KINOSKÄIK

          Olin vist umbes kolmeaastane, kui leidsin tädipojaga liivakastis mängides vana kinopileti. Vaatasime õue peal ringi ja leidsime teisegi! Nüüd olid meil mõlemal piletid ning järelikult tuli meestel kinno minna.

          Kinoga olime sünnist saati sina peal, tädimees töötas filmilaenutuses, tõi nädalalõppudeks lähedalasuvasse töökotta projektori ja näitas majarahvale filme, meid võeti mõnikord tööle kaasa, me võisime aidata kinonäitamise ruumis filmirulle tagasi kerida ja vahepeal aknakesest seanssigi vaadata. Suursündmuseks oli aga muidugi päris kinoskäik terve perega, saalis mahaistumine ja see magusa ootusärevuse tunne, kui tuled hämardusid ja filmi algustiitrid ekraanile ilmusid.

          Ütlesin tädipojale, et ärme vanaemale, kes meie järele valvas, aga parasjagu köögis süüa tegi, parem midagi ütle, käime kähku ära ja oleme lõunaks tagasi, ega me siis paha peal väljas ole. Nokitsesime tagumise aiavärava riivist lahti ning asusime teele, helge kinotunne südames.

          Teadsime, et kino asub kusagil „sealpool“, üle tänava ja üle jõe, ühe pika tänava lõpus. Need üsna täpsed andmed oleks meid kindlasti sihile viinud, kui poleks tekkinud tõrge esimese suure tänava ületamisel. Tänaval sõitsid nimelt autod ja bussid, mitte küll nii tihedasti, kui tänapäeval, kuid siiski piisava sagedusega, et meie hoogu pidurdada.

          Ütlesin, et ootaks õige, kui autosid vähem on, paneks siis silmad kinni ja jookseks hästi kiiresti. Autosid jäigi vähemaks, panin silmad kinni ja olingi teisel pool teed! Miskipärast polnud ainult tädipoega minu kõrval, seisis teine endiselt vastaspoolel ja oli kuidagi hädise moega. Lippasin tema juurde tagasi ning me läksime teisele katsele, mis paraku andis aga samasuguse tulemuse, nagu ka kolmas ja neljas.

          Kindlasti oleks meie pingutusi lõpuks edu krooninud, kui kohale poleks jõudnud higised ja närvilisevõitu vanemad, kes olid vahepeal koju saabunud, leidnud, et lapsed on kadunud ning käivitanud efektiivse, ehkki tarbetult hüsteerilise otsimisaktsiooni. Neile kohe üldse ei meeldinud liiklusmagistraali ületamine meetodil „silmad kinni ja kiiresti joosta“ ning meie kinopiletite üle naersid nad täitsa avalikult, öeldes, et need olla kehtetud.

          Loomulikult kustutasid need solvangud helge kinotunde, kuid sellega oleks võinud ju varemgi vanemlikke jõhkrusi kogenud lapsed leppida, kui vanaema poleks meid pärast lõunasööki aeda pirnipuu alla viinud ja teatanud, et nüüd saame vitsa. Meie polevat tema sõna kuulanud, meiega oleks võinud õnnetus juhtuda ja tema peab meile meie endi kasu pärast õppetunni andma. See polevat talle kerge, kuid „mida armsam laps, seda valusam vits!“

          Sisimas oli mul vastuväiteid – kuna me luba ei küsinud, ei saanud me ju ka sõnakuulmatud olla – mõttekäik kasutoovast peksust, mis peksja südame raskeks teeb, tundus aga täiega ebaloogiline, pealegi olime juba vabandanud ja pattu kahetsenud. Vaatasin vanaema otsusekindlat ilmet, tema käes olevat vitsa ja otsustasin olla vait ja kui see „kasulik“ nähvakas lõpuks tuleb, panna käsi ette, et valus ei oleks.

          Sain väärtusliku kogemuse, mida teiega jagada tahan – võta väljateenitud karistus alati auga vastu ja ära proovi seda kavalusega leevendada. Tädipoeg sai oma siraka ära, pühkis silmad kuivaks ja läks liivakasti mängima, minul aga valutas käsi veel mitu päeva ja kaevata sain ainult enda peale. Vitsaga vastu näppe saada oli hoopis valusam, kui vastu tagumikku!

          Olles nüüdseks läbi elanud lapsevanema rõõmud ja mured ning olnud ise vanemlike ja vanavanemlike jõhkruste täidesaatja, meenub vanaema nägu hoopis teistsugusena. Nüüd tundub see pigem kurb - sellise inimese nägu, kes teeb midagi, mida ta teha ei tahaks, aga siiski teeb, sest peab seda õigeks.

          Meile ihunuhtlust andnud vanaema meenub, kui loen lehest: „vallandasime suurepärase töötaja, sest seadus ei võimaldanud teisiti“ või kuulen ministri kõnest: „otsus raskendab töötajate elu, kuid on vajalik üldiseks hüvanguks“, ning püüan kujutleda, kas sellist ebaloogilist jura ajavad inimesed on samasuguse otsusekindla ja kurva näoga nagu vitsaga pirnipuu all seisnud vanaema.

          Tegelikult polegi vaja kujutleda, neid näeb iga päev teleekraanil ja näod pole üldsegi kurvad, vaid hoopis ülbed. Ülbel ilmel teatatakse: „Tegin valesti, sest nii on õige…“, mõttes lisatakse: „…ja mulle kasulik!“ ning ülbele ilmele lisandub valelik. Paljudel polegi enam nägusid, nende asemel on maskid. Kas maski taga inimene alles on, sellest ei saa enam aru.

          Selle maskiseltskonna tegutsemiskombed meenutavad natuke meie lapsepõlve kinoskäiku. Asju tuleb ajada kavalalt, kahtlasevõitu ettevõtmisi korraldada salakesi. Kui jama tuleb ja hakatakse vitsaga vehkima, siis võib eitada, kindlasti peab selgitama oma häid kavatsusi ja tegude seaduslikkust, lõpuks kasvõi vabandada. Võib-olla järgmine kord ei tulegi midagi avalikuks, võib-olla tüdib vitsaviibutaja ära. Tõrgete tekkimisel sulgeda silmad, kõhkluste tekkimisel joosta korraga hästi kiiresti ja seista samas hästi kindlalt paigal, ohu korral olla vait ja panna käsi ennetava abinõuna vahele.

          Mina tuvastasin küll juba kolmeaastasena sellise praktika ebatõhususe, aga keegi ju muidu ei usu, kui ise järele ei proovi. Mõnikord ei usu isegi peale järeleproovimist.

          Lihtne küsimus, mis on vale, mis õige, näib üldse olevat nii keeruline, et mida lähemalt uurid, seda segasemaks läheb. Kui küsimus liiga segaseks muutub ning poliitikud pildi veel kirjumaks ajavad, keerake televiisor kinni, tellige netist pilet ja jalutage parem lähimasse kinno!