Wednesday, September 24, 2014

MIS VÄRVI ON VANADUS



          Kunagi ammu etendati ühes väikeses eesti teatris tükki nimega "Mis värvi on vabadus". Mustal foonil keerles hall teraskonstruktsioon, valgus oli hämar ja näitlejate tekst tuli fonogrammilt. Vahetevahel nad küll laulsid päriselt ehtsa orkestri saatel. Ainukeseks värviliseks asjaks olid naiste punased kleidid ja pisikene reproduktsioon Bernardino Pinturicchio maalist "Poisi portree".


          Ükskord see lõpuks ikka juhtub, et poiss läheb kodunt välja kavatsusega, mida ta endale ehk päriselt tunnistadagi ei tihka. Helesinise kavatsusega leida üks tüdruk. Kui plaan õnnestub ja jätkub nii poisile kui tüdrukule ootamatult tulipunase armastusega, siis poisi isa muheleb ja ema ütleb: "Ah, jälle kordub vana lugu, loodame, et neil läheb õnneks!".
          Viiekümne aasta pärast astub seesama poiss uksest välja täpselt samasuguse plaaniga. Pole ta enam mingi poiss, enamik tema eakaaslasi enam nii ei teeks. Vaid kavatsus on tal enda meelest sama värvi. Paraku ainult enda meelest, sest kui tal juhtub nüüd mõne tüdrukuga õnneks minema, siis nimetab oma naine teda räpaseks vanameheks ja ühiskond loobib poriga.
          Järelikult võib sama plaani ühel puhul näha värvilisena, teisel porikarvalisena, plaanitseja vanus on värve põhjalikult muutnud.


          Kas esemetega juhtub sama, mis inimestega? Kui nuga läheb nüriks, kas ostame uue või teritame vana ära? Mis saab moestläinud riietest, kuhu lähevad vanad asjad? Kas nende värv vananedes muutub?
          Suur osa esemeid muidugi kulub kasutamise käigus, läheb katki või lootusetult rikki ning nad tuleb ära visata ja uued muretseda. Päris palju üsnagi kasutuskõlblikke asendatakse moodsamate ja töökindlamatega. Mõned asjad muutuvad tüütuks ning vajavad väljavahetamist vahelduse mõttes, tihti pannakse nad silma alt ära kuskile kapipõhja või keldrisse, et siis kunagi hiljem ikkagi prügimäele viia. Teatud hulk asju aga säilib ja omandab väärtuse, mida neil uuest peast ilmselt ei olnud. Eesti Rahva Muuseum on selliseid asju täis, vanad mööblitükid on igas kodus kõvad tegijad ja igal inimesel on mõni armas mälestusese. Sedasorti asjade väljanägemine võib olla kulunud, kuid nendega kaasas käivatel tunnetel ja mälestustel on omadus aja jooksul üha värvikamaks muutuda.
          Järelikult saab vana ja luitunud ese tekitada erksavärvilisi tundeid ning uus ja kirev igavaid ja halle mõtteid.


          Kas ka mõtted vananevad? Filosoofia ajalugu pole ju midagi muud kui vanade mõtete kollektsioon, ometi ei visata sealt eriti midagi välja, muudkui täiendatakse. Tõsi, mõne esmapilgul tuliuue idee puhul selgub, et mitu sajandit tagasi on keegi juba sama mõtet mõelnud ja koguni põhjalikumalt. Filosoofia ehk "armastus tarkuse vastu" on nagu kostüümilaenutus – mõttemoe muutudes leiab sealt ikka ajavaimuga sobituva rõiva.
          Usundid koosnevad samuti mõtetest – seisukohtadest millesse usutakse ja mida soovi korral mõne teise usu vastu välja vahetatakse. Usundite garderoobis on moodide valik ainult piiratum kui filosoofias, sest mõtelda võib igaüks isemoodi, usundist räägime aga siis, kui samamoodi mõtlejaid on arvukalt.
          Mõni vana mõte võib rohkest kasutamisest hoolimata olla helge, kirgas ja värviline, mõni uus mõte aga sünnist saati must, kole ja monokroomne. Ilusad mõtted on värvilised, inetud värvitud, värvidest tähtsam on mõtete vabadus. Just nii nagu tudengilaulus "Me mõtted on priid, kes suudaks neid võita!"
          Mõtete värvid on järelikult vabaduse värvi.


          Elu on nimetatud küll unenäoks, küll hädaoruks, küll näitelavaks, küll imede allikaks – kõik need on üpris eri värvi paigad. Surma paratamatust võib küll tunnetada, surma kogeda mitte, ometi arvavad inimesed, et surm on musta värvi. Vähemalt nõnda teda personifitseeritakse – kapuutsiga pikas mustas mantlis isikuna. No kuulge, elavad pole veel surma näinud, surnute käest küsida pole aga enam võimalik.
          Surm ja paljud muudki tundmatud asjad võivad ju mustad olla, pigem on teadmatus ise pimeduse musta värvi. Samas peab nõustuma, et "vaid piinav, painav teadmatus sellest, mis tuleb edasi, teeb elu võimalikuks" (Ursula Le Guin).
          Järelikult teame "midagi" vaid siis, kui me "midagi" ei tea ja näeme värve vaid siis, kui pimedus on olemas.

          Etenduse lõpuks tuli lavale mustas ülikonnas tegelane ja laskis kõik punastes kleitides näitlejad maha. Valgus kustus ja pimedas saalis hakati tasapisi plaksutama.


POST SCRIPTUM
Võib juhtuda, et mõne poisi-tüdruku mõtted hälbisid värvide teemalt hoopis isiklike vanuseprobleemide valda. Neile soovitaks:
Poisid, jälgige end – kui olete hakanud suveõhtuti kübarat kandma, sest juuksed on jäänud viledaks ja sääsed hammustavad läbi peanaha – siis õnnitlege ennast soliidsesse ikka jõudmise puhul!
Tüdrukud, ärge muretsege, ostke lihtsalt uus kübar – siis olete veel kaunimad kui enne!

No comments: