Kas olete näinud nähtamatut inimest? Mina olen.
Turul käib hoogne kauplemine, head ja paremat täis lettide taga toimetavad südikad müüjad ja nende ees tunglevad otsusekindlad turulised, kes võrdlevad hindu ning valivad kaupa.
Siis ligineb letile vaikne vanamemm, käes päevinäinud rahatasku. Ta uurib hinnasilte, piilub oma rahakotti ja on kimbatuses. Ta ei tea, kas mitu korda üle loetud sentidest jätkub väikese lihatüki ostmiseks. Müüja on juba küsinud, mida prouale pakkuda, aga kuna proual läheb aega, teenindab järgmisi kundesid. Need ei märka memme üldse, astuvad temast mööda, panevad letile raha ja viskavad müüjaga nalja. Tavaliselt saab memm oma ostu lõpuks tehtud, mõnikord aga saab julgus otsa, või pole sente ikkagi piisavalt, ning ta lahkub sama vaikselt nagu tuli. Tal on häbi, et ta on vana ja vaene.
Bussiga koju sõites ei oota vanamemm, et talle istet pakutakse. Tal on piinlik olla väsinud ja üksik, parem olla nooremate ja tervemate jaoks nähtamatu.
Kodus peeglisse vaadates saaks teada, kas ka enda jaoks. Peegel on memmel küll olemas, aga ta pole sinna ammu vaadanud. Korra nädalas tuleb peegli pealt lihtsalt tolmu pühkida.
Peeglid on olemas ka meie valitsejatel. Neil on võlupeeglid, milles ei peegeldu mitte maailm, vaid see, mida vaataja näha igatseb. Erakonna juht vaatab peeglisse ja näeb, et on võitnud valimised, minister vaatab peeglisse ja näeb, et on saanud peaministriks ning rumal valitseja läheb peegli ette ja näeb, et ta on tark. Võlupeegli omanikul pole vaja ei teadmisi ega oskusi, vaja on vaid suurt tahtmist ja vääramatut usku oma peegelpilti.
Nendes võlupeeglites ei peegeldu enam meie maa, rahvas, loodus, linnad-vallad-külad-talud, laulud ja lapsed. Sellistest peeglitest näeb hoopis Toompead ja Brüsselit, valimisringkondi ja kogukondi, eelnõusid ja koalitsioonileppeid, maksutõuse kodanikele ja palgatõuse valitsejatele, peeglite ees seisjate naeratusi ajakirjanikele ning uusi uhkeid hooneid, mis inimeste asemel täidetud eelarveridadega.
Laulupeole minnes astusin ühe võlupeegli ees seisja selja tagant läbi. Vaatasin peeglisse ja nägin, et seisjal oli juhm nägu ees ja Kört-Pärtli särk seljas. Ennast ma sellest peeglist ei näinud.
Olin nähtamatu.
.
.
