MIS VÄRVI ON VANADUS

          Kunagi ammu etendati ühes väikeses eesti teatris tükki nimega "Mis värvi on vabadus". Mustal foonil keerles hall teraskonstruktsioon, valgus oli hämar ja näitlejate tekst tuli fonogrammilt. Vahetevahel nad küll laulsid päriselt ehtsa orkestri saatel. Ainukeseks värviliseks asjaks olid naiste punased kleidid ja pisikene reproduktsioon Bernardino Pinturicchio maalist "Poisi portree".

          Ükskord see lõpuks ikka juhtub, et poiss läheb kodunt välja kavatsusega, mida ta endale ehk päriselt tunnistadagi ei tihka. Helesinise kavatsusega leida üks tüdruk. Kui plaan õnnestub ja jätkub nii poisile kui tüdrukule ootamatult tulipunase armastusega, siis poisi isa muheleb ja ema ütleb: "Ah, jälle kordub vana lugu, loodame, et neil läheb õnneks!".

          Viiekümne aasta pärast astub seesama poiss uksest välja täpselt samasuguse plaaniga. Pole ta enam mingi poiss, enamik tema eakaaslasi enam nii ei teeks. Vaid kavatsus on tal enda meelest sama värvi. Paraku ainult enda meelest, sest kui tal juhtub nüüd mõne tüdrukuga õnneks minema, siis nimetab oma naine teda räpaseks vanameheks ja ühiskond loobib poriga.

          Järelikult võib sama plaani ühel puhul näha värvilisena, teisel porikarvalisena, plaanitseja vanus on värve põhjalikult muutnud.

          Kas esemetega juhtub sama, mis inimestega? Kui nuga läheb nüriks, kas ostame uue või teritame vana ära? Mis saab moestläinud riietest, kuhu lähevad vanad asjad? Kas nende värv vananedes muutub?

          Suur osa esemeid muidugi kulub kasutamise käigus, läheb katki või lootusetult rikki ning nad tuleb ära visata ja uued muretseda. Päris palju üsnagi kasutuskõlblikke asendatakse moodsamate ja töökindlamatega. Mõned asjad muutuvad tüütuks ning vajavad väljavahetamist vahelduse mõttes, tihti pannakse nad silma alt ära kuskile kapipõhja või keldrisse, et siis kunagi hiljem ikkagi prügimäele viia. Teatud hulk asju aga säilib ja omandab väärtuse, mida neil uuest peast ilmselt ei olnud. Eesti Rahva Muuseum on selliseid asju täis, vanad mööblitükid on igas kodus kõvad tegijad ja igal inimesel on mõni armas mälestusese. Sedasorti asjade väljanägemine võib olla kulunud, kuid nendega kaasas käivatel tunnetel ja mälestustel on omadus aja jooksul üha värvikamaks muutuda.

          Järelikult saab vana ja luitunud ese tekitada erksavärvilisi tundeid ning uus ja kirev igavaid ja halle mõtteid.

          Kas ka mõtted vananevad? Filosoofia ajalugu pole ju midagi muud kui vanade mõtete kollektsioon, ometi ei visata sealt eriti midagi välja, muudkui täiendatakse. Tõsi, mõne esmapilgul tuliuue idee puhul selgub, et mitu sajandit tagasi on keegi juba sama mõtet mõelnud ja koguni põhjalikumalt. Filosoofia ehk "armastus tarkuse vastu" on nagu kostüümilaenutus – mõttemoe muutudes leiab sealt ikka ajavaimuga sobituva rõiva.

          Usundid koosnevad samuti mõtetest – seisukohtadest millesse usutakse ja mida soovi korral mõne teise usu vastu välja vahetatakse. Usundite garderoobis on moodide valik ainult piiratum kui filosoofias, sest mõtelda võib igaüks isemoodi, usundist räägime aga siis, kui samamoodi mõtlejaid on arvukalt.

          Mõni vana mõte võib rohkest kasutamisest hoolimata olla helge, kirgas ja värviline, mõni uus mõte aga sünnist saati must, kole ja monokroomne. Ilusad mõtted on värvilised, inetud värvitud, värvidest tähtsam on mõtete vabadus. Just nii nagu tudengilaulus "Me mõtted on priid, kes suudaks neid võita!"

          Mõtete värvid on järelikult vabaduse värvi.

          Elu on nimetatud küll unenäoks, küll hädaoruks, küll näitelavaks, küll imede allikaks – kõik need on üpris eri värvi paigad. Surma paratamatust võib küll tunnetada, surma kogeda mitte, ometi arvavad inimesed, et surm on musta värvi. Vähemalt nõnda teda personifitseeritakse – kapuutsiga pikas mustas mantlis isikuna. No kuulge, elavad pole veel surma näinud, surnute käest küsida pole aga enam võimalik.

          Surm ja paljud muudki tundmatud asjad võivad ju mustad olla, pigem on teadmatus ise pimeduse musta värvi. Samas peab nõustuma, et "vaid piinav, painav teadmatus sellest, mis tuleb edasi, teeb elu võimalikuks" (Ursula Le Guin).

          Järelikult teame "midagi" vaid siis, kui me "midagi" ei tea ja näeme värve vaid siis, kui pimedus on olemas.

          Etenduse lõpuks tuli lavale mustas ülikonnas tegelane ja laskis kõik punastes kleitides näitlejad maha. Valgus kustus ja pimedas saalis hakati tasapisi plaksutama.

POST SCRIPTUM

Võib juhtuda, et mõne poisi-tüdruku mõtted hälbisid värvide teemalt hoopis isiklike vanuseprobleemide valda. Neile soovitaks:

Poisid, jälgige end – kui olete hakanud suveõhtuti kübarat kandma, sest juuksed on jäänud viledaks ja sääsed hammustavad läbi peanaha – siis õnnitlege ennast soliidsesse ikka jõudmise puhul!

Tüdrukud, ärge muretsege, ostke lihtsalt uus kübar – siis olete veel kaunimad kui enne!

KUNSTNIKU UNEROHI

    

    

          Olen kunstnik.

          Räägin teile oma viimasest tööst, näitusest, mis toimus alles hiljaaegu, aga mida keegi enam ei mäleta, sest näituseaeg sai otsa peaaegu sama kiiresti kui avamisel pakutud vein. Mina istun jälle ateljees, rüüpan odavat konjakit, televiisoris näidatakse mingit täielikku mõttetust ning akna tagant mööduvad viiulitunnist tulevad lapsed, õuenurgas imetleb prükkar prahikonteinerist leitud aardeid, kangi alla sõidab kolmanda korruse ärinaise limusiin, vastasuksel teevad suitsu inglise keeles vestlevad naabrid ja keegi neist ei pane mind tähele. Miks nad peaksidki.

          Plaanisin seda näitust pikalt, alustasin vist juba möödunud aastatuhandel, kui minuni jõudis arusaam, et kõik on üks ja seesama. Selles tõdemuses pole midagi originaalselt, isegi ütlemine "kõik on üks ja seesama" on ammugi kellegi teise poolt välja öeldud, niisiis polnud idees ühendada pilti, heli ja ruumi projektorite, kõlarite ja ekraanide abiga üheks tervikuks ning panna sellele nimeks "Tango tajudele" õigupoolest midagi epohhiloovat.

          Aga kavva sellise näituse tegemine lõpuks võetud sai. Võib-olla käis sisemine hääl peale, või oli aega ja raha ülearu (ha-ha), võib-olla olid mul muud motiivid.

          Alustasin kaaslaste valikust. Siin polnud pikalt mõtlemist – helistasin kohe kuulsale heliloojale, tunnustatud videomeistrile ja kunstnikust sõbrale, saime neljakesi kohvikus kokku ja hakkasime plaani pidama. Helilooja kutsus hiljem ühe oma semu veel lisaks ja lubas ta töödejuhatajaks panna.

          Kui kohvikut sulgema asuti ja meid sealt välja visati, oli plaan valmis. Helilooja läks muusikat komponeerima, mina toetustaotlusi kirjutama, ülejäänud loomingulise kollektiivi liikmed läksid samuti ära koju, ainult helilooja semu käis veel enne kuskil klubis tantsimas. Miks ka mitte, ta on igati esindusliku väljanägemisega meesterahvas.

          Ja ettevalmistustöö läks lahti. Näitusesaali pidaja tutvus projektiga, planeeris pikema jututa näituse "Tango tajudele" lahtiolekuajad ning küsis murelikult, kas meil asja teostamiseks ikka vahendeid on. Videomeister koostas pika nimekirja vajaminevate seadmete hindadest, helilooja kirjutas muusika ja märkis, et tema honorarid on nii kõrged, et jätab need parem mainimata ning tema semu luges kokku ühendusjuhtmete maksumuse. Kunstnikust sõbraga käisime mitu korda kohvikus nii oma vaimu kui ihu värskendamas ning saatsime toetusavaldused teele.

          Kui avaldustele vastused saabusid, selgus, et mitte ükski fond ei olnud meie suurepärast plaani toetanud. Kõik vastused olid eitavad. Helilooja jäi haigeks ning sõitis Tai kuningriiki tervist parandama. Videomeister ütles, et temal poleks õieti aega olnudki, et ta pidi niikuinii Soome tööle minema, kas medõeks või mingisse muusse ametisse, ma ei küsinud. Helilooja semu teatas, et temal on ükspuha, näitust saab alati teha, muidugi juhtmete hinnad võivad aja jooksul tõusta. Kunstnikust sõbraga käisime veel korra kohvikus ja mina sõimasin läbi ühe raha eraldava komisjoni liikme, kes oli piisavalt ettevaatamatu, et istuda kõrvallauda napsi võtma. Ühesõnaga, ei juhtunud midagi erilist, ainult näitusesaali pidaja hädaldamist ei jõudnud keegi ära kuulata. Temal olevat kõik ajakavad nässu läinud, meie näitus välja kuulutatud, nüüd vaja asendus leida, kust seda saab, mis üldse saab jne.

          Mõnel kohe on neid muresid, paneb lausa õlgu kehitama.

          Elu kulges vaikselt oma rada, helilooja viibis tervisevetel, tema semu käis tantsimas, mina kuulasin mõnikord plaadi pealt näitusemuusikat või istusin kohvikus ja vaatasin, kuidas naised kooki sõid ja meie plaani peale hakkas tasapisi rohi kasvama. Keegi ei aimanud, et sõimata saanud komisjoniliikmele oli juhtunu südamesse läinud ja et ta projektile "Tango tajudele" lõpuks siiski rahaeraldise välja võitles. Mitte just naermaajavalt suure, aga ka mitte naeruväärselt väikese, sihukese, mille eest juhtmeid võis igatahes küll osta. Uudist vahendama tõtanud sõber küsis ainult, et "mis teemal me pidime näitust tegema, et temal pole enam hästi meeles" ja ka näitusesaali pidaja oli suhteliselt sõnakehv, pomises midagi ebatsensuurset, võttis ajakava ning pani meie ürituse uuesti kirja.

          Hakkasime siis pihta. Mina joonistasin mitusada alusjoonist ja palkasin ühe malbe neiu uueks videomeistriks. Neiu palkas lisafilmimiseks vajalikud näitlejad, üüris stuudio ja monteeris pärast kaadrid heliriba järgi kokku. Palgad ja üürid maksti koogis ja limonaadis, sest saadud toetus kulus põhiliselt ühendusjuhtmete ostmiseks. Need asjad, mida omavahel ühendada, laenas helilooja semu oma tuttavate käest, mida laenata ei raatsitud, need tegi ise valmis, näitusesaalis olemasolev elektrooniline inventar läks kah enamuses käibesse. Mitu neetult reibast nädalat järjest jõudsime voodisse alles hommikupoole ööd.

          Viimased päevad enne avamist möödusid samuti ladusalt, minu naine õmbles ekraanid, kunstnikust sõber aitas neid üles riputada ja helilooja semu tegi kõik ülejäänu. Helilooja saatis meile kaugelt maalt tervisi ja mina ostsin viimase raha eest punast ja valget veini.

          Avamisest ei oskagi pikalt rääkida – muusika mängis, aga seda olin ennegi kuulnud, pildid värelesid ekraanidel, aga neid olin ka juba näinud ning mõnda avamisele tulnut olin enne näinud ja mõnda üldse mitte. Vein sai peagi otsa ja me siirdusime näitusesaali pidaja eestvõttel kohvikusse, kustutasime seal oma janu õiglase lõpuni ning läksime koju, ainult helilooja semu läks uue videomeistriga kuskile klubisse tantsima.

          Nüüd on "Tango tajudele" mööda saanud, ekraanid kokku rullitud ja laenatud vidinad omanikele tagasi antud. Näitusevalvurilt kuulsin, et iga päev käis mitu inimest väljapanekut vaatamas, ükspäev isegi kodumaale naasnud helilooja ning külalisraamatusse oli mitmes võõramaa keeles kirjutatud kiidusõnu näituse ja meie kauni pealinna kohta.

          Istun ateljees ja vaatan akna taga kulgevat elu. Elu ruttab mööda ja ei pane mind tähelegi. Miks ta peakski, mul on odavat konjakit, oma mõtted ja mälestused ning väga-väga palju vabadust.

          Olen kunstnik.

KUIDAS HINGE EEST HOOLT KANDA

          Toots: „No ütle, Imelik, kuda ma pean hinge eest hoolt kandma?

          Ja kus see hing üldse on? Kuda kantakse hinge eest hoolt?“

          Imelik: „Seo hing niidiga kaela.““

          Hinge eest hoolt kandmine näib olevat oluline tegevus, Paunvere koolipoiste mõttevahetus kinnitab ka, et tegemist on keerulise ettevõtmisega. Kuidas, kus ja kunas seda teha, et korralikult tehtud saaks?

          Meie esivanemad õppisid ära kasutama talvise pööripäeva aegset sünget ilmastikku. Toimetamised talumajapidamises lõpetati, uusi ei alustatud, tehti tubast näputööd, magati korralikult, söödi-joodi põhjalikult, mängiti paganlikke mänge ja puhuti soojas tares juttu. Ühesõnaga kanti oma hinge eest hoolt, laskmata pimedusel ja külmal ennast segada.

          Sama jätkus pärast ristiusu omaksvõtmist, nüüd küll juba euroopalike standardite kohaselt, jõulupühade raamides. Kui kirikus olid hinged kollektiivselt hooldatud, siis mindi koju ja korrati sedasama individuaalselt – tehti sauna, puhati, söödi-joodi ning aeti hingekosutuseks juttu.

          Tänapäeval oleme jätkuvalt truud Jeesukese sünnipäevagraafikule, ainult et kiriku asemel käime nüüd advendiajal pigem pidudel ja poodides, näputööks on kinkide pakkimine ning ligimesearmastust jagame kaupmeestele, aidates neil jõuluäri läbi viia. Jõuluäri aiva kosub ja globaliseerub, selle ettevalmistused on muutunud lausa aastaringseteks, näiteks mina olen korduvalt jaanipäeval jõuluporterit pruukida saanud. „Kui Arno isaga kaubamajja jõudis, olid jõulud juba alanud,“ kirjutaks proviisor Luts kaasajal ning segaks tervisejooki „Punsli-eli jõulu-eri“. Küsiks tema käest klaasikese seda jooki ning nõu, kuidas kaubanduslikus jõulumöllus mõistuse juurde jääda, aga ei saa, kunagises apteegis tehakse tervendavate protseduuride asemel mingit kunstivärki ja Luts ise on juba ammu surnud.

          Niisiis otsustasime naisega, et katsume sel aastal, nagu paljudel eelnevatelgi, hinge eest hoolt kanda oma jõududega.

          Kõigepealt tegelesime põhjalikult kaubandusega, sest tunnetatud paratamatusest pole mõtet mööda hiilida ega teeselda, et jõulud käivad ilma materiaalosata, lihtsalt hinge jõul. Kulus üksjagu aega ja ühte teist asja ka. Seejärel jätsime sooritatud ostud autosse, võtsime oma hinged kaasa ja läksime taevaminemise kirikusse.

          Taevaminemise kirikus toimus kontsert, kus esinesid meie lapselapsed. Jõudsime viimasel hetkel, kirik oli täis võsukeste ülesastumist ootavaid särasilmseid sugulasi, vaevu leidsime vaba koha. Lapsed tegid jõulumüsteeriumi ja laulsid nagu inglid, ka need, kellel lauluhääl puudus. Leidsime, et meie lapsed olid lihtsalt taevalikud ja täpselt samal seisukohal olid kõik kohalviibijad oma laste suhtes.

          Üksmeeles ja mõistmises jõudsime lõpuks koju, vaatasime teineteisele hingestatult otsa ja mina ütlesin: „Joome õige natuke!“ ning naine kostis: „Jah, sellest tuleb tarkus!“

          Kui olime juba natuke targemaks saanud, uuris naine üht jõuluks ostetud raamatut ja luges sealt sellise luuletuse:

                    Kui sa ei tule, ei tähenda kõik see midagi.

                    Kui tuled, ei tähenda kõik see midagi.

          Luuletus polnud jõuluvanast, vaid pidi tähendama, et meie pika ja üldiselt kordaläinud kooselu jooksul olevat naine pidanud mind palju kordi asjatult ootama ja lõpuks üsna ära tüdinenud. Sellest hoolimata on koos elada parem kui üksi, surragi oleks mõnusam enam-vähem üheaegselt, leidis naine. Mehed alailma surevad mugavalt naise hoolitsuse all, naised surgu siis pärast omapead ja ilma kõrvalise abita.

          Küsisin, kas meie „pika ja üldiselt kordaläinud kooselu“ jooksul pole mu naisel tõesti kordagi pähe tulnud mõtet, et küll oleks vahva, kui abikaasa varem ära sureks, saaks ometi omaette olla ja teha, mis meeldib.

          Naine muheles ja teatas, et loomulikult on tal see pähe tulnud, kuid iga kord olla tema häid mõtteid seganud lugu mehest, naisest ja rongisõidust.

          (Selle loo jutustas ühele meie rongiga sõitnud suguharuliikmele vaguniaknast kurvalt välja vaatav vanaproua. Teie pole seda ilmselt kuulnud, seega toome ta täies mahus ära, sest lugu on tõsine ja tõstab tuju.)

          Elasime mehega armastuses ja üksmeeles pikki aastaid. Saime omavahel hästi läbi, kumbki ei kurtnud, tegime tööd ja kasvatasime lapsi. Meie kooselus oli ainult üks ebakõla. Mina nimelt armastasin kangesti rongiga sõita, minu mehele see aga üldse ei meeldinud. Ega ma igatsenudki mingeid pikki rongireise, mulle oleks piisanud sõita kahekesi koos  korra nädalas Tartust Jõgevale või Elvast Peedule ja ma oleks olnud täiesti rahul, aga nii kui sellise ettepaneku tegin, läksime tülli. Olin siis parem vait.

          Aeg läks, aga minu kiindumus rongiga reisimise vastu ei kahanenud, paraku ei kahanenud ka abikaasa vastumeelsus – nii kui reisimisest juttu tegin, läksime kohe tülli. Mitu korda mõtlesin, et kui armas Jumal kutsuks mehe ometi enda juurde, siis saaksin enne talle järgnemist kasvõi üksipäini rahus reisida. Ma lihtsalt vähekese unistasin, aga kui mees ühel päeval haigestus ja siis suri, tundsin, et minu palvet oli tõsisemalt võetud, kui ma soovinud oleksin.

          Nüüd olen juba kakskümmend aastat lesk. Keegi ei riidle, kui rongiga sõitma lähen. Võiksin reisida kaugetesse maadesse, aga sõidan korra nädalas Jõgevale või Elvasse, täpselt nagu kunagi soovisin. Ja ma ei tunne sellest mingit rõõmu, sõidan justkui karistuseks või sellepärast, et kodus on üksi nii igav.

          Iga päev mõtlen, kui tüütu on üksinda reisida. Parema meelega oleksin mehega koos. Elaksime armastuses ja üksmeeles ja ma ei tülitseks temaga kunagi rongiga reisimise pärast.

          Reisimine on täitsa nõme, kui mõtlema hakata!

          Vaatasime naisega teineteisele otsa, hakkasime naerma ja naine küsis, kas oleme nüüd piisavalt targad, et asuda jõulukinke pakkima, ning mina kostsin, et see on hea plaan, küll homme kanname jälle hinge eest hoolt, kui mahti on.

EESKAVA

          Käisime jälle naisega teatris.

          Üks hea sõber kutsus, tuli minna. Sõber ütles ka, et ilmuge varem kohale, etendusel on eeskava – tuntud loomauurija räägib alustuseks peresuhetest loomariigis ja seejärel näete kuulsa iiri kirjaniku draamat inimsuhetest.

          Me polnud varem täheldanud, et teatrietendusel võiks olla eeskava – nagu kinos on ringvaade või kontserdil soojendusbänd – seega olime tunnike varem õhinal platsis ja krabasime kohad esimesse ritta. Loomauurija jäi natuke hiljaks, tõi vabanduseks tiheda esinemisgraafiku, seadis end laval sisse ja eeskava algas.

          Ta rääkis hästi. Vahetevahel me küll ei saanud aru millest, sest lektor tegi pikki kõrvalepõikeid, kirjeldas isiklikke tähelepanekuid ja jutustas mitte ainult loomade, vaid ka inimestega juhtunust. Andsime andeks, sest kuulata oma alale pühendunud, loomadesse ja ilmselt inimestessegi südamlikult suhtuvat esinejat oli põnev.

          Siis algas etendus. Üleminekuks loomariigist inimühiskonda palju aega ei antud, kuid kohanemine polnud keeruline, sest näitemängus käituti algusest peale üpris metsikult ning tegelased loomastusid tegevuse käigus järjekindlalt. Etenduse lõpuks olid puruks pekstud nendevahelised suhted ja hulgaliselt rekvisiite.

          Tõsi, tegevustikus ei puudunud moralistlik-humaanne liin, paraku uputas selle kandja ennast teises vaatuses pohmakas peaga ära, ning sellega sai nimetatud liin otsa. Moralistliku liini vedajal oli ausalt öeldes juba esimeses vaatuses pea haige ja ta noris muudkui teistelt tegelastelt kärakat.

          Üks salaviinaga kauplev nooruke naisterahvas oli seal ka, pikapeale taipasime, et ta on tollesse tossikesest enesetapjasse armunud. Tundsime mõõdukalt kaasa, sest alkohoolikusse armumine on riskantne ja ei peagi hästi lõppema.

          Publik oli seatud kahele poole lava justkui inglise parlamendis, et oleks näha, kuidas kurjuse võit headuse üle saali vastaspoole nägudelt peegeldub. Tegevuse tempokus selleks palju võimalusi siiski ei andnud, pealegi oli publikutsoonis pimedavõitu.

          Koduteel arutasime, et lavastus kujutas pühendunult rumalust ja jõhkrust. Armastust ning kaastunnet justkui loiumalt, aga mõlemat siiski kaasakiskuvalt, sest kodus pidime endile kiirelt sortsu viina kallama. Jõime januga ja mina kallasin endale kähku teise sortsu veel.

          Huvitav on see, et järgmisel päeval ei rääkinud me enam nähtud etendusest, meenutasime hoopis eeskava, avastasime üllatavaid seoseid igapäevaeluga, naersime, vaidlesime ja tuletasime meelde isiklikult kogetut. Loomauurija ettekanne polnudki nii kaootiline, kui esmapilgul näis, oli täitsa kavalalt kokku pandud ja arutlema ärgitav. Pani mõtlema nii loomade kui inimeste kui iseenda üle.

          Ma ei taha selle jutuga mõista anda, et etendus oleks võinud vabalt olemata olla, et meile piisas eeskavastki.

          Tahan vaid teatada, et nüüd, kui sõber jälle kutsub ja ütleb, et tükil on eeskava kah, läheme naisega veel meelsamini teatrisse kui varemalt!

MAMMA ISTUS LAUA ÜMBER

                  Mõnikord, kui meie väike pere istub söögilauda, mõtlen, kui tavaline ja samas erakordne on komme keha kinnitamiseks kokku istuda. Tühi kõht teeb tigedaks, täis kõht rumalaks, söömiseks leitud aeg on aga justkui neid kahte argiseisundit ühendav sild, millel heatujuliselt ning üksteisest hoolivalt ühest murelikust eluhetkest järgmisse kulgeme. Pole vahet, kas võtta kasinat einet mõne omasugusega või maitsta külluslikke roogi rahvarohkel pidusöögil, maagiline üheperetunne muudab kõik variandid suupärasteks. Ühissöömisel oli,

on ja saab alati olema tähtis roll iga tsivilisatsiooni ajaloos.

          Korralik rituaal vajab korrapäraseid reegleid, meie kutsume endi omi lauakommeteks. Neil on paeluv ajalugu: näiteks naerdi mõne sajandi eest südamest kahvli üle – nüüd on nimetatud riist eurooplastel osavalt vasakus ja ameeriklastel mugavalt paremas käes; alles see oli, kui kasvatatud külaline laskis oma rahulolu kinnituseks häälekalt kõhutuult – nüüd suhtutakse taolisesse seika kui piinlikku äpardusse; vanemad inimesed mäletavad, kuidas nende nooruses küünarnukke söögilauale ei pandud ja toitumise ajal sõna võtvale lapsele öeldi lahkelt: „Sina räägid siis, kui kana kuseb!“ – nüüdisaja vanemad nõjatuvad sundimatult lauale ning vaatavad heldinult oma võsukeste jauramist jne.

          Eelöeldu kirjeldab loomulikult vaid söömarituaali peenmehhaanilist evolutsiooni, lauakommete vundamendiks on see, kuhu istuda ja mida rääkida.

          Iga lauda istuv pere teab, kus on „isa koht“. „Isa koha“ ümber paigutub teatud praktilis-hierarhilise süsteemi alusel ülejäänud laudkond.

          Kui perekonnapeaks on isa, kes ühtlasi juhib söögiaegset vestlust, võib pere laua ümber istumist lihtsustatult nimetada: „Isa istus laua ümber.“ Kui selleks on ema, siis: „Ema istus laua ümber.“

          Vestluse juhiks ehk eestkõnelejaks võib olla ka keegi muu volitatud isik, kes istub tavaliselt „isa koha“ vastas ja aitab korraldada, et kõik saaksid kõhu täis ning mõõdukalt kaasa rääkida. Alati on ju oht, et mõni laudaistunu kukub lobisema, ei lase midagi vahele öelda ning libastub teemadele, mis teistel söögiisu ära ajavad. Siis võib mõnusa koosviibimise asemel näha, kuidas üksinda lauda jäänud usurpaatori monoloogi saadavad näljaselt minemahiilivate pereliikmete tusased, vaikivad pilgud.

          Meie kolmeliikmelises kollektiivis selliseid probleeme loomulikult pole. Igal hommikul istume üksmeelselt lauda. Kõigepealt istun mina „isa kohale“, see asub seinapoolses nurgas ega jää liikumisteedele ette. Siis tuleb minu ema ehk mamma teleka eest, astub mõõdetud sammul peldikust ja vannitoast läbi, ning võtab sisse strateegilise aknavaatega positsiooni puhveti kõrval. Minu naisele kuulub sahvri, pliidi, külmkapi ja kraanikausi vahele jääv iste, millele ta sageli platseerub alles söömaaja lõpuks. Kõik see kordub rahustava turvalisusega nii lõuna- kui õhtusöögi ajal.

          Eestkõneleja volitused meil senikaua roteerivad, kuniks tükk aega uurivalt aknast välja vaadanud mamma haarab initsiatiivi, asudes ehtinglaslikult vestlema ilmast. Ilmateemasid on üldiselt kaks: „Vaatan, et puuoksad liiguvad, on vist kõva tuul,“ ja „vaatan, puuoksad ei liigu, on vist tuulevaikne.“ Meie naisega siis lõpetame oma vähemtähtsamad jutud, vaatame hoolikalt aknast välja ja esimesel puhul üldiselt nõustume, teisel puhul aga igakord mitte, sest „väljas on ju praktiliselt kogu aeg tuul, mamma, oksad lihtsalt ei jaksa kogu aeg liikuda ning peavad mõnikord puhkepausi ka pidama!“

          Aknataguselt ilmalt kandub vestlus peagi tuultele-tormidele Atlandi ookeanil, ning kui teemaks saavad mammat Brasiiliast Eestisse saatnud delfiinid, kes laevalt merre visatud toidujääkidest priskelt ära elasid, hakkab küpsema aeg pikemaks söögilauajutuks.

          Söögilauajutte on mammal ilmajuttudest mitu tükki rohkem, tihti kuuleme vana tuttava kõrvale mõne päris uuegi. Enamik juttudest on sellised, mille rääkimine tuleb kõne alla vaid ustavate kaaslaste ringis ja isegi selline ring ei pruugi lõpuni koos püsida, sest mamma söögilauajutud käsitlevad söömist ning sellele järgnevat otsekoheselt ja peenutsemata. Mamma söögilauajutud kuuluvad kirjaoskuse eelse suulise pärimuse aega ning on tõenäoliselt määratud suuliseks jäämagi, kuna nad üldjuhul trükimusta ei kannata. Riskime siiski ühe vormilt lihtsa, sisult õpetliku ja sõnakasutuselt tsipakese silutud loo näitekstoomisega.

          „Sündisid kaunis maakohas naabritena poiss ja tüdruk, mängisid koos, sirgusid suureks ja tekkis nende vahele armastus – suur, kirjeldamatu, seletamatu. Ei osanud lihtne poiss tunnetest rääkida ega lihtne tüdruk neid sõnadesse valada. Vaatasid teineteist, vaikisid ning nägid ilmsi und ühisest ilusast tulevikust.

          Ükskord pärast pikka päevatööd ruttas poiss naabertalusse, istus hämarduvas kambris sängile ja jäi tasa oma armsamat ootama. Ka tüdruku päev oli olnud toimekas, lisaks loomade talitamisele jõudis ta õhtu eel veel sulastele kapsasuppi keeta, nendega koos süüagi, ning tõi nüüd lõpetuseks tuppa suure sületäie puid. Neid ahju ette maha pannes vallandusid neiul kõhugaasid, mis on kapsasupi ja raske kandami koosmõju igati loomulik tulemus. Vallandusid muide üsna hoogsalt. Võiks koguni öelda, tüdrukul vedas, et vallandusid ainult kõhugaasid. Ja siis märkas ta, et pole kambris üksi!

          Nuttes tormas õnnetuke majast välja ning ei kohtunud poisiga enam kunagi. Poiss saatis küll sõna, et tema ei kuulnud ju midagi ja kui ehk natuke kuuliski, siis ei tohiks pisikene purts peeru inimeste eluõnne ometi ära rikkuda.

          Miski ei aidanud, tüdruk ei vastanud.

          Nõnda jäi kapsasupi pärast tulemata ühine õnn, saabumata ilus tulevik.“

          Minu naine lahkus lauast, kui jutt jõudis puude mahapanekuni, ja sõi oma kapsasupi hiljem ära. Mina kuulasin lõpuni ja ei kahetse.

        

  Loodan, et Sinagi, armas lugeja, ei kahetse, ei loe seda lugu söögi ajal ning imestad koos meiega, missuguste habraste lõngade külge on riputatud inimese saatus.

UUEAASTAMATK

            Suve teine pool on käes, selle tagant piilub sügis ja ega talvgi pole enam mägede taga.

            Võib juba talve peale mõelda küll, ka meie targad esivanemad rautasid rege suviti, siis polnud jõulude ajal muud muret, kui pane hobusele kellad külge, hobune ree ette ja sõida muudkui kirikusse ja pärast kõrtsi.

            Ree rautamise vahelduseks võiks aga pajatada ühe talvemeenutuse neile, kelle jaoks tänavune suvi hakkab liiga pikaks ja soojad rannailmad tüütuks muutuma.

            Isa oli mul kange suusataja ning talviti sõitsime kogu pere ja sõpradega tihtipeale tema Otepää kandis asuvasse metsamajja, panime ahjud kütte, suusad alla ja nautisime talverõõme. Talviseks tippsündmuseks kujunes alati traditsiooniline vana aasta ärasaatmine ning uueaastamatk 1. jaanuaril. Hommikul suusatati 10 km kaugusel olevasse raudteejaama, sõideti mõned peatusevahed lõuna või põhja suunas ning järgnes matk ise – 30, 40 või 50 kilomeetrit seiklemist mööda metsi-mägesid-orge tagasi maja poole. Uueaastamatkast osavõtmiseks pidid olema kange suusataja, sportlik vaim oli au sees ja virisemist ei sallitud.

            Mina ootasin pikisilmi, kunas saabub aeg, et ka minusugune poisike matkakõlbulikuks tunnistatakse, ja ühel kaunil aastavahetusel see hetk viimaks saabuski. Isa aitas mul varustust kontrollida, mina aga andsin endale tõotuse, et näitan üles sportlikku vaimu ja – mis ka ei juhtuks – ei virise!

            Osavõtjaid oli sedapuhku kolm: minu ajalooprofessorist isa, tema pikakasvuline röntgenoloogist sõber ning noorteliiga esindaja minu näol.

            Matka sissejuhatav etapp oli raskuskategoorialt head klassi. Öösel sadanud lumi aeglustas tempot ja ehkki innukalt sumpasime, jäime planeeritud rongist maha. Keegi selle tühiasja pärast hädaldama ei hakanud, istusime jaamahoones, ootasime järgmist rongi, mehed rääkisid Läti Henriku kroonikast ja röntgenoloogia uuematest saavutustest, mina kuulasin huviga ning väljas sadas jälle lund.

            Matka alguspunktis, lagedas teivasjaamas, oli sadu küll lakanud, kuid taevas pilves ja ilm hämardumas. Mehed pidasid aru, kas reisida rongiküüdiga tagasi või riskida siiski suuskadel kohale jõuda ning mina pidasin pöialt, et nad otsustaks matkamise kasuks. Õnneks otsustasid matkamise kasuks, keegi ei viitsinud tagasiminevat rongi mitu tundi oodata.

            Rõhusime siis suusaspordile, iga veerand tunni tagant vahetasime rajategijat, vahetuste ajal aga vestlesime kohalikust geograafiast ja vaatlesime looduse ilu. Looduse ilu vaatlemine jäi siiski põgusaks, sest peagi saabus pimedus, mehed leidsid, et nad ei saa enam aru, kus me oleme, ning peamiseks arutlusaineks jäi kohalik geograafia.

            Lumehelenduse valgel ronisime mingi tundmatu mäe otsa, et leida

mõni tuluke, mille juures elav talunik meie asukoha saladuse lahendaks. Ei vilkunud ühtegi tulukest, olime justkui suure musta koti sees ning isa sõber tegi avalduse, et kuna tema matused toimuvad ilmselt peagi, siis paluks teda matta frakis.

            Rühkisime järgmise tundmatu mäe otsa, ühtegi tulukest ikka ei paistnud ning isa sõber teatas, et matused jäävad ära, kuid hoiatuseks, õpetuseks ja suunanäitajaks kõigile öistele suusamatkajatele tuleb tema külmunud surnukeha paigutada mõnda kõrgemasse topograafilisse punkti, põlev peerg hambus, ja leidis, et tema suusatamist raskendavat pikka kasvu saaks taolise teetähise kujundamisel positiivsest küljest ära kasutada.

            Ettepanek leidis heakskiitu, kuid me ei rutanud selle realiseerimisega, vaid jätkasime harjumuspärase suusatamisega, vestluses kasutati lihtlauseid ning kui komistasime järjekordsele lume alla peitunud okastraadile, siis ka ebatsensuurseid lihtlauseid, mida huviga kuulasin ja meelde jätsin. Noorteliigale jagati tunnustust, jättes rajategemine edaspidi selle esindaja hooleks.

            Ja siis nägime tulukest vilkumas!

            Talus elas üksik vanaproua. Isa sõber astus tuppa, avas puhvetikapi ja sõi kõigepealt suhkrutoosi tühjaks, siis ütles tere. Arstiteadlasena oskas ta bioloogilisi prioriteete silmas pidada. Perenaine ütles selle peale, et tal eriti palju raha ja väärtesemeid kodus pole, aga ta annab need tõrkumata meile, ärgu me vaid teda maha löögu, mispeale mehed selgitasid, et astusid niisama, puhtjuhuslikult läbi, kuid tassi teed võiks ju ühiselt juua. Tegime siis teed, uurisime, kus oleme ja perenaine täitis natuke värisevate kätega korduvalt suhkrutoosi.

            Selgus, et olime matkanud täitsa õiges suunas, finišini jäi ainult tühised paarkümmend kilomeetrit, lisaks kulges maja lähedalt lahtisahatatud tee, mida mööda võis kasvõi uisusammul edasi matkata. Kahjuks oli uisusamm tollal veel leiutamata, kuid selle asemel uisutas mööda kohaliku majandi buss, millel läbisime teekonna viimase etapi igati aadlikele kohaselt. Kõigepealt kukkusid bussipõrandale meie suusad ja siis me ise, isa kukkus juhile kõige lähemale ning vestles temaga kohalikust geograafiast, inimasustuse ajaloost ning uue aasta tähistamise erinevatest kommetest, mida kõigil oli väga huvitav kuulata.

            Kui lõpuks kodutallu jõudsime, ütles ema, et hakkaski pisut muretsema, küsis, kuidas matk õnnestus ja kas keegi teed tahab. Mehed leidsid, et teed on juba joodud küll, istusid laua taha ja võtsid hoopis õlut.

            Enne uinumist kuulasin veel huviga nende praktilise geograafia vaatevinklist lähtuvat vestlust Läti Henriku kroonika ja röntgenoloogia kokkupuutepunktidest ja seostest aastavahetuse tähistamise erinevate kommetega.

            Tõdesin, et aasta oli alanud sportlikku vaimu väärtustavalt, õpetlikult ja virisemata. Puudujäägid looduse ilu vaatlemises otsustasin korvata osalemisega järgmisel uueaastamatkal.

            Võib olla sedapuhku mitte enam noorte- vaid meesteliiga liikmena?

ELU VÕIMALIKKUSEST PEENRAS

           

 Jälle on saabumas kevad ning selles pole midagi erilist, kevadel tuleb ikka kevad, kas varajane või hiline või õigeaegne, aga tuleb igal aastal. Ei mäleta, et oleks kunagi tulemata jäänud.

            Meile naisega on tänavune kevad eriline, sest tervitame teda koos minu emaga, kelle poole kolisime sügise hakul. Oleme lihvinud kooselu emaga-ämmaga ehk mammaga läbi kolletava looduse ja saabuva talve, pidanud jõulurahu, võtnud vastu uut aastat ning hakkama saanud lumekoristuse, ahjukütmise ja kaamosega. Nüüd õitsevad lumikellukesed, temperatuur tõuseb ja supp tuleb sahvri asemel külmkappi panna. Kevademärke on teisigi.

            Kindel märk kevade lähenemisest on aiapidaja ärkamine minu abikaasas. Õues võib veel täitsa morn ilm laiutada, aga tema juba sorteerib seemneid ja sokutab esikunurka mullakoti. Seejärel tekivad siia-sinna potsikud mida sätitakse valguse kätte, kastetakse ja ümbritsetakse hoole ning tähelepanuga, ehkki neis ei näi olevat midagi peale kamalutäie mulla.

            Ühel päeval on potsikutesse ilmunud rohelised libled, kahvatud, nõrgukesed ja kõik ühte nägu. Minu naine tunneb neid isiklikult ning oskab seletada, millest sirgub õis ja kellest kasvab vili. Mina vaatan seda värki aupaklikult nagu ikka mehed vaatavad looduse müsteeriume elik inimlikule mõistusele seletamatuid nähtusi.

            Meesterahva vaatenurgast on tema naine ka looduse müsteerium. Näiteks võtab naine kätte mingid peenikesed tokid ja lõngakera ning sooritab nendega märkamatuid liigutusi, mille tulemusena tekivad sokid, sallid ja käpikud. Ise vaatab telekat, vestleb perega, annab lastele näpunäiteid, endal käed muudkui käivad. Vahel ümiseb sinna juurde midagi, mis kõlab nagu mana või laste tantsumäng „kaks sammu vasakule, kaks sammu paremale“.

            Potsikutega on aga selline probleem, et nendes elavad libled tahavad päeval valgust ja soojust, öösel pimedust ja jahedust ning vajavad seetõttu pidevat ümberpaigutamist. Vett joovad nad ka kuid mitte sellises koguses, mida mamma neile jagaks. Mammaski ärkab aeg-ajalt aednikuhing, ta torkab näpu lillepotti, leiab, et taimekene on kuivale jäänud, haarab kastekannu ning ei koonerda veega, mistõttu mõned taimekesed ära upuvad. Kui mamma aednikuhing aktiviseerub, sobivad sisehaljastuseks vesikasvud, kõrkjad ja hundinuiad, suikeperioodil tuleks need asendada kaktuste, agaavide ja muu kõrbeflooraga.

            Igatahes ei tihka minu naine oma kalleid liblesid mammaga omapead jätta ning viies neid päeval valgusesse-soojusesse ning õhtul pimedusse-jahedusse jälgib, et ei kaoks silmside ja järelevalve.

            Otsides lahendusi nimetatud floristlikule logistikaülesandele, tuvastas naine ühel hommikul, et pool meie akna ja ahju vahel paiknevast magamisasemest seisab terve päeva kasutamata ning rajas sinna mobiilse istikupeenra. Erinevalt minust ei vaja mu abikaasa voodikohta lõunase mõttepausi läbiviimiseks.

            Mul on nüüd erakordne võimalus lesida iga päev peenras. Heidan pikali ja vaatan oma pea kohal haljendavat looduse müsteeriumi. Õrnad libled muutuvad silmnähtavalt tugevamaks ning rohelisemaks, tunnen neist mitmeid nägupidi ja mulla värske lõhn tekitab mõtteid.

            Mõtlen näiteks, et kui vahva oleks pärast surma lesida samasuguses peenras. Kevadeti tutvuks pea kohal tärkavate taimedega, suvel näeks, millest saab õis ja sügisel, kellest vili, mulla värske lõhn sünnitamas ideid, mida talvel rahus menetleda.

            Milleks murda pead looduse müsteeriumi üle?

            Võib ju lihtsalt osaleda!