka kas haiged või lihtsalt vanad ja väetid, abi ja hoolitsust vajavad. Ja kuna neil endil suurt midagi teha pole − abistavad ja hoolitsevad ju teised − siis nad vaatavad palati halle seinu ja vaikivad. Vaikus ja hallid seinad iseloomustavad just vanade inimeste eest hoolitsemisele pühendunud haiglaid. Suheldakse personali ja oma külalistega, patsientidevaheline seltsielu pole kuigi levinud.

          Loomulikult tuleb ette erandeid, sest inimene on siiski ühiskondlik loom ning juurdleva vaimuga olend. Toon siinkohal näiteks meie mamma kui sotsiaalselt ärksa tüübi.

          Istusin ühel pärastlõunal tema voodi kõrval ning rääkisin, mis välisilmas uudist. Rääkisin tasa, et mitte teisi palatisolijaid häirida ja ilmselt ka monotoonselt, sest mul hakkas tunduma, et mamma mõtleb ammu millelegi muule. Nii oligi, sest järsku küsis ta kõva häälega: "Vaatan juba tükk aega, et see vastasvoodi mutt on nii vaikne, ei tea kas on ära surnud vä?". Vaatasin siis minagi sinnapoole ja vastasin: "Kas sa siis ei tea, mamma, et kui haige tõstab käpad üles ja hüüab "Ohhoo!", alles siis on selge, et ta on surnud, vastasvoodi proua aga sügas praegu nina, järelikult on ta kindlasti veel täie tervise juures."

          See jutt huvitas mammat märksa enam kui uudised välisilmast, ta ajas ennast koguni istukile ning tema palvel rääkisin ära kogu loo Jänkuonust, kes Rebaseonule õpetas, kuidas surnu ja elava vahel vahet teha. Mamma kuulas kaasaelamisega, tema silmad läksid suureks ja siniseks ning jälgisid pingsalt vastasvoodit, võib-olla lootuses näha, kuidas seal lamav isik käpad üles tõstab ja "Ohhoo!" hüüab. Igaks juhuks küsis mamma jutu lõppedes uuesti: "Vastasvoodi vanamutt on ikka nii vaikne, ei tea kas on nüüd ehk ära surnud vä?"

          Ma ei jõudnudki mammale seletada, et suremise asemel kuulas vastasvoodi proua meie juttu ja kõhistas naerda, sest palatiuks läks lahti, õhtusöögikonteiner veeres sisse ning nii mammal, vastasvoodi proual kui kõigil teistel selle palati asukatel tekkisid hoopis muud huvid.

          Loojuva kevadpäikese kiired värelesid seinal, mis muutus seetõttu justkui natuke värvilisemaks, kostsid vaiksed söömishelid ja põetajate tasane jutt.

                              Järjekordne päev hallide seinte vahel hakkas lõppema.