Kunagi
ammu etendati ühes väikeses eesti teatris tükki nimega "Mis värvi on
vabadus". Mustal foonil keerles hall teraskonstruktsioon, valgus oli hämar
ja näitlejate tekst tuli fonogrammilt. Vahetevahel nad küll laulsid päriselt
ehtsa orkestri saatel. Ainukeseks värviliseks asjaks olid naiste punased
kleidid ja pisikene reproduktsioon Bernardino Pinturicchio maalist "Poisi
portree".
Ükskord see lõpuks ikka juhtub, et
poiss läheb kodunt välja kavatsusega, mida ta endale ehk päriselt tunnistadagi
ei tihka. Helesinise kavatsusega leida üks tüdruk. Kui plaan õnnestub ja jätkub
nii poisile kui tüdrukule ootamatult tulipunase armastusega, siis poisi isa
muheleb ja ema ütleb: "Ah, jälle kordub vana lugu, loodame, et neil läheb
õnneks!".
Viiekümne aasta pärast astub seesama
poiss uksest välja täpselt samasuguse plaaniga. Pole ta enam mingi poiss,
enamik tema eakaaslasi enam nii ei teeks. Vaid kavatsus on tal enda meelest
sama värvi. Paraku ainult enda meelest, sest kui tal juhtub nüüd mõne tüdrukuga
õnneks minema, siis nimetab oma naine teda räpaseks vanameheks ja ühiskond
loobib poriga.
Järelikult võib sama plaani ühel puhul
näha värvilisena, teisel porikarvalisena, plaanitseja vanus on värve
põhjalikult muutnud.
Kas esemetega juhtub sama, mis
inimestega? Kui nuga läheb nüriks, kas ostame uue või teritame vana ära? Mis
saab moestläinud riietest, kuhu lähevad vanad asjad? Kas nende värv vananedes
muutub?
Suur osa esemeid muidugi kulub
kasutamise käigus, läheb katki või lootusetult rikki ning nad tuleb ära visata
ja uued muretseda. Päris palju üsnagi kasutuskõlblikke asendatakse moodsamate
ja töökindlamatega. Mõned asjad muutuvad tüütuks ning vajavad väljavahetamist vahelduse
mõttes, tihti pannakse nad silma alt ära kuskile kapipõhja või keldrisse, et
siis kunagi hiljem ikkagi prügimäele viia. Teatud hulk asju aga säilib ja
omandab väärtuse, mida neil uuest peast ilmselt ei olnud. Eesti Rahva Muuseum
on selliseid asju täis, vanad mööblitükid on igas kodus kõvad tegijad ja igal
inimesel on mõni armas mälestusese. Sedasorti asjade väljanägemine võib olla
kulunud, kuid nendega kaasas käivatel tunnetel ja mälestustel on omadus aja
jooksul üha värvikamaks muutuda.
Järelikult saab vana ja luitunud ese
tekitada erksavärvilisi tundeid ning uus ja kirev igavaid ja halle mõtteid.
Kas ka mõtted vananevad? Filosoofia
ajalugu pole ju midagi muud kui vanade mõtete kollektsioon, ometi ei visata
sealt eriti midagi välja, muudkui täiendatakse. Tõsi, mõne esmapilgul tuliuue
idee puhul selgub, et mitu sajandit tagasi on keegi juba sama mõtet mõelnud ja
koguni põhjalikumalt. Filosoofia ehk "armastus tarkuse vastu" on nagu
kostüümilaenutus – mõttemoe muutudes leiab sealt ikka ajavaimuga sobituva
rõiva.
Usundid koosnevad samuti mõtetest –
seisukohtadest millesse usutakse ja mida soovi korral mõne teise usu vastu
välja vahetatakse. Usundite garderoobis on moodide valik ainult piiratum kui
filosoofias, sest mõtelda võib igaüks isemoodi, usundist räägime aga siis, kui
samamoodi mõtlejaid on arvukalt.
Mõni vana mõte võib rohkest kasutamisest
hoolimata olla helge, kirgas ja värviline, mõni uus mõte aga sünnist saati
must, kole ja monokroomne. Ilusad mõtted on värvilised, inetud värvitud, värvidest
tähtsam on mõtete vabadus. Just nii nagu tudengilaulus "Me mõtted on
priid, kes suudaks neid võita!"
Mõtete värvid on järelikult vabaduse
värvi.
Elu on nimetatud küll unenäoks, küll
hädaoruks, küll näitelavaks, küll imede allikaks – kõik need on üpris eri värvi
paigad. Surma paratamatust võib küll tunnetada, surma kogeda mitte, ometi
arvavad inimesed, et surm on musta värvi. Vähemalt nõnda teda
personifitseeritakse – kapuutsiga pikas mustas mantlis isikuna. No kuulge,
elavad pole veel surma näinud, surnute käest küsida pole aga enam võimalik.
Surm ja paljud muudki tundmatud asjad võivad
ju mustad olla, pigem on teadmatus ise pimeduse musta värvi. Samas peab nõustuma,
et "vaid piinav, painav teadmatus sellest, mis tuleb edasi, teeb elu
võimalikuks" (Ursula Le Guin).
Järelikult teame "midagi"
vaid siis, kui me "midagi" ei tea ja näeme värve vaid siis, kui
pimedus on olemas.
Etenduse
lõpuks tuli lavale mustas ülikonnas tegelane ja laskis kõik punastes kleitides
näitlejad maha. Valgus kustus ja pimedas saalis hakati tasapisi plaksutama.
POST SCRIPTUM
Võib
juhtuda, et mõne poisi-tüdruku mõtted hälbisid värvide teemalt hoopis isiklike
vanuseprobleemide valda. Neile soovitaks:
Poisid,
jälgige end – kui olete hakanud suveõhtuti kübarat kandma, sest juuksed on
jäänud viledaks ja sääsed hammustavad läbi peanaha – siis õnnitlege ennast
soliidsesse ikka jõudmise puhul!
Tüdrukud,
ärge muretsege, ostke lihtsalt uus kübar – siis olete veel kaunimad kui enne!
No comments:
Post a Comment